ANTI POOLAMETS: Lissaboni leping kinnistab liitriigistumist

Anti Poolamets, sisekaitseakadeemia riigiõiguse lektor

Euroopale põhiseaduse loomisega tehti algust 2002. aastal Euroopa konvendi kokkukutsumisega, ent selle vastuvõtmine takerdus referendumitel põrumise tõttu.



Nüüd juba Lissaboni lepingu nime all, aga ca 95% ulatuses samasisulisene leping ratifitseeriti 11. juunil riigikogu poolt üksmeelse entusiasmiga. Tähele pole soovitud panna isegi teksti peamise autori hoiatavaid seisukohti. Euroopa põhiseaduse koostamist juhtinud Valery Giscard d’Estaing levitas juba enne konvendi kokkutulekut liikmesriikides üht sõnumit: me loome Euroopa Ühendriike!

Kolmas põrumine Iirimaal

2005. aasta referendumitel lükkas Hollandi ja Prantsusmaa rahvas Euroopa põhiseaduse lepingu selgelt tagasi. Pärast sellist läbikukkumist tehti lepingu tagasilükkamise vältimiseks kõik, et uusi referendumeid ei korraldataks. Seda isegi Inglismaal, kus lubatud referendumist loobumine on kõvasti kõigutanud valitsuse mainet. Ainsaks ausaks erandiks kujunes Iirimaa, mida peetakse  tugeva põhiseaduse järelvalvega riigiks.  

Iiri rahva otsus Lissaboni lepingule selge „ei“ öelda on oluline demokraatlik võit. Selge „ei“ referendumil öeldi vaatamata pea kõigi Iirimaa parlamendiparteide lepingut pooldavale seisukohale ning valitsuse tugevale pressingule. Valijate mõjutamiseks lasti käiku ka hirmutamistaktika ning isegi mitmete  EL liikmesriikide juhid hoiatasid iirlasi „ei“ raskete tagajärgede eest. Ometigi näitas Iiri valija oma iseseisvust, tehes selge otsuse edasise võimu ülekandmise vastu Euroopa Liitu. Iirimaa olukord, kus „ei“ leeri võidu tõid ennekõike kodanikuliikumised, näitab võimu tugevat võõrandumist rahvast.  

Vaatamata iirlaste otsusele on Eesti väliminister hämmastaval moel teatanud, et ratifitseerimisprotsess teistes riikides peab jätkuma. Hoolimata sellest, et kokkulepitud protseduur lepingu kehtima hakkamiseks oli selle kõigis liikmesriikides heaks kiitmine. Karta on, et otsekohe püütaksegi leida “tagaukse meetod” iirlaste otsuse ignoreerimiseks. Kogemus kinnitab, et ka Iirimaaga juhtus nii, kui peale Nizza lepingule “ei” ütlemist 2001. aastal, viidi rahvas juba aasta pärast suure poliitilise surve all uuele referendumile. Meetod on hirmutav – referendumeid tehakse üksnes seni kuni “jah” kätte saadakse. Iiri otsusele vaatamata peame valmistuma selleks, et poliittehnoloogiate võidukäik Euroopa Liidu tsentraliseerimiseks siiski jätkub ja ainsaks “progressiivseks” arenguks loetakse föderaalvõimu tugevdamist.

Eesti vajanuks referendumit

Eestis on praeguse põhiseaduse teksti ja tegeliku olukorra vahelised vastuolud peale ELiga liitumist kujunenud nii suureks, et isegi riigikohtu esimees Märt Rask ja justiitsminister Rein Lang nõuavad kogunenud probleemide kõrvaldamiseks lausa uut põhiseadust. Lissaboni lepinguga antakse Euroopa Liidule olulisel määral rohkem võimu ja õigusi, kui seda tehti 2003 aasta liitumislepinguga ja põhiseaduse täiendamise seadusega, mida võib muuta üksnes rahvahääletusel. Lissaboni lepingu kehtima hakkamiseks oleks pidanud küsima rahva arvamust referendumil ning muutma põhiseadust.

Riigikogu ülilühikesed istungid ja eelnõude vähesus on loogiliseks tagajärjeks suuremahulisele seadusandliku pädevuse üleandmisele Euroopa Liidu organitele. Hinnanguliselt saame sealt juba 80% seadusandlusest. Seetõttu on parlamendi kriis vältimatu ja mõistagi ei saa sellises olukorras maksta riigikogulastele üha rohkem palka üha vähema töö tegemise eest. Seadusandja funktsiooni kahanemist ei suuda ükski asendustegevus piisavalt kompenseerida. 

