Otsedemokraatia – mõõk valitsejate pea kohal

Presidendid Lennart Meri ja Arnold Rüütel, 8. oktoober 2001. Foto: Liis Treimann, Postimees/Scanpix

Rahvale tuleb anda õigus valida presidenti otse ja samuti õigus algatada rahvahääletusi. Üksnes otsedemokraatia mõõk pea kohal paneb võimuerakonnad rahva tahet austama, leiab jurist Maido Pajo.

Oma ametiaja viimasel päeval, 8. oktoobril 2001, andis Lennart Meri Riigikogule üle põhiseaduse muutmise eelnõu, mille eesmärgiks oli sisse viia vabariigi presidendi otsevalimised.
“Mul on hea meel, et valitud president Arnold Rüütel on toetanud minu kavatsust algatada enne ametist lahkumist põhiseaduse muutmine. Austatud Riigikogu esimees! Ma algatan põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Teie käes on hetke pärast seaduseelnõu, mis annab Eesti rahvale õiguse, mis on enamusel demokraatlikest Euroopa rahvastest. Menetlege seda jõudsasti!” ütles Lennart Meri.
Seda algatust võib julgelt nimetada Lennart Meri poliitiliseks testamendiks. Vajadust presidendi otsevalimiste järele rõhutas Meri juba kuu aega varem, Riigikogu avaistungil 2001. aasta septembris: “Presidendi otsevalimine annab rahvale võimaluse rääkida kaasa riigi juhtimises. Sellest võimalusest tunneb rahvas praegu puudust. Sellest on kõnelnud ka eranditult kõik presidendikandidaadid. Mulle tundub, et vajadus anda inimestele vahetumaid mehhanisme riigi juhtimisel osalemiseks on üldises võõrandumise õhkkonnas väljaspool kahtlust.”
Edasi rõhutas Meri: “Parlament ei ole riik. President ei ole riik. Ammugi ei ole riik partei ja valitsus. Riik on kõigi nende ja nimetamata jäänud põhiseaduslike institutsioonide tasakaalustatud ja sõbralik koostoime.”
Meri oli kahtlemata väga terase pilguga ja madala valulävega, kes oskas näha ja tunnetas sügavuti ühiskonna valupunkte, reageerides neile nii sõna kui teoga temale ainuomasel moel.
Senise erakondliku poliitika tulemusena tekkinud kriisile osundasid ka teadlased.

Kaks Eestit

Viis kuud enne Lennart Meri esinemist Riigikogu ees 2001. aasta jüripäeval olid sotsiaalteadlased raputanud Eesti avalikkust oma pöördumisega Kaks Eestit. Tsiteerin mainitud pöördumise valusat tõde ja ausat vaadet olukorrale Eestis:

“Eesti ühiskond on jõudnud poliitilisse, sotsiaalsesse ja eetilisse kriisi. Võim on rahvast võõrandunud juba sellisel määral, et rääkida tuleb kahest erinevast Eestist. Kaks kolmandikku Eesti lastest kasvavad üles vaesuses, inimestel puudub elementaarne turvalisus, paljud noored soovivad lahkuda mujale.

Poliitika enesekesksus ja ebaeetilisus on muutunud igapäevaseks ja iseenesestmõistetavaks, hägustunud on vastutuse mõiste. Riigi jaoks oluliste majanduslike ja strateegiliste otsuste tegemine toimub ilma nende sotsiaalseid tagajärgi analüüsimata. Rahvas on marginaliseeritud “tädi Maaliks”, kelle arvamust eiratakse isegi teda kõige vahetumalt puudutavates küsimustes.

Alates 1995. aastast ei ole rahva hinnang poliitilisele olukorrale olnud nii negatiivne kui see on praegusel hetkel, mil 73% inimestest on otseselt rahulolematud.

Seni, kuni suur osa aurust läheb väljapoole suunatud illusoorse klantspildi loomisele Eestist kui edukast ja kõrgeltarenenud riigist, pole võimalik sotsiaalsetele probleemidele vastu seista. Eesti on kahestumise nõiaringis, kust tuleb välja murda. Riigi presidendi funktsioon on täita taolistel hetkedel riigi ja ühiskonna ühendaja rolli. Või me olemegi juba liivakastivabariik?”

Kahjuks jätsid võimuparteid Lennart Meri algatuse Riigikogu sahtlitesse tolmu koguma. Ei aidanud ka see, et 2001. aasta sügisel presidendiks valitud Arnold Rüütel toetas samuti presidendi otsevalimisi.

Lennart Meri annab Arnold Rüütlile üle presidendi ametiraha, 8. oktoober 2001. Foto: Liis Treimann, Postimees/Scanpix

Rüütli initsiatiivil algas ühiskondliku leppe protsess, millele oli avalikkuses laiapõhjaline toetus. Presidendi juures asutati ka Ühiskondliku Leppe Sihtasutus. Samas jäid tolleaegsed põhilised võimuparteid Reformierakond ja Isamaa (hiljem IRL) jäid tõrjuvale seisukohale ega soovinud mingeid muudatusi, mis oleks võinud nende positsiooni ohustada.
2006. aastal presidendiks saanud Toomas Hendrik Ilves likvideeris Ühiskondliku Leppe Sihtasutuse ja moodustas Eesti Koostöö Koja, kuid ka selle tegevus jäi algusest peale jututoa tasemele. Rahulolematuse süvenemist ühiskonnas – tegelikult erakondliku demokraatia sügavat kriisi – näitas järgnevalt Harta 12 avaldamine.

