Kolumn: homo peldicus ja uusmarksistlik petukaup
Tualett kellele iganes. Foto: Sara D. Davis, AFP/Scanpix
Jälgides “vabas maailmas” toimuvat ja seda, kuidas seal on inimestel suud kinni pandud, lapsi “valesti kasvatavate” vanemate käest ära võetud, inimesi vallandatud ning vanglasse saadetud oma “tagurlike” vaadete eest, peame ka meie valmistuma ajaks, mil meie elu kõige olulisemateks probleemideks saavad suguelundite ja pärasoolega seonduvad küsimused, kirjutab kolumnist Roland Tõnisson.
Paljud kaaskodanikud on pidanud vajalikuks öelda, et nõukogudeaegne miljöö on naasnud. Olen nendega nõus pärast seda, kui tajusin, et tunnen end tõesti, nagu oleksin ajas 30 aastat tagasi läinud. Toona räägiti koolis ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse tundides klassivõitlusest. Jäi mulje, et alates koopaaegadest ei ole inimkond tegelenud mitte millegi muuga kui klassivõitlusega ja unistanud nõukogude korra viljastava-valgustava epohhi saabumist.
Täna me kuuleme, kuidas kogu inimkond on pidanud elama soorollide kohutavais kütkeis ning aegade hämarusest peale ei ole inimesed unistanud ei millestki muust kui sellest, et saaks oma tagumikud istutada suvalisele prill-lauale. Ja nüüd on see uus normaalsus saabunud! Meid kadestavad vanad egiptlased, kes pidid püramiidide ehitamise aegadel vaatama hoolikalt, et nad kogemata vastassugupoolega sama pilliroopuhma taha ei satuks! Kui meid veel näeks ammulahkunud Viini muusikud! Kui nad vaid oleksid saanud elada meie ajal! Nad ei looks praegu ülistuslaule mitte muusikale, kuuvalgusele või kaunile möldrineiule, vaid kemmergutele, millest on saanud meie ajastu kultuuritemplid ja südametunnistuse mõõdupuud.
Ka Euroopa hariduselu on üle ujutatud eluvõõra, ent seda agressiivsema revolutsioonilisusega. 17. mail toimus Helsingi Ülikoolis “rahvusvahelise homo- ja transfoobiavastase päeva” raames seminar, kus käsitleti “võrdõiguslikuma” kooli teemat, seda, kuidas peaks haridussüsteem suhtuma “vikerkaarenoortesse” ning looma neile elamisväärsed tingimused.
Viiki kooliõpetaja Elina Särkelä tegi seal järgmised ettepanekud, mida roheliste parlamendisaadik, tuntud tantsupedagoog ja homoaktivist Jani Toivola näeb eriti oluliste teetähistena parema homse rajamisel. Selleks, et biomass oma moka maas hoiaks, tuleb talle selgeks teha, et kõik toimub vaid inimkonna hüvanguks ja et seda saavutada, võime (ja peame) alustama haridusasutustest, kus noored hinged vorbitakse just sellisteks, nagu valitsejatele vaja:
Roheline homoaktivist Jani Toivanen kirjutab oma blogis: “See üritus pani mind ennast mõtisklema oma koha üle parlamendis ning kui kitsarinnalised on meil Arkadianmäel [parlamendi asukoht] normatiivid … milles etteantud elumudeli alusel on olemas mees, naine, heteroseksuaalsus ja tavapere. Nende kaudu jagatakse ka rollid ühiskonnas. Kui keegi ei vasta sellele mudelile, saab temast kergesti väljatõugatu.”
Sellist demagoogiat kuuleb Soomes elav inimene iga päev ja palju rohkem kui eestlased. Soome riigimeediast on kujunenud tõeline ajupesuvahend ning meie ERR üritab sellel truisti sabas sörkida. Ei Soomes ega Eesti Vabariigis ole mittetraditsioonilise seksuaalsuse all kannatavaid inimesi alla surutud. Neil on lastud elada oma elu ega ole neid veetud ei tuleriitadele ega gaasikambritesse.
Nagu rääkis üks 90ndates eluaastates vanaproua: “Meil külas elasid ka kaks naist koos. Üks istus kodus ja kudus-keetis, teisel olid püksid jalas ja kündis põldu. Eks nad vähe ummamuudu olid, aga kõik olid nendega harjunud. Ei keegi rääkind, et peaks neid häbiposti pandama. Käisid koos külarahvaga jaanitulel ja see pükstes jõi koos meestega õlut.”
Perverssed ideoloogiad üritavad Lääne “vabasid” kodanikke potitada nagu mõistmatuid imikuid ja vormida meidki homo sovieticus’test homo peldicus’teks. Lääs, mis ei kujuta endast enam muud kui perverssuste taimelava, on vaja ümber kaevata. Elu näitab, et head, ajale vastu pidanud seemnesordid annavad kõige kvaliteetsemat ja kasulikumat saaki. Ajast aega.
