Muidu hää, aga kui istud, ära toolist mööda istu

Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Liisa Pakosta laiutab käsi. Foto: Scanpix ma/Foto MARGUS ANSU POSTIMEES

Mis on võrdse kohtlemise voliniku “ametkondlik pädevus”? Keda ta saab kaitsta diskrimineerimise eest? Meelsuse pärast vallandatud inimesi ta ju ei kaitsnud, SAPTK-d ega EKRE-t ei ole ta ka kunagi laimu eest kaitsnud, küsib Malle Pärn.

Jälle on pinnale tõusmas absurdsed terminid: “vihakõne” ja “seksuaalvähemuste diskrimineerimine”. Pealekaebamiste lihtsustamiseks on loodud vastav ÄPP. Kas on olemas ka paik, kuhu süüdlasi küüditama hakatakse? Kas igat kaebust võetakse puhta kullana, või kontrollitakse ka enne küüditamist, kas mitte kaebaja ise ei ahistanud seda, kelle peale ta kaebas?
“Naistevastase vägivallaga” on meil nüüd korras. Riigikogu valdav enamus mõistis selle must-valgel hukka. Kõik vägivaldsed mehed on nüüd nurka surutud.
Paber on riiulil, purgis, silt on peal.

Vägivallad on meil ka purkidesse jagatud, nagu inimesedki: koolivägivald, naistevastane vägivald, varavastane vägivald, vihakõne, LGBT-inimeste vastane vihakuritegu, võõraviha, rassistlik viha, seksualistlik viha. Igaühega tuleb eraldi tegelda, igaüks neist tuleb eraldi hukka mõista ja igaüht neist tuleb ennetada. Selleks on vaja ametkondi. Palju tublisid ametnikke. Ja palju kirevaid kampaaniaid.
See Istanbuli konventsioon, millele riigikogu allkirja andis, toob muidugi kaasa uut vägivalda, aga meie ideoloogid ütlevad: kui metsa raiutakse, eks siis lenda ju laastud.

Vägivald olevat isegi vajalik, kui seda kasutatakse selle vastu, kes muidu sõna ei kuula. Ideoloogiline vägivald on ju alati õigustatav. Kui keeles termineid  ei jätku, teeme uued sõnad. Vägivalla saab ümber nimetada: rõhutud vähemuste kaitseks. Ja rõhututeks saab ümber kvalifitseerida rõhujad.
Lembit Ulfsak luges lavaka ajal lavakõne tunnis toreda loo, mul on see siiamaani meeles. Siga ja hani olid jäämineku ajal ühe jäätüki peal. Hani nägi, et ees on kosk, ja ütles seale: “Keeraks natuke!” Siga aga vastas kangekaelselt: “Otse!” Ja nõnda mitu korda.

Nõukogude ajal kuulutati uhkelt, et pastapliiatsid läksid odavamaks, sel ajal kui paljud olulisemad ja kallimad kaubad kallimaks läksid. Samasugune lugu on selle konventsiooniga. “Naistevastane vägivald” on söödaks kergeusklikele, selle varjus hiilib meile kallale vägivald terve mõistuse ja loomuliku elukorralduse vastu.

See on Euroopa Liidu järjekordne trooja hobune. Aga seda tunnistavad ainult need, kes teksti lugedes ka selle mõttest aru saavad. Need, kes riigikogus sellest aru said, hoiatasid teisi, aga brüsseli programmi jüngrid hõikasid kooris, justnagu siga selles loos: “Otse!”
Ulfsaki räägitud lugu lõppes sellega, et hani tõusis lendu, aga siga läks kosest alla. Meie läheme kõik kosest alla, sest meil ei ole tiibu… Me võime ainult oma hinge ja südame puhtana hoida, ja mõistuse selgena, mitte kaasa minnes üleüldise hullusega.

Kaarup oli proovis öelnud näitlejale märkuseks: “Muidu hää, aga kui istud, ära toolist mööda istu.”
Meil on olemas selline ametnik nagu “võrdsete võimaluste volinik”. (Täpne ametinimetus on “soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik” – toim.)
Ma ei kujuta ette, mida ta teeb kaheksa tundi päevas viis päeva nädalas. Loob “võrdseid võimalusi”? Käib neid kohapeal võrdsustamas? Jah, ta vastab kirjadele ja kaebustele.

