Paar arvamust Yogasūtra raamatule

Martti Kalda ja Inga Põldmaa on Yogasūtra teksti põhjalikult kommenteerinud ning 2015. aastal ilmunud raamatu ette lisanud sissejuhatavalt 60ne leheküljelise lühikokkuvõtte. See sissejuhatus sisaldab eesti keeles parima ülevaate India mõtteloo ühe koolkonna (yoga) ajaloolisest kujunemisest. Aga sissejuhatuse alguses on üks ajalooline küsitavus, mis järgnevat kirjutama ajendas.

Indoaarialaste Indiasse sissetungi kujutlusplaani arvustus

Kaheksandal leheküljel väidavad M. Kalda ja I. Põldmaa, nagu oleks peale aastat 2500 e.m.a Indiasse tunginud indoaarialased. See arvamus oli 20. sajandi algusest peale küllalt levinud, aga tänapäeval on kaheldavaks muutunud. Kahtlemise põhjus on 20. sajandi lõpul paljude ajaloouurijate kriitika „lääne teadlaste” indoaarialaste Indiasse sisserände oletuse kohta. Alates 1980test aastatest pole „aarialaste sissetungi” või „sõjalise vallutuse” arusaamad enam tõsiseltvõetavad, sest ilmusid sisserände oletuse kriitikad paljudelt autoritelt. Stephan Nagel (THEION XI, 1999) loetleb kriitikute nimesid: K.  Kennedy 1984, J. Schaffer 1984, C. Renfrew 1987, M. Tosi 1987, J. Kenoyeri 1991, B. Lal 1994,  J. Schaffer ja D. Lichtenstein 1995. Sisserände oletust tähistatakse nüüdsest kui teadlaste endi poolt loodud müüti. S. Nagel toetub India varasema ajaloo arvustuses Ṛgveda tekstile, mida peetakse üheks inimkonna vanimaks ürikuks. Nageli järgi pole Ṛgvedas Indiasse sisserände kohta ühtegi viidet. Ṛgveda teksti põhjal on võimalus taaskujutada indoaarialaste liikumist India ida ja lõunaosas, aga mitte sisserännet Indiasse.

Indoaarialaste sisserände oletuse mõtlesid keeleteadlased välja 19. sajandil botaanika ja zooloogia nimetuste alusel. Arheoloogid on tänapäevaks kõik tollased oletused kummutanud. Alates 1970. aastast ei usu ükski India varase ajaloo, Harappa kultuuri arheoloog, sisserändu. Kuigi Harappa kõrgkultuuri suurema osa, paljude külade ja linnakeste väljakaevamine on alles ees või pooleli, arvavad India arheoloogid ja geneetikud, et Harappa võibolla Euroopa tsivilisatsiooni algallikas. Sisserände oletus on asendunud väljarände oletusega. Arheoloogide arvates võib Sumeri Kahejõemaa (Mesopotaamia) kultuur pärineda Indiast. Sellele viitab näiteks ka Alain Daniélou teoses India ajalugu; ta kirjutab: „on võimalik, et Sumeri tsivilisatsiooni häll asus hoopis Indias“ (2011, lk 23; tõlge M. Kalda).

Väljarände oletus leiab üllatavalt toetust ka Vanast Testamendist. Seal on viide, kuidas Sineari ehk Sumerisse saabusid väljarändajad ida poolt: „kui nad hommiku poolt teele läksid, siis leidsid nad oru Sinearimaal ja jäid sinna elama“ (Uku Masing, Piibel 1938; 1. Moosese raamat 11:2).

India vanima ajaloo kohta on olemas uus mõttemuster. Selle oletuse järgi tuleks indoaarialaste algkodu otsida tänapäeva Pakistani ja Loode-India aladelt.

Raamatu keelevormist

Vaatamata eelnevale sisserände müüdi kriitikale on raamatu tekst tähelepanuväärne saavutus. Yogasūtra kommentaarides on oskuslikult lahendanud sanskriti mõistete algupärasuse ja eesti keele suhete probleemid. Näiteks veda nimetust kasutatakse järjekindlalt algupärases vormis. Huvitavalt eristatakse ajaloolist yoga´t, tänapäeval levinud joogast. Eessõna lõpus viidatakse ka mõlema sõna erinevale tähendusele.

Ainus näpukas on ebajärjekindlus mõiste karman kasutamisel. Nagu veda puhul võiks ka mõistet karman kasutada ühes algvormis, mitte karma ja karman läbisegi. Raamatu lõpus olevas põhiterminite nimestikus kasutatakse siiski selgelt algvormi karman.

Kui tõlkija piisavalt hästi valdab algkeelt, siis pole vaja kasutada eeskujuna seniseid eestindusi, sest mõned algvormid sanskriti, araabia või heebrea keeles ei pruugi olla kooskõlas meil seni kasutatavatega. Võiks julgelt kaugeneda inglise, saksa, vene ja teiste vahenduskeelte vormidest, mis erinevad algsest sõnatüvest. Näitena, kuidas sõna tüvi on algkeelest eesti keelde õnnestunult üle võetud, nimetan David Kilculleni teose Juhupartisanid (Riigikaitse Raamatukogu 2015), kus kohmaka šariaat asemel kasutatakse algkeelelähedasemat šaria mõistet.

Tulles tagasi Yogasūtra juurde, siis kogu tekst on heaks eeskujuks sellest, millises vormis algkeele mõisteid on võimalik kasutada eestikeelses tekstis.

(PS: Käesolevad arvamused on pühendatud meie seast lahkunud õpetaja Sergei Stadnikovi mälestuseks, kelle Vanade idamaade kultuuriloenguid kuulasime Eesti Humanitaarinstituudis 20 aastat tagasi.)

Leho Lamus