Juudi „revolutsionäärid“ maailma ümber kujundamas, 2. osa

1. OSA: http://rahvuslane.blogspot.com.ee/2017/12/juudi-revolutsionaarid-maailma-umber.html
_______________

Jätkame Tiit Madissoni pikema kirjutise avaldamist, millest selgub, kuidas maailma valitsemisele pürgivad sionistid-judaistid on aatsakümnete jooksul püüdnud läänemaailma oma võimu alla saada. Et üles ehitada kaasaegne orjaühiskond – Maailma Uus Kord.

Toimetus

„SIIONI TARKADE PROTOKOLLID“– ELLU VIIDUD „VÕLTSING“

„Siioni tarkade protokollide” 1934. aasta esimese eestikeelse väljaande eessõnas on kirjas, et „protokollide koostajaks oli sionistide omaaegne juht Theodor Herzl”, kelle õige nimi on Benyamin Ze´ev. Tegu on õieti loengutsükliga Baselis 1897. aastal toimunud sionistide I kongressil. „Protokollid” ilmusid esimest korda 1905. aastal trükis vene keeles aadlimees Sergei Niluse kaasabil, kes püüdis mitme aasta vältel tsaaririigi juhtivaid ametnikke hoiatada juutide hädaohu eest. Kuna Niluse hoiatused sisuliselt välja naerdi, avaldas ta selle dokumendi ajalehes „Znamja”, mille järel ilmus kuni 1917. aastani Venemaal 17 „protokollide” väljaannet. Peale vabamüürlikku veebruarirevolutsiooni, andis Ajutise Valitsuse juht Aleksandr Kerenski (Aaron Kürbis) käsu „reaktsioonilise raamatu” viimase tiraaži hävitamiseks. Kuna samal aastal selgus uue (nn Oktoobrirevolutsiooni) judaistlik iseloom (vt „Rahvuslik Teataja”, september 2017), siis jätkus valgekaartlaste hõivatud territooriumil „Protokollide” trükkimine ja levitamine veel mitu aastat 1918-1920.

Venemaa piirid ületas see teos 1919. aastal, kui „Protokollid” ilmusid asukohamaade keelde tõlgituna, sest Venemaal toimunud Oktoobrirevolutsiooni tulemusel sai juutidest Venemaa „etableeritud” härrasrahvas ja mitte eriti suure üllatusena selgus varsti, et bolševikke rahastasid internatsionaalsed juudipangad. Eriti helded olid Jacob Schiffi pangamaja New Yorgis ja Rothschildidele kuuluv pank Pariisis. Ainuüksi Schiffilt olevat bolševikud saanud Prantsuse luure andmeil 12 miljonit dollarit, nagu kirjutab vene ajaloolane Oleg Platonov teoses „Venemaa okaskroon”. Juudi ajaloolane David Schubi andmeil rahastasid bolševikke peale eelnimetatute veel pankurid Mortimer Schiff, Felix ja Max Warburg, Otto H. Kahn, Jerome J. Hanauer, lord Alfred Milner ja pururikkad USA vasemagnaadid Guggenheimid. Kokku olevat Venemaa sõjalisest hukust huvitatud Saksa ja Austria-Ungari võimude (juudi pankadelt laenatuna) ning otse juudi pankade „tagastamatu abina” revolutsionääridele üle antud tollases vääringus 100 miljonit dollarit.

Saksamaal, Inglismaal, Poolas, Prantsusmaal, Rootsis, Taanis, Soomes, Ungaris, Leedus, Bulgaarias, Hispaanias, Rumeenias, Serbias, Kreekas, Jaapanis, Hiinas ja Araabiamaades ilmusid „Siioni tarkade protokollid” väga paljudes tiraažides, mistõttu on teost võrreldud uustrükkide arvu järgi Piibliga. Rahajuutide kantsis USA-s ilmusid „protokollid” esimest korda Bostonis autotööstur Henry Fordile  kuuluvas 3000 tuhande tiraažilises ajalehes „The Dearborn Independent” koos rohkete kommentaaridega. Ford avaldas oma kommentaaridest eraldi neljaosalise raamatu „Rahvusvaheline juutlus” („The International Jew”).

