Henn Põlluaas: riik ignoreerib maailmasõja veteranide panust iseseisvusse

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) fraktsiooni aseesimees Henn Põlluaas kirjutab enda blogis, et riik ei tunnusta panust, mille Teises maailmasõjas võidelnud sõdurid andsid Eesti iseseisvuse taastamisse.

“Kõik, kes võitlesid Eesti eest, peavad saama tunnustuse osaliseks, mida nad väärivad ning sellega kaasnevad sotsiaalsed tagatised: toetused, soodustused, arstiabi. Nende diskrimineerimine tuleb lõpetada,” kirjutab Põlluaas enda blogis. “Vabadusvõitlejad väärivad võrdsustamist mitte ainult tänaste missiooniveteranidega, vaid ka Vabadussõja sangaritega. Pole tähtis, et nad võitlesid paratamatuse sunnil Saksa mundris – nad võitlesid ja paljud neist langesid Eesti riigi ja rahva eest, meie vabaduse ja iseseisvuse eest. Selleta ei oleks meil ka tänast vabariiki.”

“Vähem kui kahe aasta pärast tähistame Eesti Vabariigi sajandat juubelit. Meie riik ja rahvas on selle aja jooksul läbi elanud nii okupatsioonikannatused kui ka Teise maailmasõja, milles osales kümneid tuhandeid meie parimaid poegi,” kirjutab Põlluaas. “Paraku ei ole mehi, keda täna on alles vaid käputäis, valitsuse meelest justkui olemaski. Neid ei tunnistata veteranideks, neil ei ole sotsiaalseid tagatisi, nagu tänapäeva missioonidel osalenud meestel, neid ei meenutata Võidupühal.”
Kaitsejõudude esindajatel on Põlluaasa sõnul keelatud osaleda nende üritustel ja neid ei autasustata väärikalt – näiteks Harald Nugiseksi on korduvalt, kuid asjata esitatud presidendile autasustamiseks.
Põlluaas meenutab enda kirjutises, kuidas Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühing pöördus õiguskantsleri poole, sest Eesti  veteranipoliitika on nende meelest vale, kuna ei arvesta Teises maailmasõjas Eesti vabaduse eest võidelnutega. Leiti, et õigusaktid, mis reguleerivad veteranide sotsiaalseid garantiisid, rikuvad võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna veteranipoliitika kontekstis peetakse veteraniks vaid pärast taasiseseisvumist kaitseväes ja Kaitseliidus teeninud isikuid. Ühing soovis maailmasõjas võidelnud veteranidele samasuguseid sotsiaalseid tagatisi nagu on missioonidel osalenutel.

“Õiguskantsler Ülle Madise vastas, et Teises maailmasõjas Eesti vabaduse eest võidelnutele ei ole vaja kohaldada Eesti veteranipoliitikat, kuna nemad võtsid sõjast osa Eestit okupeerivate riikide otsuste alusel. Nende erinev sotsiaalsete tagatiste määr ei ole vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega ja riik ei vastuta kaasnenud  tagajärgede eest sõjas osalenute elule ja tervisele. Ühesõnaga, nad justkui ei võidelnudki Eesti eest, nad pole veteranid ja ei vääri riigi poolt midagi,” kirjutab Põlluaas enda blogis.

Põlluaasa hinnangul on Madise vastus vastuolus 2012. aasta riigikogu avaldusega, mis tunnustas Eesti kodanikke, kes tegutsesid Teise maailmasõja ajal Eesti Vabariigi de facto taastamise nimel. “Piinlik, kui õiguskantsler ignoreerib teadlikult juriidilisi ja ajaloolisi fakte,” nendib Põlluaas. “Sama hästi võinuks ta ühineda Vene propaganda valedega, mille järgi Punaarmee ei okupeerinud, vaid vabastas Eesti nii 1941. kui 1944. aastal ja meie isad ja vanaisad olid Hitleri eest võitlevad fašistlikud kõrilõikajad.”
Põlluaas meenutab, et 1938. aasta põhiseadus pani igale Eesti kodanikule ülimaks kohuseks on olla ustav Eesti riigile ja põhiseaduslikule korrale, mis tähendas, et kõik Eesti kodanikud olid kohustatud osa võtma riigikaitsest. “Riigikohus on mitmetes otsuses sedastanud, et metsavendade võitlus 1941. aasta suvel nõukogude võimu vastu ning Omakaitse tegevus sõjaolukorras oli kooskõlas Eesti vabadusvõitluse eesmärkidega. Samuti ka seda, et see oli võitluseks Eesti vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu,” selgitab Põlluaas.

