Makse maksab maksta?
Pealkirjaks oleva
sotsiaalreklaamloosungi (tõsi, ilma küsimärgita) ja sellega seotud kampaania
maksis omal ajal kinni maksuamet. Sotsiaalreklaam ei täitnud arvatavasti täiel
määral oma eesmärki, sest selle aasta 5. veebruaril võis uudisteportaali Delfi
majandusleheküljelt lugeda järgmist: „Maksu- ja Tolliamet kavatseb sel aastal
tõsisemalt ette võtta krooniliselt ametile võlgu olevad äriühingud, kellest
osasid võib ees oodata pankrot: „Oma võlaportfelli
(siin ja edaspidi minu rõhutus – R.S) analüüsides oleme näinud, et on üle 150 äriühingu, kes
tegutsevad süsteemselt, kuid kes ei
täida oma kohustusi. Sel aastal kavatseb
riik end nende äriühingute suhtes rohkem kehtestada ja hakkame esitama
pankrotiavaldusi," sõnas maksu- ja tolliameti peadirektori asetäitja Egon
Veermäe”.
Allakirjutanus,
riigi- ja haldusõiguslases, kes mõneti orienteerub majanduses ning kellele
eraõigus ega lihtne loogikagi võõras pole, tekitasid küsimusi kõik
ülalrõhutatud kohad:
1) Mis võlaportfellist maksuamet räägib
ja millisel õiguslikul alusel see portfell on tekkinud?
2) Mille alusel on äriühingutel
tekkinud kohustus maksta korrektselt seadusega kehtestatud makse, sh intresse
(sic!)?
3) Millele tugineb juriidilistele
isikutele suunatud ähvardus, et riik kui
kodanike ühendus (mitte bürokraatiaaparaat – autori märkus) kavatseb end
senisest rohkem kehtestama hakata?
Eks püüan siis
endaga aru pidada ja neile vastata just sellises järjekorras nagu loogiline
tundub.
Juriidilise isiku võimalikust võlast riigi kui kodanike
ühenduse ees
Riik kui ühiskondlik
kokkulepe, mille kohaselt selle loonud inimrühma liikmed otsustavad delegeerida
mõnede nende ees seisvate ülesannete täitmise ühiskooslusele, et seeläbi neid
ülesandeid ühises kasus paremini täita, toetub tänase Eesti Vabariigi puhul
1992. a rahvahääletusel vastu võetud põhiseadusele. Oma olemuselt ei erine riik
ei seltsingust ega äriühingust. Kui loovutatakse vabatahtlikult mingi osa oma
isiklikest kohustustest, et neid hakataks kandma ühiselt, siis nähakse nende
ühiseks kohustuste täitmiseks ette ka vahendid,
st loobutakse ka mõnedest õigustest ning antakse õigus kasutada mingit
osa igale organisatsiooni liikmele kuuluvast varast ühiste ülesannete
täitmiseks. See printsiip ongi maksude kogumise aluseks. Kodanike oma riigi
ülalpidamiseks otsustasid kodanikud maksude ühise kogumise siis, kui nad 1992.
aastal põhiseaduse poolt hääletasid (põhiseaduse 8. peatükk „Rahandus ja
riigieelarve“). Kas selle otsustasid ka juriidilised isikud? Ei, sest nemad
hääletamisel ei osalenud. Kust võtsid aga kodanikud õiguse panna riigi kui
nende endi ühistegeliku moodustise ülalpidamise kohustuse ka juriidilistele
isikutele? Mina seda ei tea ja põhiseadus sellest vaikib.
Kui minna
sisulisemaks, siis riigi kui ühise koosluse toimimiseks oleme kodanikena
kohustatud maksma meie kõik ning on täiesti põhjendatud, et maksukohustus
pannakse ka kõigile neile inimestele, kes ei ole küll kodanikud, kuid tahavad
kodanike loodud riigis tunda end (kasvõi ajutiselt) kodanikega samaväärsetena.
Sellisteks inimesteks on kõik riigis viibivad inimesed, nii turistid kui
(il)legaalsed sisserännanud. Põhjendus maksude osas kodanikega samastamiseks
seisneb selles, et neil on olnud valik – kas olla kasvõi korraks koos selle
ühiskondliku leppe sõlmijate, ehk riigi kodanikega ,või neist eemal – keegi
pole neid sundinud.