Suutmata juudivaenulikust autotöösturist kohtus jagu saada, kuulutasid suurimad USA juudipangad Fordile majandusliku blokaadi, mille tagajärjel kandis „autokuningas” hiiglasuuri kahjumeid. Tööstur sai tuhandeid ähvarduskirju. 1925. aastal korraldati Fordile atendaat, millest ta vaid õnneliku juhuse tõttu eluga pääses. Alles pärast mitu aastat kestnud terrorit suudeti Henry Ford alistada. Ta saatis 30. juunil 1927 kirja Ameerika-Juudi Komitee presidendile, kus palus juutide solvamise eest vabandust. Kõik Fordi suures tiraažis väljaantud „antisemiitlikud” raamatud hävitati, sama saatus tabas ka raamatukogude hoidlais olnud raamatuid.

Muidugi püüdsid juudid tõestada, et tegu on võltsinguga, tsaaririigi salapolitsei Ohranka tellimustööga. Sarnane „ametlik suhtumine” valitseb praegu ka läänemaailmas. Teosega tutvunul aga tekib üllatav küsimus: kuidas suutis tsaari salapolitsei Pariisi välisluure ülem Pjotr Ratškovski (keda juudid „võltsingu” koostajana süüdistavad), sellise kirjutise kokku panna ja ennustada, missugune näeb läänemaailm välja 100 aasta pärast? Loogiline on seevastu arvata, et väga võimas, monoliitne, tohutuid rahalisi vahendeid ja peavoolu poliitikutega manipuleeriv jõud on taolist tegevust sihipäraselt juhtinud mitme aastakümne jooksul.  „Kitsendamatuks tegevuseks peab kapital saavutama monopoliseisundi tööstuses ja kaubanduses. See teostub juba nähtamatu käe mõjul kõigis maailmajagudes. See vabadus annab tööstureile poliitilise võimu, kuid piirab rahvast. /-/ Samal ajal tuleb energiliselt toetada kaubandust ja tööstust, aga peamiselt spekulatsiooni, mille ülesandeks on olla vastukaaluks tööstusele. Spekulatsioonideta tööstus suurendab erakapitali ja tõstab põllumajandust, vabastab maa võlgadest, mis on tehtud maapankade laenuga. On tarvis, et tööstus imeks maalt välja tööjõu ja kapitali ning spekulatsiooni kaudu annaks meile üle kõik maailma rahad ning sel teel heidaks kõik proletaarlaste ridadesse. Siis kõik kummardavad meie ees, et ainult saada olelemise õigust,” kirjutatakse maailmas palju kirgi üles kutsunud teoses. Kas siis maailm on tõesti arenenud mingi võltsingu alusel? Selline küsimus tekib mõtlemis- ja analüüsivõimelisel kodanikul, loodetavasti ka „Rahvusliku Teataja” lugejal.

Tegelikult on „protokollide” algallika kohta õige mitu versiooni. 1993. aastal tuli Jan Van Helsing oma raamatus („Geheimgesellschaften und ihre Macht im 20. Jahrhundert”) lagedale looga, mille järgi 1773. aastal korraldas juudist pankur Mayer Armschel Rothschild Frankfurdis Juudi tänaval salajase kokkusaamise, kuhu oli kutsutud 12 mõjuvõimsat juudi pankurit (Siioni targad). Töötati välja plaan, kuidas võtta oma kontrolli alla kogu maailma rikkused. Seda dokumenti on Jan Van Helsingi arvates hakatud nimetama „Siioni tarkade protokollideks”.

