Juudi „revolutsionäärid“ maailma ümber kujundamas, 3. osa
1. OSA: http://rahvuslane.blogspot.com.ee/2017/12/juudi-revolutsionaarid-maailma-umber.html
2. OSA: http://rahvuslane.blogspot.com.ee/2018/01/juudi-revolutsionaarid-maailma-umber.html
____________
Toimetus
Eesti oli käitunud „väljavalitud rahva“ suhtes ülimalt suuremeelselt, andes suhteliselt väiksele rahvusgrupile (alla 5000 inimese) 1926. aastal Euroopas tol ajal täiesti erandliku kultuuriautonoomia.
parteitu
vaatleja
2. OSA: http://rahvuslane.blogspot.com.ee/2018/01/juudi-revolutsionaarid-maailma-umber.html
____________
Jätkame Tiit Madissoni
pikema kirjutise järgmise osa avaldamisega, kusjuures juttu tuleb juutide osast
Eesti Vabariigi vastases õõnestustegevuses kuni 1940. aastani ja punajuutide
tegevusest NKVD-s ja hävituspataljonides.
KUIDAS PUNAJUUDID AITASID AKTIIVSELT
HÄVITADA EESTI VABARIIKI
Eesti oli käitunud „väljavalitud rahva“ suhtes ülimalt suuremeelselt, andes suhteliselt väiksele rahvusgrupile (alla 5000 inimese) 1926. aastal Euroopas tol ajal täiesti erandliku kultuuriautonoomia.
Kuid kohalikud juudid ei
suutnud seda eestlaste vastutulelikkust hinnata, vaid alustasid ulatuliku
õõnestustegevusega Eesti Vabariigi vastu. Kommunistliku õõnestustegevuse
katuseorganisatsioonideks said juudi kultuuriseltsid Licht, mis asutati
1926. aastal Tallinnas ja Tartus loodud Schalom Aleichem, mis tegutsesid
Moskva bolševistlikest juutidest valitsejate juhtnööride järgi. Nagu on
tunnistanud okupatsiooniaegne „Eesti Nõukogude Entsüklopeedia“ (ENE) esimene
väljaanne, liitis kultuuriühing Licht: „Juudi progressiivse, enamasti
revolutsioonilise haritlaskonna esindajaid ja töölisi. 1936. aastal EKP-sse
astunud Lichti liikmed (Moissei Pekker, Simon Perlman, Lazar Vseviov, Sosja
Schmotkina jt) moodustasid oma parteigrupi, mis osales Rahvusvahelise
Revolutsioonivõitlejate Abistamise Organisatsiooni kohaliku allorganisatsiooni
tegevuses.“
Juutide kultuuriselts pidas
sidet tollal Rootsis paiknenud Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei
Keskkomitee Organisatsioonilise Bürooga ning levitas aktiivselt kommunistlikku
kirjandust, täites sellega EK(b)P ülesandeid; suur osa lichtlastest võttis osa
1940. aasta sotsialistlikust revolutsioonist, kirjutas ENE IV osa 1972. aastal.
Tänapäevastes ajalooraamatuis
on juutide osa Eesti riikluse õõnestamisel loomulikult „poliitkorrektselt“ maha
vaikitud, nagu pole „poliitiliselt korrektne“ tunnistada fakti, et nn
oktoobrirevolutsiooni tegid juudid ja esimese „tööliste vabariigi“ võimuorganid
koosnesid 90 protsendiliselt juutidest ja repressiivorgan Tšekaa oli juhitud
juutide poolt. Kuid okupatsiooniaegne
ENE tõi ausalt kõik punajuutide teened okupantide ees häbenemata esile,
nimetades, et 1940. aasta revolutsioonilistes sündmustes andsid Licht-i
liikmed kahtlemata suure panuse. 17. juunil 1940, kui üle Eesti piiri marssisid
sisse okupandid, ronisid punased kultuuriseltslased Viktor Feigin ja Herman
Gutkin (Riigivolikogu liikme Heinrich Gutkini poeg) Pika Hermanni
torni, kus rebisid maha Eesti riigilipu, asendades selle punalipuga. Samal
päeva õhtul marssis Herman Gutkin punajuutide rongkäigu eesotsas NSV Liidu
saatkonna juurde Pikal tänaval, kus juudid rebisid kaasas olnud sinimustvalge
ribadeks. Neid sündmusi kirjeldav, ajalehe Chicago Tribune
korrespondendi Donald Day telegramm avaldati selle lehe 24.06.1940
numbris ära. Kusjuures jäeti ära sõna „juudid“, kuna USA-s oli rahajuutidel
juba tol ajal suur kulissidetagune võim.