Minu loogika „ütleb
üles“ kohas, kus asi jõuab juriidiliste isikuteni – kodanikud, kes kodanikena
maksavad nagunii makse nagu teisedki, peavad lisaks maksma makse selle eest, et
nad on loonud sellesama kodanike koosluse veelgi parema toimimise huvides
juriidilisi isikuid, et anda näiteks elatist kaaskodanikele, nagu teevad seda
äriühingud või seltskondlikku ühistegevust, nagu teevad seda
mittetulundusühingud. Ehk siis osad kodanikud ei maksa makse mitte ainult ühe
korra, vaid täpselt nii mitu korda, kui nad on suutnud luua juriidilisi
isikuid. Ja kui siis tekib mingeid tõrkeid, nimetatakse neid isikuteks, kes ei
täida oma kohustusi (kuigi kohustuse tekkimise algset alust nagu polegi) või
võlgnikeks, kelle pinnal hinnatakse oma võlaportfelli suurust.
Lisaks juriidiliste
isikute represseerimisele saame siis ju rääkida ka kodanike ebavõrdsest
kohtlemisest, sest miks peaks näiteks viie äriühingu omanik ja mitme MTÜ liige,
tööandjast kodanik Aadu panustama ühisesse ettevõtmisse (riiki) kordi ja kordi
rohkem kui üksik perekonnata töövõtjast kodanik Peedu. Rääkimata siis ammugi
illegaal Zeedust, kes „tiksub“ riigis kodanike kulul niisama...
Juriidiline isik põhiseaduse
sättes ja mõttes
Põhiseaduse § 9 lõikes 2 on kirjas: „Põhiseaduses
loetletud õigused, vabadused ja kohustused laienevad juriidilistele isikutele
niivõrd, kui see on kooskõlas juriidiliste
isikute üldiste eesmärkide ja selliste õiguste, vabaduste ja kohustuste
olemusega.“ Äritegevusele suunatud juriidilise isiku üldine eesmärk on
teatavasti kasumi teenimine – seda jutlustavad kapitalismi apologeedid söögi
alla ja söögi peale. Järelikult sellest lähtumegi, sest see on meie tänane
riigikorraldus ja võimalikest alternatiividest ei saaks tänase riigi organid
nagunii aru. Mittetulundusühingu kui juriidilise isiku eesmärk on lihtsalt
egoistlik kasu, sest keegi ei ehita kasvõi külakiike naaberküla kodanikele –
ikka enda omadele. Selles mõttes ei erine viimane näide üldisest loogikast,
sest keegi juriidilistest isikutest ei ole suunatud laiema hüve kasvule (kui
just riik ise vahele ei asu, aga seda siis ka õiguslikult korrektsetele
alustel).
Mitte väheoluline
kõrvalepõige: on siiski üks huvitav näide juriidilisest isikust, kes on
näidanud üles altruismi. Lihtne küsimus: millisest juriidilisest isikust käib
jutt? Vastus: see on riik. TsÜS § 25 lõikes 2 on öeldud: „Avalik-õiguslik juriidiline isik
on riik, kohaliku omavalitsuse üksus ja muu juriidiline isik, mis on loodud
avalikes huvides ja selle juriidilise isiku kohta käiva seaduse alusel.“
Lihtne loogika ja
teadmine ütleb, et juriidilised isikud suhtlevad teineteisega reeglina
lepingute alusel. Kui riik on juriidiline isik ja näiteks minule kuuluv
aktsiaselts on juriidiline isik (tuletan meelde – see ei ole sõlminud
ühiskondlikku lepingut nimega põhiseadus), siis miks ei sõlmi me omavahel
vastastikku kasulikke lepinguid, et riigi kui juriidilise isiku osutatavate
teenuste eest maksaksin mina juriidilise isikuna makse või vastupidi? Selle
asemel öeldakse mulle, et minu aktsiaseltsil on kohustused riigi ees, vastasel
korral kuulun ma „võlaportfelli“. Aga riik kui juriidiline isik ise – millised
on tema kohustused ja võimalik koht minu
„võlaportfellis“, kui ma nende kohustuste täitmist oma aktsiaseltsi suhtes ei
näe? Ma eeldan, et ükski mõistuse juures olev juriidilise isiku tegevjuht ei
„sõlmi“ lepingut riigiga vaid selleks, et maksu maksta ning saada vastu maksude
sissenõudmise teenust... Kas vanglas istuv inimene on valmis maksma talle
kinnipidamisteenuse osutamise eest, mida eriti ülbitsevalt veel „vabaduse
valvamiseks“ nimetatakse?