“Suvesõjas ei võideldud ühegi okupeeriva riigi otsustest lähtuvalt, vaid omaalgatuslikult ja Eesti Vabariigi hüvanguks. See puudutab ka sõjajärgset metsavendlust ja dissidentlust ning tähendab, et kõigi nende inimeste ees on riigil kohustused ja vastutus,” märgib Põlluaas. “Okupatsioonile vaatamata, ei katkenud Eesti riigi juriidiline järjepidevus. Tänane Eesti on 1918. aastal väljakuulutatu õigusjärglane. Seaduslikuks riigipeaks alates 21. juunist 1941 oli Jüri Uluots, peaminister presidendi ülesannetes. Tal oli põhiseaduslik õigus langetada riiklikke otsuseid, sealhulgas kuulutada välja mobilisatsioon. Uluotsa poolt 18. septembril 1944 ametisse kinnitatud Otto Tiefi valitsuse legitiimsusel tugineb järgmiste ja ka tänase valitsuse legitiimsus.”

“Kui 1944. aastal rinne Eesti pinnale jõudis, kuulutasid sakslased välja mobilisatsiooni. Peaminister
Uluots ja Eesti poliitiliste jõudude esindajad ei olnud varasemaid Saksa mobilisatsioone toetanud, kuid olukord oli muutunud ja nüüd otsustati mobilisatsiooni toetada. Teati, et uus Nõukogude okupatsioon tooks kaasa eestlaste kui rahvuse hävitamise,” kirjutab Põlluaas. “7. veebruaril peetud raadiokõnes kutsus Uluots eestlasi relvile ja kuulutas mobilisatsiooni sisult Eesti mobilisatsiooniks. Ta kinnitas: “Toetan täielikult mobilisatsiooni head kordaminekut. Arvan, et ainult sel viisil on eestlastel oma jõududega võimalik oma maad ja rahvast kaitsta.” Ilma meie riiklikku järjepidevust vaidlustamata ei ole võimalik vaidlustada Uluotsa pädevust see otsus langetada.”
“Kuna mobilisatsiooni taha olid asunud rahvuslikud ringkonnad koos peaminister Uluotsaga, tuli kutse peale loodetud 15 000 asemel kokku umbes 45 000 meest,” meenutab Põlluaas. “Eesti kodanikena täideti oma kohust Eesti Vabariigi ees. Koju kutsuti kõik mujal idarindel võitlevad Eesti üksused. Augustis saabusid Eestisse, kodumaa eest võitlema ka circa 1800 soomepoissi. 1944. aastal sõdis Eesti rinnetel Punaarmee vastu Eesti rahvusväeosades umbes 70 000-80 000 meest.”