Selgituseks niipalju, et
Donald Day kuulus koos Vene tsaariperekonna rituaalset mõrva (kohal oli ka
juudi rabi!) uurinud briti ajakirjaniku Robert Wiltoni ja siionlaste
maailma valitsemisele pürgivat tegevust uurinud Douglas Reediga nende
väheste ausate lääneriikide ajakirjanike hulka, kes julgesid juba tol ajal üsna
mõjuvõimsate (eriti USA-s) tegutsevate sionistlike organisatsioonide tegevust
kritiseerida, paljastades bolševistlike juutide veriseid tegusid Venemaa
valitsemisel, kui ka veidi hiljem esile tuua Saksamaal nn Weimari vabariigis
tegutsevate rahajuutide liigkasuvõtlikku tegevust (1928. aastal kuulus Berliini
147 pangast 116 0,5 protsenti
elanikonnast moodustavale juudi vähemusgrupile ja vaid 31 sakslastele!).
Väidan, et just rahajuutide ääretu kasuahnuse tõttu ei asunudki sakslased
juutidele kaasa tundma, kui natsionaalsotsialistid neid kitsendama asusid. Tänapäeval on
taoliste poliitiliselt „ebakorrektsete“ andmete avaldamine kartellimeedias
muidugi välistatud, ka Eestis.
Vahetult pärast Eesti
okupeerimist moodustati 21. juunil 1940 vene tankide ja kahurite kaitse all
kommunistlikust elemendist koosnev Rahva Omakaitse, mida eestlased kutsusid
„röövlid omavahel“. Selle peastaabi kuuest liikmest vähemalt kolm olid juudi
rahvusest „revolutsionäärid“: Leonhard Klaaser, Viktor Feigin, Aleksander
Pirson (?) ja Arnold Brenner. Muidugi on punajuutide aktiivne
tegutsemine neile kultuuriautonoomia kehtestanud riigi vastu paljudele
publitsistidele ja ajaloolastele teravalt silma hakanud. Liigne tähelepanu
juutide amoraalsele, kommunismimeelsele ja lausa sadistlikule tegevusele ei
meeldi Maailma Uue Korra kehtestamise eest võitlevaile rahajuutidele ja
holokaustitööstureile. Kes püüavad tänapäeval juute kujutada vaid ohvrirahvana.
Seetõttu on mõnigi „väljavalitud rahva“ hulka kuuluv kirjamees püüdnud Eesti Vabariigis valitsenud poliitilist
olukorda tegelikkusele sootuks vastupidisena näidata, et õigustada Eestis väga
turvaliselt elavate bolševismimeelsete juutide tegevust riigikorra kukutamise
nimel. Max I. Dimont kirjutas 1962. aastal New Yorgis ilmunud raamatus
„Juudid, Jumal ja ajalugu“ (inglise k. „Jews , God and History“), et
Eestis olevat iseseisvuse aastail valitsenud riigis antisemitism, mis olnud
„riikluse kõrgeimaks vormiks“ ning juudi rahvusest isikuid kiusati taga, neid
kõrvaldati tähtsatelt positsioonidelt. Koguni olevat tõhustatud
„antisemiitlikku seadusandlust (?!)“.
Esimesel okupatsiooniaastal
Eestis valitsenud poliitilist olukorda iseloomustab 4. aprillil 1941 Eestis
tegutsenud Rootsi luure poolt koostatud dokument, mis oli saadetud Rootsi
kindralstaabi luureosakonna C büroole: „Õiguskaitseorganite ümberorganiseerimisel
on kohtunikeks määratud kahtlase minevikuga isikuid, sealhulgas hulgaliselt
juute. /-/ Eriti märkimisväärne on juutide osatähtsus NKVD tegevuses.
