Toomas Boltowsky: Mida arvab üks „vanaaegne“ inimene valitsuse immigratsioonikavast?

Meie, eestlased, elasime XX sajandil üle ühe Eestimaa ümberrahvastamise katse (tsaariaegse venestamise jätan hetkel kõrvale). Moskva kommunistlike võimumeeste jaoks olime me algusest peale kahtlane ja vaenulik rahvakild, ning peale meie ju ka naabrid lätlased, keda polnud „helges tulevikus“ vaja. Üksnes meie maa oli vajalik. Hakatuseks deporteerisid nad paarkümmend tuhat eestlast kodumaalt kaugemale – Siberisse. Tutvuma uue laiendatud kodumaaga. Ümberõppele. Kaduma. Seda tehti muidugi õilsate loosungite all: „kodanlike natsionalistide, külakurnajate ja nõukogudevastase elemendi likvideerimine“. Asemele hakati tooma üha kasvavas tempos umbkeelseid ja -meelseid okupatsiooniasunikke. Väidetavalt tööstuse arendamiseks. Industrialiseerimiseks. Eesmärk oli piisavalt selge – segada verd, muuta pisitasa rahvuslikku tasakaalu Eestis, et põlisrahva osakaal väheneks ja „nõukogulaste“ oma kasvaks. Ajapikku pidi venekeelne elanikkond saavutama enamuse, võttes eestlastelt n.ö. demokraatlikul (demograafilisel) teel ära hääleõiguse meie enda kodumaal. Et ei tekiks enam kunagi ohtu, et eestlastel võiks tekkida võimalus kasutada enesemääramisõigust ning rebida oma maa impeeriumi küüsist, nagu tehti 1918. Immigratsiooni kiideti valjuhäälselt kui „rahvastevahelist sõprust“ ja „internatsionaalset abi“ mahajäänud Eestile. Meie oma rahvuslik kaader komparteis oli venestamise ja ümberrahvastamise kõige innukam läbiviija.

Tulnukad muudkui saabusid Venemaalt, korterivõtmed juba näpus ning sõitsid Balti Jaamast otse Lasnamäele – vastvalminud korteritesse. Eestlastele jagus elamispinda napilt. Pigem ei jagunudki. Toimus „nõukogude rahva“ eelisarendamine põliselanikkonna arvel. Eestlastel jäi üle nukral meelel tunnistada, kuidas võõras kogukond üha suuremaks ja häälekamaks kasvab. Protsess tundus paljudele pidurdamatu. Kellele see ei meeldinud, oli „fašist”, „natsionalist”, „kodanlik igand “, “nõukogudevastane element“.
Just see kontrollimatu immigratsioon oli põhjus, mis kihutas Eesti patrioote „uuel ärkamisajal“ barrikaadidele – võitlema NSVL vastu, nõudma iseseisvust. Meie praegused noorministrid ja esitolerandid muidugi neid aegu ei tea ega mäleta. Nad istusid tollal alles söötmistoolis ja nõudsid mannaputru. Rahvustunnet neile ei pakutud.
Ent me saime 1991. aastal vabaks. Täitsa iseseisvaks. Tundus, et oleme jälle peremehed oma maal. Moskva meile enam uusi immigrante ei saatnud ja ka punavägi lahkus paar aastat hiljem. Isegi see ei tundunud hirmus, et suurem osa okupatsioonisõduritest tegelikult Eestis demobiliseeriti ja meile n.ö. kaasavaraks jäeti. Ka okupatsiooni tsiviilgarnison jäi maha, ent me suutsime sellegagi leppida. Hakkasime elu korraldama. Püüdsime immigrantide vastu sõbralikud olla, ehkki see on vähe hindamist leidnud. Üldiselt saime hakkama… Kuigi see, mida meie riik tahtis, viitsis või julges teha nende integreerimiseks, on ausalt öeldes väheinspireeriv. Tulemusi ju pole.