“Nii Uluots oma hilisemates ütlustes, kui Eesti Vabariigi rahvuskomitee, mis koosnes kõigi EV poliitiliste jõudude esindajatest, nimetasid Punaarmee vastu lahingusse astumist uueks Vabadussõjaks ja võitluseks Eesti Vabariigi eest,” kirjutab Põlluaas ja tsiteerib Juhan Reigot, kes oli Otto Tiefi valitsuse sisekaitse ülem: “Meie oleme toetanud väljakuulutatud mobilisatsiooni, oleme algatanud ja aidanud teostada Eesti vabatahtlikkude tagasitoomist Soomest. Eesti Vabariigi rahvuskomitee on kujunenud selleks keskseks organiks, kelle ümber on koondunud kõik poliitilised rahvuslikud ringkonnad ja kes juhib võitlust Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest. Meie poliitilise hoiaku suhtes ei ole eesti rahvuslikkude ringkondade keskel tekkinud mingisuguseid lahkarvamusi.”
Samuti tsiteerib Põlluaas Uluots raadiokõnet 17. augustist 1944: “Ainult üks võimalus ja üks eeldus on praegu eesti rahval oma tuleviku säilitamiseks. Et säilitada meie maa, meie rahvas ja kõik see, mis temale kallis, peame võitlema. Oma võitlusega ja oma verega tõestab eesti rahvas tervele maailmale, et meie, eestlased, ei ole Nõukogude Liidu osa. Et me mitte mingitel tingimustel ei taha ka edaspidi
Nõukogude Liitu kuuluda. Võitluses Ida vastu oleme meie, eestlased, praegu hädakaitse seisundis. Sest mitte meie ei ründa, vaid meid rünnatakse. Meile, eestlastele endile, kuulub seega õigus otsustada, missugusel viisil ja kellega koos on meie enesekaitse efektiivsem. Igal enesekaitsel on siht, milleks seda teostatakse. Meie tõendame avalikult ja otsekoheselt kogu maailmale, et meie, eestlased, kaitseme oma rahva olemasolu, oma põlist eluruumi ja oma rahva vabadust. Vabadussõda jätkub praegu. Õigel teel on kogu eesti rahva olemise kaitsel need eesti mehed, kes relvaga käes võitlevad praegu ja edaspidi. Nendest sõltub kogu eesti rahva olevik ja tulevik.”

“Ja nüüd öeldakse, et võitlus oli vale, et võideldi hoopis okupatsioonivõimude otsusel,” võtab Põlluaas situatsiooni kokku. “Professor Lindmäe on kinnitanud, et sisult oli tegu mobilisatsiooni väljakuulutamisega presidendi ülesandeid täitva peaministri poolt: “Siinjuures ei ole määrav, et Eestis sellal de facto kehtivas õiguskorras ei saanud peaminister presidendi ülesannetes täita riigikaitse kõrgeima juhina oma volitusi täies ulatuses.” Ehk teisisõnu, munder, mis meestel seljas oli, ei ole oluline. Tegutseti meie seadusliku riigijuhi üleskutsel ja ülesandel, Eesti riigivõimu otsuse alusel. Eestlased võitlesid mitte Saksamaa, vaid Eesti riigi taastamise ja iseseisvuse nimel. Seda võitlust jätkati nii metsavendade kui hilisemate dissidentide poolt.”

24. veebruaril 1952 kinnitas Eesti riigivolikogu ja riiginõukogu liikmete kogu eksiilis järgmist: “Eesti Vabariigi, oma kodumaa ja rahva elu, vabadus ning au eest võitlesid ja valasid verd eesti mehed ka Teises maailmasõjas, kuigi nad selles võitluses olid sunnitud kandma võõrast vormi või tegutsema metsavendadena. Eesti rahvas ei unusta kunagi Eesti vabaduse eest võitlejaid. Nende võitlus oli aus, õiglane ja püha. Neile oleme kõik tänu võlgu.”
“Uluotsa mandaadi ja eesti meeste võitluse sisu kahtluse alla panemine tähendab ka Eesti juriidilise järjepidevuse kahtluse alla panemist,” kirjutab Põlluaas. “Paraku on õiguskantsler Madise mitmete otsustega näidanud, et tegemist on pigem valitsuse poliitilist tellimust täitva kui põhiseaduslikkust kaitsva institutsiooniga. Senised riigikogu koosseisud ja valitsused on eelistanud vabadusvõitlejate osas pea liiva alla peitmist selmet selgitada maailmale eestlaste võitluse eripära. 2005. aastal võeti Juhan Partsi valitsuse käsul Lihulas öösel ja vägivalda kasutades maha isegi bolševismi vastu ja Eesti vabaduse eest võidelnud meestele püstitatud ausammas.”

“Riik peab lähtuma sellest, mida meie õigeks peame, mitte tõmbama saba jalge vahele Kremli haukumise või meist mitte aru saada tahtvate “sõprade” arvamusest,” lõpetab Põlluaas enda kirjutise. “EKRE kavatseb esitada riigikogule vastava seaduseelnõu, et tasuda riigi moraalne ja õiguslik auvõlg nende meeste ja ka naiste ees.”

BNS/UU

Allikas: http://uueduudised.ee/ajalugu/henn-polluaas-riik-ignoreerib-maailmasoja-veteranide-panust-iseseisvusse/