”Protokollide” trükkimisega tekkisid probleemid ka Eestis

Pole niivõrd tähtis, kellele kuulub see kurikuulus plaan maailma riikide majanduse allutamiseks, kuid selge on see, et päris ilma plaanita ei oleks ükski jõud suutnud viia läänemaailma seisundisse, mida praegu nimetatakse globaliseerumiseks, mille lõppeesmärgiks on kurjaendelise Maailma Uue Korra moodustamine. Tempo, millega püütakse Euroopast teha ilma sularaha arvelduse võimaluseta, interneti poolt jälgitav ja jälitatav, meedia poolt peedistatav, noorsoo meelsuse ümbertegemine, vastuhakkajaid sildistav ja represseeriv, kitsa ringi poliitikute ja pankurite käsu all olev, Euroopa ühisarmee valvatav föderaalriik, ei jäta kahtlust, et sellise orwelliliku orjaimpeeriumi ehitamine on kiires tempos teoksil.

„Protokollide“ trükkimisega tekkis probleeme 1990ndail aastail ka Eestis. Keegi Taani saatkonna töötaja avastas 1993. aasta juunis Tallinna raamatukaupluste lettidel eestikeelse väljaande, mis oli pealkirjastatud „Juutide Maailma vallutamise kava” (mis oli 1934. aastal ilmunud väljaandel alapealkirjaks). 7. juunil 1993 toimunud peaminister Mart Laari kohtumisel Kopenhaageni pearabi Bent Melcioriga mõistis viimane „Protokollide” müümise Eesti raamatupoodides raevukalt hukka. Eesti võimud algatasid juurdluse, kuid raamatu 4-kroonise kaanehinnaga müüki paisanute nimesid ei suudetud tuvastada või ei tahetud.

Uuesti ilmusid „Siioni tarkade protokollid” müüki 1995. aastal ühe Tartu aktsiaseltsi kirjastamisel. Kohalikud juudi aktivistid, eesotsas endise marksismi-leninismi kateedri õppejõu Eugenia Gurin-Looviga kaebasid AS-i kohtusse, süüdistades raamatu levitajaid kriminaalkoodeksi 72. paragrahvi lõige 1 järgi rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise või disk-rimineerimise õhutamises. Tartu ringkonnakohtu otsuse järgi korjati säilinud tiraaž (590 eksemplari) kokku ja hävitati. Väidetavalt juute laimanud teose kirjastajad jäid karistuseta.

 VEND VAHINDRA SÕNUM

Eestlastele on praktiliselt tundmatu Eestimaal 1920.-1930. aastatel paljajalu ringi rännanud Vend Vahindra ehk Paljasjalgse Tõnissoni tegevus ja ta levitatud sõnum, mida ta ei väsinud kuulutamast. Ilmselt oli Puna-Venemaal ringi rännanud Karl Tõnisson tuttav ka „Siioni tarkade protokollide” sisuga. Võimalik, et ka Pan-Euroopa presidendi 1925. aastal ilmunud teosega „Praktiline idealism” (millest tuleb juttu hiljem – T.M.) mistõttu hoiatas eestlasi juutide sepitsuste eest oma 1928. aastal Riias ilmunud eestikeelses teoses „Tulevane Pan-Baltoonia Ilmariik”. Läti kodakondsest eestlane Karl Tõnisson (Karlis Tonissons) kirjutas järgmist:

„Juutide ajalugu, mis on täis nende rahvuslikku egoismi, kelmust, pettust, kurjust ja kavalust ning isegi nõidust ja peale seda veel kõiksugu karutükke, mida see kelm ja kaval rahvas päikese all korda on saatnud; nende ajalugu on Piibel, mida ristirahvas jumala sõnaks tunnistab, on kaanest kaaneni verine draama. /-/ Ja praegu ägab veel terve haritud ilm ja mitmed vägevad riigid juutide raudsete küünte all! Kõik maailma rahvaste varandused kulla, hõbeda ja plaattina näol on pettuse ja sahkerdamise teel juutide täitmata taskusse voolanud. Pettuse teel on juudid rahva käest endale hiigla kapitalid kogunud, nii et maailma riikide valitsused juutidele võlgnevad. Nüüd näeme, milliste parasiitlikkude sahkerdajate bandega meil tegemist on. Seepärast hüüan ma kurva ja kisendava häälega Baltimere ranniku rahvastele: „Põgenegem, põgenegem juutide väljamõeldud selgroolise taeva jumala, Piibli ja usuhulluse eest kui kohutava külgehakkava haiguse ehk epideemia, kui pidalitõbise eest eemale.”