Nüüd iseseisvuse kahekümneviiendal aastal on meie poliiteliit (loomulikult „Euroopa eliidi“ survel) ootamatult avastanud, et meie, eestlased, oleme Eestimaal ülearu domineerivad. Parem, kui oleksime vähemuses. Parem, kui oleksime vähem rahvuslikud ja rassiliselt homogeensed. Poleks nii pealetükkivalt valged. Poleks mitte eestikeelsed vaid „mitmekesised“. Eesti ei peakski nende arvates olema rahvusriik, vaid pigem territoriaalriik, kus õitseks segakeelne rahvas ning eestlased moodustaks soovitavalt selge vähemuse – vähemalt meie välisministri arvates. Sest muidu me poleks vist Põhjamaa? Tundume me Brüsselile tõesti sama kahtlased kui Moskvale? Selline matsi- ja natsirahvas, kes oma piiratuses ei suuda ohjeldamatult armastada kutsumata külalisi Aafrikast ja Aasiast? Miks muidu on rahva enamus sildistatud „harimatuteks ksenofoobideks“, „kitsarinnalisteks provintslasteks“, rääkimata muudest halvustavatest epiteetidest? Miks muidu on hädasti vaja importida immigrante Eesti rahvuslikku balanssi nihutama, Eesti põlve uueks looma? Kas me takistame taas „progressi“? Loomulikult toimub kõik taas rõkkavate progresiivsete loosungite saatel – „solidaarsus, vendlus, sallivus, hoolivus, multikultuursus“! Loomulikult toimub see mitte vihatud Nõukogude Liidu ja Moskva, vaid vennaliku Euroopa Liidu ja Brüsseli initsiatiivil. Ja taas on meie oma „rahvuslik kaader“ (loe: parteilased) esirinnas massiimmigratsiooni propageerimas ja mahitamas, avalikku arvamust jõuliselt masseerimas. Taas on ajakirjandus üleujutatud kõlavatest arvamusavaldustest, mis kiidavad ametlikele dogmadele ülistades takka.

Kas hakkavadki võõrad taas saabuma Eestisse, pass ja korterivõtmed juba taskus? Kas taas tõugatakse põlisrahvus põlglikult kõrvale, sest uued härrased on platsis, nõudes eelishooldamist? Eeldatavalt uus valijaskond, kes tunneb oma heategijaid? Kas hakkabki järjekordne võõrkogukond jõudsalt kasvama, et kiuslik eestlane ometi kord nurka suruda, nagu on kõrgetes pealinnades otsustatud? Kas eesti keele asendabki pikapeale võõrkeel (sedapuhku araabia aktsendiga „ingliš“), mida oleme sunnitud igapäevaelus purssima, et saaks „värskete kaaskodanikega“ tolerantselt asjad aetud? Ja kellele see ei peaks meeldima, on „natsist”, „rassist” ja „vihakõneleja“ ning kuulub suukorvistamise järel avalikule moraalsele lintšimisele?
Aga milleks on sellisel juhul üldse vaja Eesti riiki? Sellel on ju mõtet üksnes meie oma rahvusriigina? Ka meie Põhiseadus ütleb, et see riik on meie – eestlaste oma, eestlaste jaoks. Väikerahvana, kelle osakaal on riigi rahvastikust tänu Teise maailmasõja ja nõukogude okupatsiooni tagajärgedele niigi alla 70%, peaks vabariigi valitsus tegema kõik, et just põliselanikkonna arvukus ei langeks alla kriitilist piiri. Et me ei muutuks vähemusrahvuseks oma ajaloolisel kodumaal. Eesti riigi prioriteet peab olema eestlaste, eesti keele ja eesti kultuuri edasikestmine siin maal, mitte maailmahulguste poputamine. Eesti on siin maakeral üksainus. Teist maad meil rohkem varuks pole. See on ainus, kus eestlane saab oma kombeid järgides elada ja omas keeles asju ajada. Seni veel… Meid on alla miljoni; suuremad rahvad elavad meid siit lihtsalt välja, kui neile voli anda. Kust tulevad meie „riigiisad“ (väga irooniline väljend praegusel hetkel!) üldse mõttele, nagu oleks just meie kohus mugavuspõgenikke-ahjualuseid „solidaarselt“ majutada? Mis asi see paljukiidetud solidaarsus on, et see vaid ühes suunas käib?