Allikas: http://objektiiv.ee/kolumn-homo-peldicus-ja-uusmarksistlik-petukaup/
Jälgides “vabas maailmas” toimuvat ja seda, kuidas seal on inimestel suud kinni pandud, lapsi “valesti kasvatavate” vanemate käest ära võetud, inimesi vallandatud ning vanglasse saadetud oma “tagurlike” vaadete eest, peame ka meie valmistuma ajaks, mil meie elu kõige olulisemateks probleemideks saavad suguelundite ja pärasoolega seonduvad küsimused, kirjutab kolumnist Roland Tõnisson.
Paljud kaaskodanikud on pidanud vajalikuks öelda, et nõukogudeaegne miljöö on naasnud. Olen nendega nõus pärast seda, kui tajusin, et tunnen end tõesti, nagu oleksin ajas 30 aastat tagasi läinud. Toona räägiti koolis ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse tundides klassivõitlusest. Jäi mulje, et alates koopaaegadest ei ole inimkond tegelenud mitte millegi muuga kui klassivõitlusega ja unistanud nõukogude korra viljastava-valgustava epohhi saabumist.
Täna me kuuleme, kuidas kogu inimkond on pidanud elama soorollide kohutavais kütkeis ning aegade hämarusest peale ei ole inimesed unistanud ei millestki muust kui sellest, et saaks oma tagumikud istutada suvalisele prill-lauale. Ja nüüd on see uus normaalsus saabunud! Meid kadestavad vanad egiptlased, kes pidid püramiidide ehitamise aegadel vaatama hoolikalt, et nad kogemata vastassugupoolega sama pilliroopuhma taha ei satuks! Kui meid veel näeks ammulahkunud Viini muusikud! Kui nad vaid oleksid saanud elada meie ajal! Nad ei looks praegu ülistuslaule mitte muusikale, kuuvalgusele või kaunile möldrineiule, vaid kemmergutele, millest on saanud meie ajastu kultuuritemplid ja südametunnistuse mõõdupuud.
Ühendriikide välispoliitika prioriteediks on traditsioonilise maailmapildi ja inimkäsituse likvideerimine ning seda viiakse ellu üha agressiivsemal moel.Sotsiaalmeedias levib pilapilt kahe Ühendriikide presidendiga – sellel on kujutatud John F. Kennedyt ja Barack Hussein Obamat. Esimesele omistatakse tsitaati aastast 1961: “Ma viin inimese (mehe) Kuule!” Obamalt selline lubadus aastast 2016: “Ma panen mehe naiste tualetti istuma!” Nali naljaks, ent sellisena on see suurriik ka ennast meile esitlenud – neid ei huvita ühegi maa kohalikud kombed ega arusaamad, Ühendriikide välispoliitika prioriteediks on traditsioonilise maailmapildi ja inimkäsituse likvideerimine ning seda viiakse ellu üha agressiivsemal moel. Aga heale lugejale ei ole seda vaja hakata üle seletama, sest homopropaganda ja ühiskonna lammutamine on meie elus nii hästi esindatud, et sellest on saanud tõesti meie olemise kindel koostisosa. Mis ei tähenda, et seda peaks normaalsuseks nimetatama.
Võrdsuse, vendluse ja vabaduse silti on Euroopas ära kasutatud väga räigete inimsusvastaste kuritegude toimepanemiseks – seda kõike selgitades uue, parema maailma loomise vajadusega.Võrdsuse, vendluse ja vabaduse silti on Euroopas ära kasutatud väga räigete inimsusvastaste kuritegude toimepanemiseks – seda kõike selgitades uue, parema maailma loomise vajadusega. Tegelikult on ilusate loosungite varju peidetud vaid oma isiklik võimujanu ning soov muuta kodanikkond puulaste-tohtlaste sarnaseks biomassiks, kes ei julgeks oma suud lahti teha ning täidaks vastuvaidlematult igat käsku. Praegu toimuv ei ole midagi uut, vaid lihtsalt mõrtsukaliku marksismi uus laine. Prantsuse kuningatapjad, leninlased, trotskistid, stalinistid, maoistid ja punased khmeerid mõrvasid sadu miljoneid inimesi ateistliku ideoloogia elluviimiseks, nimetades inimesi sageli vaid sõnnikuks, mis pidi maamulda panduna aitama tärgata uue elu viljadel.
Ka Euroopa hariduselu on üle ujutatud eluvõõra, ent seda agressiivsema revolutsioonilisusega. 17. mail toimus Helsingi Ülikoolis “rahvusvahelise homo- ja transfoobiavastase päeva” raames seminar, kus käsitleti “võrdõiguslikuma” kooli teemat, seda, kuidas peaks haridussüsteem suhtuma “vikerkaarenoortesse” ning looma neile elamisväärsed tingimused.