Väidetakse, et peaaegu kõik Eesti juudid on kas otseselt või kaudselt NKVD
teenistuses. Juutidel olid varem omad koolid. Nüüd on need laiali saadetud ja
õpilased on kommunistlike agentidena paigutatud eesti koolidesse. Juudid on
asunud ka ettevõtete, pankade jt asutuste etteotsa,” kirjutas Jüri Lina
raamatus „Skorpioni märgi all“, viidates
Rootsi päevalehes Dagens Nyheter 11. 01. 1991 avaldatule.”
JUUTIDE OSALEMINE PUNASES TERRORIS
Arhiivide sügavuses olevate
dokumentide järgi võib teha järelduse, et pärast bolševistlikku võimuhaaramist
alustasid okupandid eesti patriootide represseerimist, mis omandas eriti
sadistlikud vormid Saksamaa kallaletungiga 22. juunil 1941 alanud sõjas (nn
Suvesõda). Kus leidis rakendamist ka ekstremistlikele bolševismimeelsetele
juutidele omane sadism. NSV Liidust saabus juba 1940. aastal rida juutidest „spetsialiste“, kellega
ühinesid siinsed vere- ja tapahimulised juudid. Eesti ühe veriseima timuka
kuulsuse omandas endine Licht-i liige Hans Grabbe, kelle õige
nimi olavat Hasa Hoff. Grabbe-Hoff pandi ühe ülemusena juhtima
terroriorganisatsiooni NKVD Eesti harukontorit. Sakslaste poolt kinnivõetud
kommunistlik tegelane, EK(b)P Keskkomitee esimene sekretär Karl Säre
tunnistas ülekuulamisel, et just Hans Grabbe korraldas patriootlikult
meelestatud eestlaste mõrvamist ja küüditamist aastatel 1940–41. Grabbe-Hoffi „teeneks“ on ka
hävituspataljonide taktika väljatöötamine ning Eesti ohvitseride massitapu
organiseerimine.
Eesti arhiivides on säilinud
sadu toimikuid, kus represseerijana on kirjas Licht-i
kultuuriseltslasest aktivist, 1940. aastal NKVD uurimisosakonna ülema asetäitjaks
saanud Idel Jakobson. Kes oli kommunistliku tegevuse eest 1932. aastal
12 aastaks vangi mõistetud,
kuid 1938. aastal
amnesteeritud. Läti kodakondsest juut tegutses tuttavaks saanud erialal ka
pärast 1941. aastal Eestist põgenemist, Sverdlovski oblastis olnud Gulagi
laagrites aastatel 1942–44. Pärast Eesti „vabastamist“ oli Idel Jakobson Eesti NSV MGB (julgeoleku
ministeerium) uurimisosakonna ülem. Juut Jakobsoni ohvrite arv on
aukartustäratav. 1940. aasta juulist kuni 1941. aasta juunini arreteeriti Jakobsoni
ettepanekul 31 isikut, Eesti Vabariigi kodanikku. 1941. aasta juulist kuni
juunini 1942 kinnitas tšekist Idel Jakobson kohaldada 799 Eesti kodaniku suhtes
erinevaid karistusi, neist 621 osas surmanuhtlust. Juuditimuka ohvreiks olid
paljud Eesti poliitikategelased ja sõjaväelased, kes surmati Sverdlovski
oblasti koonduslaagreis, kellest on kindlalt teada poliitikud Ado Birk
ja Jaan Hünerson. Aprillist 1944 kuni jaanuarini 1950 kinnitas NKVD-lane
Jakobson ettepaneku küüditada Eestist 174 isikut, keda käsitleti
natsionalistide, bandiitide ja kulakute perekonnaliikmeina. Vikipeedia andmeil
oli Jakobson Kaitsepolitsei kogutud materjalide järgi osaline umbes 1200
inimese surmamõistmisel ja vähemalt 1800 represseerimisel, neist 540 saadeti
Gulagi pärast sõja lõppu, kuna surmanuhtlus oli ära muudetud. Siin väärib
äramärkimist, et Idel Jakobson suutis üksinda hävitada palju rohkem eestlasi,
kui langes natslike repressioonide ohvreiks Eestis elanud juute. Kuna
Idel Jakobsoni tegevus Eesti patriootide represseerimisel on arhiveeritud,
alustas Kaitsepolitsei teeneka, veel hinges oleva mõrvari suhtes 1990. aastail uurimist. Kuna tollasele
presidendile Lennart Merile pakkus nimetatud uurimine huvi, siis andis
ta korralduse toimiku Kadriorgu toomiseks. KGB VEKSA haruorganisatsiooni
aktivist Lennart Merile (KGB agent „Nikolajev“) „tutvumiseks“ saadud toimikut
Kaposse ei tagastatudki. Mistõttu jõudis soliidses vanuses mõrvar karistusest vanadussurma läbi 1997. aastal 93. aastaselt
pääseda. Sest juudist massimõrvari kohtuprotsess oleks võinud Eesti
valitsejaile halvasti mõjuvat tähelepanu pälvida ja meie kuvandit
„demokraatlikke väärtusi austava“ riigina kindlasti rikkuda.