Meie iseseisvus on napilt 25 a pikkune ja juba oleme suurema osa sellest osanud loovutada välismaistele „valgetele isadele“, kes tulevad meid sõrmega ähvardama ja meile oma reegleid kehtestama, hoolimata küünemusta võrragi meie rahvast, meie tulevikust. Sest kõik Teised (suuremad) on loomulikult tähtsamad, prioriteetsemad! Maksame kreeklastele pensione, hoolitseme kodumaiste puudustkannatajate asemel tundmatute õnneotsijate eest, kes pole Eestile mitte kunagi mitte midagi andnud (ja kõige tõenäolisemalt ei annagi kunagi). Milleks meile üldse selline Eesti riik, mida valitsevad meie asemel välismaa onud ja paraku risti vastu meie enda rahvuslikele huvidele? Mis moodi see rahvaste ühtesegamine meie kodumaal meie tulevikku peaks arendama ja turvama? See, mis mujal toimub, on meile ju näha ja teada.

Meie huvi on säilida rahvusena!

Vastupidisel juhul oleksime sama hästi võinud jääda ka Venemaa kubermanguks. Tulemus oleks olnud enam-vähem sama – eestlane kõndis ja hakkab jälle kõndima arglikult selg vastu seina, tõmbudes küüru iga võõrakeelset köhatust kuuldes. Sest mine tea, mida võõras mass sedapuhku tahab või pahaks paneb või mille peale ohjeldamatult solvub? Liigume vääramatult tagasi sinna, kus me 80-te alguses olime. Võib-olla isegi sammukese kaugemale…
Küsimus julgeolekuekspertidele: vaadates viimastel kuudel Euroopa (suur)riikide suutlikkust oma piire ja territooriumi kaitsta sealt lihtlabaselt massi jõul takistamatult läbijooksvate immigrantide eest, kaob mul usk Euroopa kaitsevõimesse. Sest täpselt sama moodi võivad siia ju tormata ka massid idast (või ükskõik millisest teisest ilmakaarest). Näib, et keegi ei kavatsegi neid ühelgi juhul pidurdama hakata. Inimõigused ei luba! Mind ei veena praegu enam jutud eurosolidaarsusest ja altruismist. See on loba naiivikute vaigistamiseks. Praegu meenutab Euroopa mulle kõge rohkem vanadusest ja heast elust „ärapööranud“ kassimammit, kes on otsustanud kõik hulkurkõutsid oma koju koguda, et nende eest seal hoolitseda, kuni piimaarved maksuvõime ületavad ja korter elamiskõbmatuks reostub. Sellisest mentaliteedist kantud kaitsevõime tundub pehmelt öeldes… ebatõsine. Tegelikult tundub suuremal osal Euroopa riikidest puuduvat igasugune tahe end pisutki kehtestada, kaitsta oma kodanikkonda kontvõõraste eest (mõningate eranditega). Mis solidaarsusest saame sellisel puhul veel rääkida? See, kes ennast ei aita, ei abista ka naabrit. Sellele lootmine oleks enesepett.

Küsimus riigi- või rahvusvahelise õiguse ekspertidele: Jälgides põnevusega, kuidas „vanas Euroopas“ rahvusriikide kontseptsiooni pisitasa, ent järjekindlalt hägustatakse, tekkis pisut ebaortodoksne küsimus – kui suur peaks olema immigrantide protsent ühes rahvusriigis, et põlisrahvus kaotaks vähemalt teoreetiliselt enesemääramisõiguse? Millal muutub rahvuse „võõrandamatu õigus“ immigrantide inimõiguste huvides võõrandatavaks?
Lõpetuseks: kas ei juhtu viimaks mitte eriti kauges tulevikus sama moodi, nagu 1941, kui punaokupatsioonist šokeeritud eestlased tervitasid sakslasi – „eesti rahva ajaloolisi vaenlasi“ – vabastajatena. Kas on kuidagi välistatud, et lõplikult frustreerunud rahvas ei tervitaks täpselt sama moodi tulevikus ka teist „ajaloolist vaenlast“ – kah kui vabastajat, ent ühest teisest -ismist? Mis te arvate?

Allikas: http://uueduudised.ee/toomas-boltowsky-mida-arvab-uks-vanaaegne-inimene-valitsuse-immigratsioonikavast/