Viiki kooliõpetaja Elina Särkelä tegi seal järgmised ettepanekud, mida roheliste parlamendisaadik, tuntud tantsupedagoog ja homoaktivist Jani Toivola näeb eriti oluliste teetähistena parema homse rajamisel. Selleks, et biomass oma moka maas hoiaks, tuleb talle selgeks teha, et kõik toimub vaid inimkonna hüvanguks ja et seda saavutada, võime (ja peame) alustama haridusasutustest, kus noored hinged vorbitakse just sellisteks, nagu valitsejatele vaja:
- Lõpetatakse õpilaste nimetamine poisteks ja tüdrukuteks.
- Õpilast kutsutakse sellise nimega, mis talle endale meeldib.
- Koolipinkidesse, söögijärjekordadesse pannakse õpilased mitte ainult sootunnuste alusel.
- Likvideeritakse sootunnuste alusel moodustatud õpilasrühmad.
- Kooli tualettruumidest tehakse ühised ning neid ei märgistata enam siltidega „poisid/tüdrukud.“
- Võrdõiguslikku ja soosensitiivse käitumiskultuuri ülesehitamisesse suhtutakse tõsiselt.
- Alustatakse kogupilti haarava, inimõigustele põhineva, vanuserühmi arvestava seksuaalkasvatusega kohe esimeses klassis.
- Hinnatakse ümber ühiskonnas juurdunud normatiivid ehk eelarvamused selles suhtes, millised inimesed peavad olema – ning purustatakse normatiiv kahest soost ning heteroseksuaalsusest.
- Austatakse igaühe õigust määratleda ennast või jätta määratlemata.
- Igale koolile tehakse üksikasjalik koolitusplaan ja kava õpilaste kaitsmiseks vägivalla, kiusamise ja ahistamise eest.
- Kiusamisse ja tülidesse sekkutakse konkreetselt, ent konstruktiivselt.
- Õpilastele pakutakse õigeaegset tervisekaitset ja tuge kooli tervishoiusüsteemi kaudu.
- Sugude ja seksuaalsuse mitmepalgelisus tuuakse esiplaanile ka lapsevanematele korraldatud kokkusaamistel kooli juhtkonnaga.
- Kui õpilase heaolu nõuab sekkumist, pöördutakse abi vajamiseks lastekaitse poole.
Roheline homoaktivist Jani Toivanen kirjutab oma blogis: “See üritus pani mind ennast mõtisklema oma koha üle parlamendis ning kui kitsarinnalised on meil Arkadianmäel [parlamendi asukoht] normatiivid … milles etteantud elumudeli alusel on olemas mees, naine, heteroseksuaalsus ja tavapere. Nende kaudu jagatakse ka rollid ühiskonnas. Kui keegi ei vasta sellele mudelile, saab temast kergesti väljatõugatu.”
Sellist demagoogiat kuuleb Soomes elav inimene iga päev ja palju rohkem kui eestlased. Soome riigimeediast on kujunenud tõeline ajupesuvahend ning meie ERR üritab sellel truisti sabas sörkida. Ei Soomes ega Eesti Vabariigis ole mittetraditsioonilise seksuaalsuse all kannatavaid inimesi alla surutud. Neil on lastud elada oma elu ega ole neid veetud ei tuleriitadele ega gaasikambritesse.
Nagu rääkis üks 90ndates eluaastates vanaproua: “Meil külas elasid ka kaks naist koos. Üks istus kodus ja kudus-keetis, teisel olid püksid jalas ja kündis põldu. Eks nad vähe ummamuudu olid, aga kõik olid nendega harjunud. Ei keegi rääkind, et peaks neid häbiposti pandama. Käisid koos külarahvaga jaanitulel ja see pükstes jõi koos meestega õlut.”
Lääs, mis ei kujuta endast enam muud kui perverssuste taimelava, on vaja ümber kaevata.Me võime praegu ju muiata selle teema üle. Jälgides niinimetatud vabas maailmas toimuvat ja seda, kuidas seal on inimestel suud kinni pandud, lapsi “valesti kasvatavate” vanemate käest ära võetud, inimesi vallandatud ning vanglasse saadetud oma tagurlikult traditsiooniliste seisukohtade eest, peame meiegi valmistuma ajaks, mil meie elu kõige olulisemates probleemideks saavad suguelundite ja pärasoolega seonduvad küsimused. Või kas me ikka peame!?
Perverssed ideoloogiad üritavad Lääne “vabasid” kodanikke potitada nagu mõistmatuid imikuid ja vormida meidki homo sovieticus’test homo peldicus’teks. Lääs, mis ei kujuta endast enam muud kui perverssuste taimelava, on vaja ümber kaevata. Elu näitab, et head, ajale vastu pidanud seemnesordid annavad kõige kvaliteetsemat ja kasulikumat saaki. Ajast aega.
Allikas: http://objektiiv.ee/kolumn-homo-peldicus-ja-uusmarksistlik-petukaup/
0 kommentaari:
Postita kommentaar