Nõukogude poliitilises
politseis NKVD-s tegutses hulganisti ka teisi „väljavalitud rahva“ esindajaid: Licht-i
liikmest ärimees Leo Epstein (kellest hiljem sai hävituspataljonlane), advokaat Josef Markovitsch, advokaat Kropman,
fotograaf Schuras, ärimehed Mirwitz, Genss, Bakszt, Kofkin,
Himmelhoch. Punajuut Hanson tegutses NKVD kaadriosakonna ülemana, aktiivne
õõnestaja Viktor Feigin kamandas vangimaja nr 1 (Patarei vangla), Arnold Brenner oli sisevangla
komandant, kes juhtis surmamõistetute
mahalaskmist, nagu seisab 2004. aastal ilmunud kogumikus „Ülevaateid okupatsiooniajast“.
Venjamin Gulst juhtis küüditamise maakondlikke „troikasid“, kapten Rahmilevitsch
tegutses NKVD ülekuulajana Võrus. Samas maakonnas paistsid sooritatud
metsikustega silma Boris Friedemann ja Jerschik Schtschigol. NKVD
vangimajade osakonda juhtis Venemaalt saabunud juut Fedotov, nagu
kirjutatakse kogumikus „Eesti rahva
kannatuste aasta“.
NKVD
Haapsalu osakonna ülema asetäitja oli Ukrainast appi saadetud, „halli kardinalina“ tegutsenud Matvei Veinberg. ENSV Siseasjade Rahvakomissariaadi
tegelikuks juhiks oli Boris Kummi varjus tema asetäitja, vene juut
polkovnik Lobonovitš. NKVD eriosakonna SARK-i tegevust nuhkide
värbamisel korraldas kommunist Beipmann. Tartus korraldas
juuniküüditamist NKVD Tartu maakondliku osakonna ülem, Venemaalt saabunud
punajuut Afanasjev, nagu kirjutatakse koguteoses „Eesti rahva kannatuste aasta“. NKVD piinamise spetsialistide hulgas tegutses
samuti mitmeid juute, kellest kurikuulsaim oli Kuressaares praktiseerinud
hambaarst Budas, kes keetis piinatavatel käsi ja jalgu ning endised Licht-i
kultuuriseltslastest arstid A. Tuch ja B. Glückmann. Samuti Tartu
ülikooli lõpetanud küürakas prokurör Stella “Ämblik” Schlifstein, kes armastas omakäeliselt ülekuula- tavate käe- ja jalalihaseid rebestada. NKVD luurajaina tegutses
Eestis Saksa okupatsiooni ajal terve rida juute (kelle nimede üleslugemine vaevalt kedagi
huvitab), ellest tuntuim on Hispaania
kodusõjas vabariiklaste poolel võidelnud kommunist Oskar Cher, kes Eesti
Julgeoleku Politsei poolt tabatuna 2. juunil 1942 Tallinnas hukati.