Brüsseli võimujanu

ELi seadusandlik protseduur on näide võimude lahususe pea peale pööramisest. Parlamentide asemel on mõjukaima seadusandja roll täitevvõimu esindajatest koosneva Euroopa Liidu nõukogu käes. Lissaboni lepinguga muudetakse nõukogu põhilise otsustamismeetodina kasutatavat kvalifitseeritud häälteenamust. See tähendab, et otsuste vastuvõtmiseks peab kokku saama vähemalt 55% liikmesriikide toetuse, kes sealjuures peavad esindama vähemalt 65% Euroopa Liidu rahvastikust, kindlustades nii suurriikide, eriti Saksamaa ja Prantsusmaa positsiooni väikeste üle. Samas kavandatakse seadusloomes ka Euroopa Parlamendi mõju tunduvat tõstmist.  Lissaboni leppega lisandub senistele veel üle 20 valdkonna, mille puhul ühehäälsuse asemel langetatakse otsuseid häälteenamusega. Lisaks omandab liit uusi või laiendab seniseid pädevusi üle 60 valdkonnas.

Muu hulgas antakse Lissaboni lepinguga liidulisse pädevusse erinevas mahus ka kohtusüsteemi ja politsei valdkondi, immigratsioon, energiapoliitika, üldhuviteenused, transport, turism, sport, tsiviilkaitse, tervishoid jm. Ühiste tsiviilõiguse sätete kõrval kehtestatakse ühised kuritegude alased miinimumeeskirjad teatud kuriteoliikide koosseisude ja karistuste määratlemiseks (nt korruptsioon, arvutikuriteod ja organiseeritud kuritegevus).

Euroopa president ja välispoliitika juht

Täiskohaga president valitakse ametisse Euroopa ülemkogu poolt kvalifitseeritud häälteenamusega 2,5 aastaks ja kelle võib üheks ametiajaks tagasi valida. Miskipärast on välditud eestikeelses terminoloogias inglise keeles kasutatavat presidendi nimetust, asendades selle Euroopa ülemkogu eesistujaga. Nii võiks ju ka Eesti presidendi lihtsalt eesistujaks nimetada?   

Euroopa Liidu täismahuliseks liitriigiks muutmiseks on vajalik ka välissuhtlemise ja kaitseküsimuste viimine enamusotsustamise skeemile. Lissaboni lepinguga säilib antud valdkonnas veel liikmesriikide vetoõigus, ent tõhustatud koostöö meetodil, millega vähemalt 9 liikmesriiki võivad ilma teiste nõusolekuta need küsimused omavahel ühispädevusse võtta (Euroopa Liidu lepingu artikkel 20) ja nn sillaklauslite rakendamise abil tehakse vastav üleminekuprotsess võimalikult lihtsaks. Nii saab vajadusel ellu viia erikiiruselist integratsiooni mudelit, luues ELi sisse tuumik-Euroopat. Lepingu sõnum on ju selge: “Ühise välis- ja julgeolekupoliitika küsimustes kuuluvad liidu pädevusse kõik välispoliitika valdkonnad ja kõik liidu julgeolekuga seotud küsimused, kaasa arvatud ühise kaitsepoliitika järkjärguline kujundamine, mis võib viia ühiskaitseni.”

Liidule nähakse ette välisteenistus, mis  hakkab abistama välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat, keda põhiseaduslikus lepingus nimetati Liidu välisministriks. Euroopa Liidust saab   juriidiline isik, millega liit omandab õigused välislepingute sõlmimiseks kolmandate riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega.  

Sisserände- ja varjupaigapoliitika liidule

Uskumatu ükskõiksusega antakse liidu pädevusse väikeriigile eluliselt tähtsad  sisserändeküsimused. EL toimimise lepingu artikkel 67 ütleb: “Liit kujundab varjupaiga, sisserände ja välispiiril teostatava kontrolli valdkonnas liikmesriikidevahelisel solidaarsusel põhineva ühise poliitika.” Sellega võib kaasneda immigratsioonikvootide kehtestamine liikmesriikidele, mis tähendaks meile taas väljastpoolt juhitud rahvastikupoliitikat.  Kvootide ideed kritiseeris Euroopa parlamendi liige Toomas Savi (Epl 29.06.06): “Paljude arvates on olemas lihtne väljapääs: immigratsioonipressingu hajutamine EL-i uutele liikmesmaadele, sh Eestile. See on valdkond, kus Eesti ja vana Euroopa huvid ei pruugi üksüheselt kattuda.”

Alles hiljuti olime venestamissurve all oma kodumaal vähemusrahvaks muutumise ohus. Juba püütakse ELis Venemaaga võimalikult lihtsat viisarežiimi luua, mis pole kuidagi Eesti huvides. Meie ohustamiseks aga piisaks sellestki, kui Ukraina liituks ELi ja Schengeni lepinguga ning siia, oluliselt jõukamasse ja vene keeles hakkama saamist võimaldavasse keskkonda voolaks jälle kontrollimatult kümneid tuhandeid majandusimmigrante ja taas oleme ringiga seal, kust alustasime.

Allikas:http://epl.delfi.ee/news/arvamus/anti-poolamets-lissaboni-leping-kinnistab-liitriigistumist?id=51133320
_______________
Vana artikkel (2008), aga ikka aktuaalne!
M.I.