Eestlane - ennast hävitav rahvas?

Küüslaugukasvataja Andres Voore kirjutab oma arvamusloos sellest, kuidas hävib elu maal, sest riigis valitseb totaalne ükskõiksus ja otsustajatest riigimehed ei taha vastutada ei oma tegude ega tegematajätmiste eest.

Aegade algusest saati on inimesed elanud maal, et toota toitu. Toidu tootmine on ka üks olulisi sissetuleku allikaid maal elavatele inimestele. Täna jääb toidu tootjaid maal järjest vähemaks, postkontorid suletakse, kauplused ja koolid pannakse kinni. See kõik on tingitud sellest, et me ei vaja enam Eestis kasvatatud toitu, vaid me tahame odavat toitu ja see ongi odava toidu hind.

 Täna liigub tarbijani toit suuresti läbi tööstuste ja tööstus ostab hinda, sest tarbija nõuab seda poes. Seda, et tarbija vaatab poes hinda, ei saa talle pahaks panna aga siin oleks vaja sekkuda riigil, nagu on seda teinud meie naaberriigid. Kui tööstus on Eestis registreeritud, ei tähenda see seda, et kasutatakse kohalikku toorainet, kindlasti mitte - tooraine tuleb ikka sellelt, kes aga odavamalt pakub, olenemata päritolust.
Olen ise küüslaugukasvataja ja mul on võimekust pakkuda tööstustele küüslauku väga erineval kujul - kooritult, pastana, pulbrina, laastuna. Aga milleks me peame ostma Eesti head küüslauku, kui mujalt, näiteks Hiinast, Hispaaniast või Indiast, saame selle soodsamalt kätte?

Meie riik on täna põllumehe suurim vaenlane

Et enamasti kuuluvad Eestis olevad tööstused välisinvestoritele, siis on nende kindel soov toota võimalikult suurt kasumit ja neil on täiesti ükskõik mis päritolu on tooraine, kas Eesti taludel on väljundit või mitte ja kas see toit ka meile endile tervislikult kasulik on.
Ka Eesti riik on täna põllumehe suur vaenlane, jättes põllumehe ilma toetustest, mida naaberriigid omadele jagavad, tekitades nii naaberriikide tootjatele konkurentsieelise meie tootjate ees. Ja tagatipuks korraldab Eesti riik toidule allhankeid, valides sealt välja odavama hinna. Samas oleks olulisem see, et hankel oleks üheks kriteeriumiks oma tootjate toodangu eelistus.
Ehk siis kui mina pakuksin täna naabertalu lastele tööd, sest nemad teevad selle ära odavamalt, siis poleks vaja imestada miks mu omad lapsed riigist-kodunt minema jooksevad.
 
Ükskõiksus hävitab maaelu

Täna on olukord riigis selline, et valitseb suur ükskõiksus ja keegi ei vastuta. Poliitiliselt aetakse ilusat ümarat juttu aga pole tegusid. Valitsust peaksid juhtima inimesed, kes oleksid oma vastutusvaldkonnas pädevad - nii peaks ka põllumajandust juhtima inimene, kes on ka ise põllumees olnud või on.
Täna aga astuvad mehed ministriks punastamata, ise sellest sektorist midagi teadmata.
See kuidas meil täna läheb ja tulevikus minema hakkab, on kõik meie endi kätes ja siin pole vaja otsida süüdlast ei lätlaste ega leedukate seast vaid ikka ise endi seast.
Kui täna oleks Soome praami peale minemas viimane eestlane, siis ukuge mind, mitte kedagi ei huvitaks. Vot selline rahvas oleme!
Tänane olukord on justkui küüditamine Eesti moodi, tühjalt seisvad talud ja hingitsev maaelu. Kui ei ole elu maal, kaob see ka varsti linnast. Tekib küsimus milleks meile seda enda vaba Eestit vaja oli. Kas selleks, et hävitada elu maal ja oma toidutootmine ning põgeneda piiri taha?
 
Oleme tulevikku mitteplaneeriv rahvas

Sellisel rahval pole tulevikku, kel pole oma toitu ehk oleme tulevikuta rahvas. Täna me ei leia ühestki tööstusest Eestis kasvatatud küüslauku, nii et tarbija võib olla kindel, et sildi all „hea ja eestimaine“, saab ta ikka tükikest Hiinat maitsta.
Kui poliitiliselt ei hakata teistmoodi mõtlema, pole meil varsti ka neid väheseid toidutootjaid järel. Oleme suurtöötlejatele prügimäeks. Poliitmaastikul on täna põhiteemaks see kuidas immigrante sisse tuua, mitte et oma rahvast omal maal säilitada.
 
Aiandussektoril läheb veel raskemini kui piima- ja lihatööstustel

Et kogu seisust kõigest õiget aimu saada, on vaja toidusektor osadeks jagada ja igat osa eraldi käsitleda -  aiandus, liha, piim jne.
Aiandussektor on tänaseks põhja lastud, käib hinge seeshoidmine mitte normaalne elutegevus. Viimasel ajal räägitakse palju liha- ja piimasektori raskustest aga kui Hiinast oleks võimalik odavamalt Eestisse piima transportida, oleks piim siin kohe kohal ja ükski koer ka ei hauguks.
Sama teema lihaga, omad vaevlevad odava hinna ja väikse nõudluse käes aga ikka tuuakse Eestisse külmutatud liha sisse ja meie muutkui ostame, sööme ja kiidame.

Allikas: http://www.pollumajandus.ee/uudised/2015/05/20/eestlane-ennast-havitav-rahvas