Minu selge
arusaamine on (tõsi, see põhineb suuresti ka loomuõiguse tundmisel ja loogikal,
sest nähtava fakti konstateerimiseks oleks see liialt triviaalne), et maksuvõla
sissenõudmine juriidilise isiku käest ei tugine täna paraku lepingule kui
peamisele võlasuhte ja isikliku kasu regulaatorile: juriidilised isikud ei ole
sõlminud maksuametiga ühtegi vastastikku kasutoovat lepingut, mille alusel
maksuamet riigiasutusena oleks volitatud nõudma maksu tasumist ja pakkuma
midagi tulutoovat ka vastu.
Ja nüüd vaatame
veel, mis see juriidiline isik siis vabariigi helgemate peade arvates on
(aluseks EV Põhiseaduse ekspertiisikomisjoni lõpparuanne): „Juriidiline isik on
õigusteaduse konstruktsioon, mis on loodud selleks, et kergendada inimeste elu. Sellest lähtuvalt on juriidiliste isikute
üldiseks eesmärgiks tagada füüsilistele isikutele rohkem vabadust, kui neil oleks ilma juriidiliste isikuteta
maailmas. --- Kui aga juriidiliste isikute üldiseks eesmärgiks on tagada
füüsiliste isikute vabadust, siis saab põhiõiguste kaitse laieneda neile ainult
sedavõrd, kuivõrd juriidiliste isikute
tegevuse kitsendamine kitsendab ühtlasi juriidilise isiku taga seisvate
füüsiliste isikute vabadust. Seejuures ei ole vaja neid füüsilisi isikuid
identifitseerida. Piisab, kui selgub, et juriidiline isik on loodud ja tegutseb
erahuvisid ja mitte avalikke huvisid silmas pidades. Juriidilised isikud ei
saa selle kitsenduse tõttu toetuda näiteks õigusele elule, nad ei sõlmi
abielusid ning tütarettevõtetega aktsiaseltsil ei saa olla vanemate põhiõigust
kasvatada oma lapsi. Seevastu tulenevad
elukutse, ettevõtluse ja omandiga seotud põhiõigustest juriidiliste isikute
subjektiivsed õigused.“
Mõelgem väga
hoolikalt nende sõnade peale, mu prouad ja härrad, kuni need veel keelustatud
pole. Kas maksuameti seisukohad „võlaportfelli“ ja „kohustuste“ osas selle
teksti valguses ikka üheselt pädevad ning kuidas haakuvad need meie põhiseaduse
printsiipnormide ja preambuliga? Olgem väga ettevaatlikud kiiret hinnangut
andma, sest tavadele (et nii ju tehakse igal pool) viitamine siin ei aita – me
oleme mõtlevad, mitte reageerivad olendid.
Lõpetuseks
Paljudele
kirjutistele heidetakse ette nende vähest praktilisust. Püüan selle etteheitega
arvestada ning soovitan kõigile neile, kelle suhtes „sel aastal --- hakkame
esitama pankrotiavaldusi" küsida pankroti nõuete kaitsmise ja nõuete
tunnustamise koosolekul, et millele tugineb maksuamet riigi esindajana, kui
nõuab tasumata jäänud makse ja intresse nende maksmisega viibimise eest
(intressid ei tulene isegi kaudselt põhiseadusest): põhiseadusest madalamal
seisvale seadusele viitamine ei tohiks kellegi jaoks olla piisav alus; nõutav
on viide nõude põhialusele – aluslepingule ehk põhiseadusele. Vaadake, mis nad
kostavad...
Lõpetuseks vastan
pealkirjas toodud küsimusele: jah, muidugi maksab makse maksta, sest see on
meie riik, kuid ainult siis, kui maksud on kooskõlas terve mõistusega ja
loomuõiguse põhimõtteid kõrgelt hindava põhiseadusega ning terve riik on
kooskõlas samaga.
Raigo Sõlg
Jurist, filosoofiamagister, radikaal
P.S. See kirjatükk ei ole visatud lihtsalt „õhku“ – kui
lugejatel on küsimusi või mõtteid, palun esitage need autorile ja arutame
edasi. Teema on autori jaoks piisavalt intrigeeriv ning autor loodab, et sellest
kasvab välja midagi sisuliselt radikaalsemat kui siintoodu.
0 kommentaari:
Postita kommentaar