Harta 12

Harta 12 tõi välja erakondliku võimusüsteemi rahvast võõrandumise süvapõhjused. Üksteist aastat pärast Kahte Eestit ehk 2012. aasta novembris avaldasid tunnustatud ühiskonnategelased (Marju Lauristin, Ignar Fjuk jt) Harta 12, millele olid alla kirjutanud teiste seas ka 2001. aasta pöördumises osalenud David Vseviov ja Juhan Kivirähk. Tsiteerin Hartat:

“Eesti demokraatia laguneb meie silmade all. Võimu suhtlus avalikkusega on muutunud monoloogiks: “Meil on mandaat.” “Meile pole alternatiivi.” See ei ole demokraatia keel. Kui kodaniku ainus võimalus poliitikat mõjutada ongi iga nelja aasta tagant toimuvad valimised, siis on demokraatiast järele jäänud tühi kest. Ei Vabariigi President, Riigikogu ega Valitsus pole ilmutanud soovi olukorda muuta. Kui süsteem ei suuda end ise reformida, tuleb kodanikuühiskonnal oma tahte teostamiseks ja surve avaldamiseks kokku kutsuda alternatiivne institutsioon, milles oleks ülekaalus kodanikuühiskonna esindajad.”

Harta loetles esmatähtsaid eesmärke:

• erakondade loomine, rahastamine ja töö peavad olema läbipaistvad ning erakonnad peavad esindama avalikku, mitte grupihuvi;
• valimissüsteem peab selgelt kajastama valija tahet, muu hulgas peab saadikul olema pideva aruandluse kohustus oma ringkonna valijate ees;
• kodanikel peavad olema laialdasemad võimalused oma poliitilise tahte avaldamiseks kui korralised valimised, luua tuleb rahvaalgatuse instrument.

Sellise jõulise pöördumise tõttu, mis ähvardas kasvada avalikuks vastuseisuks Toompea ja rahva vahel, algatas Toomas Hendrik Ilves kiirkorras nn Jääkeldri protsessi. Seejärel kokku kutsutud Rahvakogus võtsid aga võimuparteid initsiatiivi osavalt üle. Enamik algatustest rahvale suurema otsustusõiguse andmiseks suretati Riigikogu nelja erakonna poolt välja.
Kahtlemata oli asjade selline käik üheks põhjuseks, miks rahva pettumus ja protestivaim veelgi süvenes ning mis tõi 2015. aasta parlamendivalimistel kartelliparteide jaoks ootamatu tulemuse – Toompeale jõudsid nii Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) kui ka Vabaerakond.
Samas näitas möödunud aasta ilmekalt, et vanad võimuparteid tahavad jätkata vanaviisi ja rahvast riigiasjadest ikkagi eemal hoida.

Tuleb ühendada jõud rahvale kõrgeima võimu tagasiandmiseks

Oluline on mõista, et kui vabariigi president valitakse Riigikogus, siis tegelikult põhiseaduse kohast võimude lahusust ja tasakaalu ei eksisteeri. President ei ole kaldu isegi mitte Riigikogu poole, vaid valitsuskoalitsiooni kuuluvate erakondade tagatubade poole. Toomas Hendrik Ilvese väljaütlemised ja hoiakud peegeldavad seda väga selgelt. Reformierakondlik juhtimisstiil, mis eirab rahva tahet, on teinud Eestist Euroopa Liidu oblasti, ja sellisel viisil jätkata on hukatuslik.
Seda hukatuslikku kurssi saab muuta ainult rahvas ise otsedemokraatia kaudu, mitte oodates iga nelja aasta järel valimisi, kui võib olla juba hilja.
Järjekindel tuginemine põhiseaduse alusväärtustele on suurendanud rahva usaldust ja toetust EKRE-le kahekordselt. Ka Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) on näidanud oma võimekust ühiskonnale oluliste väärtuste kaitsel. Arvamusuuringute kohaselt soovib 80% rahvast suuremat otsustusõigust riigi ja ühiskonna asjades, aga võimuparteid ei ole nõus oma eesõigustest vabatahtlikult loobuma.

Olen seisukohal, et nii EKRE-l kui ka SAPTK-l tuleb kaasata lai avalikkus ning võtta südameasjaks Lennart Meri poliitilise testamendi täitmine, et anda rahvale presidendi otsevalimiste õigus. Kuid mitte ainult.
Teiseks. Tuleb sisse viia poliitikute ja erakondade vastutus valijate ees, nii nagu see on välja toodud nii 2001. aasta pöördumises Kaks Eestit kui ka Hartas 12 ning mida on toetanud ka Lennart Meri ja Arnold Rüütel.
Kolmandaks. Praegu saab Eestis rahvahääletust ehk referendumit algatada üksnes  Riigikogu, s.t rahva õiguse üle otsustavad võimuerakonnad. Selline piirang on äärmiselt ebademokraatlik. Kuna Eesti riik tugineb õiguslikule järjepidevusele, siis tuleb anda rahvale kui kõrgeima võimu kandjale tagasi ka 1920. aasta põhiseadusega ettenähtud õigus algatada tähtsates riigiasjades rahvaalgatuse (referendumi) läbiviimine.
Üksnes otsedemokraatia mõõk pea kohal paneb võimuerakonnad rahva tahet austama.

Artikkel ilmus EKRE häälekandja “Konservatiivide Vaba Sõna” aprilli-maikuu numbris (2016) ja avaldatakse portaalis Objektiiv autori loal.

Allikas: http://objektiiv.ee/otsedemokraatia-mook-valitsejate-pea-kohal/