Peapiiskop saatis talle kevadel avalduse kristlaste labase mõnitamise kohta avalikus meedias. Nende kaitseks pole keegi kunagi välja astunud. Igaüks tohib kristlaste kohta öelda, mida iganes soovib. Kui keegi julgeb midagi kriitilist öelda geiabielu kohta, siis on suur hulk inimesi kohe tagajalgadel, kristlaste mõnitamist ei märka keegi. Vastupidi: kui nad mõnitajale midagi teravalt vastu ütlevad, siis on kisa lahti.

Tsiteerin volinik Liisa Pakosta vastust peapiiskopi kirjale:

“Volinik taunib igasugust usuliste tõekspidamiste või usutunnistuse tõttu naeruvääristamist, halvustamist, alandamist, solvavate üldistuste tegemist, ahistamist jms. Samas aga pean selgitama, et võrdse kohtlemise seadusega on kehtestatud usutunnistuse või veendumuste tõttu diskrimineerimise keeld ainult seoses töösuhtega ja kutseõppega või karjääriks ettevalmistamist puudutava õppega. Põhiseaduse § 45 kohaselt on igaühel õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Tsensuur on keelatud.”

Niisiis, “taunib”, aga ohvrit EI KAITSE. Ei võta midagi ette. Isegi noomitust pahategijale ei kirjuta. Avalikult sel teemal sõna ka ei võta. Kaebus ometi tuli, pealegi väga kõrgelt ametiisikult? Võiks ju kasvõi püüdagi süüdlast korrale kutsuda? Kirjutaks ühe artikligi? Tal on ju ometi see ametiülesanne? Rahvas maksab talle palka selle eest, et ta kaitseks teda mõnitajate, solvajate, laimajate eest, vastavalt põhiseadusele?

Kas laim ja mustamine, sõim ja mõnitamine on ideede, arvamuste, veendumuste ja muu informatsiooni levitamine??
Miks lähtub Pakosta ainult ÜHEST põhiseaduse punktist? Minu teada on sellelegi punktile lisatud märkus, et sõnavabadust TOHIB piirata, kui sellega kedagi kahjustatakse või solvatakse. Sest põhiseadus ütleb ka, et kedagi ei tohi kohelda inimväärikust alandavalt. Pakosta ei luba kohelda alandavalt konkreetseid VALITUD, eelistatud vähemusi, kristlased nende hulka ei kuulu.
Pakosta lisas kirja lõppu: “Vabandan, et antud teemal ei saanud teid ametkondliku pädevuse puudumise tõttu rohkem aidata.” 

Mida tähendab see “ametkondlik pädevus”, mis tal oma riiklikult tähtsas ametis puudub? Ja kui ta teab ja tunnistab, et see puudub, miks ta seda siis hankida ei püüa? MIS nimelt sinna pädevusse kuulub? Keda ta saab kaitsta diskrimineerimise eest? Meelsuse pärast vallandatud inimesi ta ju ka ei kaitsnud? SAPTK-d ega EKRE-t ei ole ta ka kunagi laimu eest kaitsnud?
Kui see ametkondlik pädevus on nii puudulik, milleks siis üldse seda ametikohta vaja on? Ehk tuleks otsida selle ameti peale keegi, kes teab, kuidas seda pädevust saavutada? Et ei peaks enam niimoodi vabandamisega vastama nendele, kellele meie riik ei võimalda “võrdseid võimalusi”.

Sellest hoolimata, et “ei oska aidata”, see tähendab, ei oska või ei saa OMA TÖÖD TEHA, võtab ta kindlasti alati välja oma kuupalga ja lisatasud. Oskab ta vaid “taunida”. Kas tõesti on “taunimine” nii raske töö, et selle eest nii head palka makstakse, ehkki tööd teha ei oska või ei saa? Minu arvates tuleks ametnik lahti lasta, kui ta juba isegi tunnistab “ametkondliku pädevuse puudumist”, ega võta midagi ette, et sellest kuidagi üle saada?

Allikas: http://objektiiv.ee/muidu-haa-aga-kui-istud-ara-toolist-mooda-istu/