       Muidugi ei võtnud „uhked ja hääd” eestlased kurba saatust ettekuulutanud budistist pühamehe hoiatusi tõsiselt. Eks mõni võis neid 1940. aastal meenutada, kuid oli juba hilja. Vend Vahindra puhul peab paika ütlus, et ükski prohvet pole kuulus omal maal. Tiibeti usujuht 13. Dalai-laama Thupten Gjatso nimetas Vahindra Baltimaade peavaimulikuks. Teise maailmasõja ja Eesti okupeerimise eest Eestist lahkunud Karl Tõnisson siirdus Birmasse, kus ta elas kuulsa ja kohaliku rahva poolt armastatud vaimulikuna kõrge vanuseni, suri 1962. aastal 89-aastasena. Pärast surma kuulutati Vend Vahindra pühakuks (bodhisattvaks).

 EUROOPA LIIDU „ISA“ ETTEKUULUTUS

Tuleviku Euroopa superriigi plaaniga tuli välja kosmopoliidist austria krahv Richard Coudenhove-Kalergi (1894-1972), kes asutas 1923. aastal Pan-Euroopa liikumise ja oli selle esimene president. 1925. aastal ilmunud teos „Praktiline idealism“ (saksa k. „Praktischer Idealismus“) oli Euroopa ühendamisest huvitatuile omapäraseks katekismuseks, on seda ilmselt tänapäevalgi, sest mees on austatud Euroliidu „eliidi“ poolt. 

Tulevasi eurooplasi ja nende isandaid kirjeldas Coudenhove-Kalergi järgmiselt: „Tulevikuinimene on segarassist. Praegused rassid vahetatakse välja negroidse euro-asiaatliku segu vastu, kus esineb hulgaliselt inimtüüpe. /-/ Juudid asuvad juhtpositsioonile, sest jumalik tahe on juutide kujul Euroopale kinkinud uue vaimselt kõrgel asuva aadelrassi.“

 Jaapanlannaga abiellunud krahv Coudenhove-Kalergi on oma autobiograafias kirjutanud, et Pan-Euroopa liikumise rahastajaks olid juudipankurid eesotsas Rothschildide ja Warburgidega: „1924. aasta algul helistas parun Louis de Rothschild. Tema sõber  Max Warburg Hamburgist oli lugenud mu raamatut ja tahtnud meiega tutvuda. Minu suureks üllatuseks pakkus Warburg otsemaid kingiks 60 000 kuldmarka, et liikumist kolmel esimesel aastal rahastada. /-/ Ta oli kogu oma elu sügavalt Pan-Euroopa liikumisest huvitatud. Max Warburg korraldas aastal 1925 minu sõidu Ühendriikidesse. Et esitleda Paul Warburgile ja Bernard Baruchile.” 

See, et rahajuutide käsilane planeeris tuleviku eurooplasi segarassist negroidse euro-asiaatliku seguna, mida juhib „vaimselt kõrgel asuv aadelrass“ paljastab tahtmatult praeguse Brüsseli   establishmendi  eesmärgid  rahvusriikluse  hävitamisel    ja   neegritest-araablastest  koosnevate migratsioonilainete suunamist Euroopasse, milles neid orjalikult abistab Eestis võimutsev poliitiline ladvik, eesotsas Brüsselist meid valitsema saadetud presidendiga. Sellest kõigest juba mu loo järgnevates osades.

                            TIIT MADISSON

                                 parteitu vaatleja

                                        JÄRGNEB

Avaldatud oktoobrikuu (2017) „Rahvuslikus Teatajas“ (nr. 63).

www. rahvuslikteataja.ee