Venemaa saladus.

Iga rahva jaoks on tragöödiaks, kui erinev arusaam rahvuslikest – riiklikest  huvidest  lõhestab rahvuse üksteisega sõdivatesse vastaspoolustesse. Kodusõdasid, on oma ajaloos üle elanud paljud rahvad. Seejuures  reeglina, ühe sõdiva poole moodustab ametlik (sõltumata tema õiglusest) võim, kes ehk omab kuigipalju pooldajaid, moodustab harilikult oma armee mobilisatsiooni käsuga. Teine pool kodusõjas – opositsioon, ei oma keskseid võimuhoobasid, formeerub vabatahtlikest, kes on valmis riskima oma eluga enda arusaamise eest riiklusest ja õiglusest. (näiteks XVII saj. Patriarh Hermogenese üleskutsel, moodustasid Minin ja Pozharsky rahvaarmee, et vabastada Moskva „seitsme bojaari ja prints Vladislavi ametlikust võimust." Harva, kui kodusõda möödub
välisjõudude relvastatud osavõtuta, mis avalikult, või salaja üht osapoolt toetab.

Võib öelda, et kogu XX saj. vene ajalugu, kujutab endast katkematut kodusõda rahvusliku Venemaa pooldajate ja nende vastaste - liberaalse demokraatia, kommunismi, ning nende välistoetajate vahel. 1926 a., kogu maailma venelasi ühendaval istungil, tehti avaldus: "Maailma kommunistlik partei on Venemaa suhtes VÄLISJÕUD , MITTE  VENE  RAHVUSLIKUKS  VALITSUSEKS ... Venemaa huvid on vastupidised Internatsionaali omadele. Suhtumine nõukogude võimu, kui halba, kuid vene valitsusse, tähendab tema olemusest mitte midagi mõista. Kuipalju rahvaid ka ei tunnistaks
kommunistlikku parteid, mis Venemaal võimutseb, tema seaduslikuks valitsuseks, vene rahvas teda sellisena ei tunnista, ega lõpeta enda võitlust tema vastu".

Nende positsioonid, kes II Maailmasõjas (Isamaasõjas) võitlesid Punaarmees Hitleri vastu, kaitstes kodumaad, on piisavalt selged ja lugupeetavad kaasaegse vene rahva põlvkonnale. Vähem on teada nende vene inimeste eesmärkidest ja sihtidest, kes polnud väiksemad Venemaa patrioodid, kuid osutusid teiselpool rindejoont olevaiks. Need inimesed vaatlesid lihtsalt sõda, kui kodusõja jätku, võitluses kommunistide vastu, keda nad seadusliku võimuna ei tunnistanud. Miljonitele kaasmaalastele kujutasid nad endast kui iseseisvaid võitlejaid, kes tegid katset iseseisvalt vabaneda nõukogude võimust. Inimesed polnud unustanud oma paarkümmend aastat tagasi tsaarile antud vannet (iga täisealiseks saanud isik andis vande) ja mida tegid Venemaaga enamlased – vastavalt
sellele oli-on ka suhtumine nõukogude võimu.
Peale I Maailmasõda, monarhiate üle saavutatud võitu, olid lääne demokraatiad sügavas kriisis, millest väljusid nii prokommunistlike, kui autoritaarsete  rahvusriikidena, mida ühendatakse nimetuse – fašism alla. Nende edukad sotsiaalsed ja poliitilised reformid tõmbasid kogu maailma tähelepanu, mis poliitikas väljendus  „Antikominterni paktis“ (1936-1937 Berliin – Rooma – Tokio ), mis esmakordselt, riiklikul tasandil (!), ametlikult teatas võitlusest kommunismi vastu.
Meenutame, et demokraatiad omakorda toetasid enamlasi revolutsioonis ja kodusõjas. Fašistlike riikide tekkimisel aga moodustasid kommunistidega poliitilisi liite („interbrigaadid Hispaanias", „rahvarinded“ jne.). Ainult sellelt foonilt on mõistetav vene emigratsiooni sümpaatia fašismi ja lootus, et Antikomintern vabastab Venemaa, kus kommunistid korraldasid „viisaastakuid“, „kollektiviseerimisi“, mis võttis elud pea paarisajalt miljonilt inimeselt.

Seega, pole midagi imestada, kui Volokolamski peapiiskop Feodor (Pozdeevski), viimane Moskva usuakadeemia rektor, ütles ülekuulamise protokolli järgi: "Me seisame fašistliku võitluse eest kommunistliku ideoloogiaga, siit, ka nõukogude võimu vastu. Kuid me väidame, et fašism ei lahenda kõiki sotsiaalseid probleeme religioossest vaatepunktist lähtuvalt. Fašism on meile ühes kasulik - see on, ta aitab meil muuta nõukogude kord ja taastada monarhia, kus kirik omab taas valitsevat positsiooni."
Seepärast tuleb hinnata inimesi, rahvusi, sündmusi aja ja ruumi foonil, mitte puudulike teadmiste ja „vahendajatest“ suflööride taustal.

Allikas: http://web.zone.ee/mulk/Venemaa%20saladus.pdf