PUNAJUUTIDE SUUR ESINDATUS
HÄVITUSPATALJONIDES
Juudi aktivist, sionistlik
propagandist Irina Stelmach on avalikult möönnud (Hommikuleht,
17.12.1993), et hävituspataljonides tegutses palju juute. Tartu Juudi Kultuuriseltsi
esimees Movša Michelson kinnitas ajalehele Edasi (26.02.1989) antud
intervjuus: „Sõja algul läksid paljud (juudid) hävituspataljonidesse.“
Kui juudid ise seda tunnistavad, siis võis juutide osakaal hävitajate hulgas
tõesti suur olla, mida objektiivsetes uurimustes on väga raske maha vaikida.
Metsikute veretegudega silma paistnud hävituspataljone juhtis Venemaa juut
kapten Mihhail Pasternak, kes metsavendadega peetud lahingus Kalesi küla
juures Harjumaal 24. augustil 1941 surma sai. Koguteos „Eesti rahva kannatuste aasta“ on ära toonud Tallinna hävituspataljonis
tegutsenud 69 juudi nimed. Kuid juutidest „rahvatasujaid“ oli hulgaliselt ka Tartu, Võru, Viljandi jt
pataljonides. Kusjuures on huvitav märkida, et hävituspataljonide liikmed ei
olnud vaid punajuudid. Paljudest Tallinna käitistest astusid kõik seal töötanud
juudid hävituspataljoni, nii suur oli seni eestlaste seas elanud „väljavalitute“ kihk eestlasi
tappa! Tallinna Rauaniidi (hilisem „Punane Koit“) vabrikust asusid
hävituspataljoni võitlejaiks käitise direktori Tsemach Delskiga eesotsas
selle rahvuskaaslased Max Grossmann, Boruch Schur, David Schulmann, Jacob
Freimann, Moisei Schmotkin, Benno Rubinstein, Ravim Racheltschik, Jakob
Vigerhaus, Samuel Lazdin, Moisei Tsimbalov ja Rafael Goldmann.
Süngele teemale lisaks juurde
ka pisut huumorit. Eelpool äranimetatud Tallinna juut, Licht-i liikmest
kaupmees Leo Epstein oli mingi segaduse tõttu sattunud Viljandi
hävituspataljoni, kus teda kurja huumorina ootas ees tema Viljandis asuvate
äride rüüstajast rahvuskaaslane Leib Matskin. Kes varem oli
vägistamiskatse eest Pärnust välja saadetud, mis iseloomustab „rahvatasujate“ moraalset
palet. Mõne meie sõjaajaloolase arvates oli Eestis tegutsenud
hävituspataljonides 6 protsenti juute. Kui arvestada, et juutide osakaal Eesti
rahvastikus oli vaid 0,4 protsenti, siis on see mehine üleesindatus küll.
Objektiivsuse huvides tuleb
tunnistada, et 1941. aasta juuniküüditamise käigus represseeriti ka juute kui „klassivaenlaseid“. Katoliiklasest ajaloolase, endise soomepoisi ja preestri Vello Salo andmeil
olevat represseeritud 400 juuti, kuid juutide hävingut uurinud Eugenia
Gurin-Loov väidab, et „küüditatud
juutide nimekirjad hävitati Saksa okupatsiooni ajal“. See väide seab omakorda ohtu Vello Salo andmete
tõepärasuse.
Selge on see, et nagu eesti
rahvuslasi, nii ka „reaktsioonilisi“ juute represseerisid viimaste rahvuskaaslased.
Näiteks Tartu kultuuriseltslased Schalom Aleichem-ist asusid pärast
juunipööret likvideerima Tartu ülikoolis tegutsenud üliõpilasorganisatsioone Limuria,
Hasmonea jt, kelle vara nad omastasid.
Kasutatud kirjandus:
Eesti rahva kannatuste aasta.
Kogumik, Tallinn, 1996.
Ülevaateid
okupatsioonist. Kogumik, Tallinn, 2004.
Tiit Madisson. Lihula õppetund. Lihula, 2005.
Jüri Lina. Skorpioni märgi
all, 2017
TIIT
MADISSON
Avaldatud novembrikuu „Rahvuslikus Teatajas“ (RT 64).
0 kommentaari:
Postita kommentaar