"Radikaliseerumisest" Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus
Ametivend Mart Salumäe analüüsib analüüsib kultuuriajakirjas
"Kirik ja Teoloogia" põhjusi, miks otsustas EELK kirikukogu toetada
abielu määratlemist ühe mehe ja ühe naise liiduna. Üheks põhjuseks peab
ta põlvkondade järjepidevuse katkemisest johtuvat radikaliseerumist.
Usuvõõras perekonnas üles kasvanud "uuskristlaste" mustvalget usuindu
pole leevendamas vanemate põlvkondade tasakaalukus ning ka "oluline osa
vaimulikkonnast on pärit kirikuga sideme katkestanud vanemate järgsest
põlvkonnast".
Ehkki kirikukogu otsus ega selle seletuskiri ei nimeta sõnagagi homoseksuaalseid liite, on selle sisuline vastandumine homopaaride "abielule" ilmselt mõistetav nii otsuse pooldajatele kui vastastele. Järjekordselt sai (Mart Salumäed tsiteerides) "kivisse raiutud seisukoht, et homoseksuaalsus on nii suur patt, et kirik ei saa aktsepteerida nende inimeste kooselu". Intervjuus "Aktuaalsele kaamerale" märgib ta: "Minul on seda väga valus vaadata, et see kirik, milles mina olen sündinud, üles kasvanud ja terve oma ametiaja teeninud, on minetamas hoolivust ja kaasinimese märkamise võimet, mis tal oli nendel aegadel, kui kirik ise oli surve all."
Kirikukogu otsus oli oma sõnastuselt napp. Mõnevõrra avab selle tausta lühike seletuskiri, mille mahust pea poole moodustab viimastel aastatel suhteliselt vähe viitamist leidnud dokument aastast 2005, "Kiriku sotsiaalne sõnum". On lausa prohvetlik, et juba tosin aastat tagasi pandi sellesse sõnad: "Abielu ja perekonna mõistet ei tohi seadusandluse kaudu laiendada muudele inimeste kooselu, vastastikuse abistamise, toetamise ja kooperatsiooni vormidele. Kõik sellised ühendused võivad tegutseda lepingulisel alusel või mingit laadi ühingu või seltsina."
Dokument omakorda põhineb 1998. aastal avaldatud seisukohavõtul "Kiriku missioon ühiskonnas". Perekonna kohta on selles muuhulgas öeldud: "Jumal lõi inimese meheks ja naiseks. Kirik peab abielu ja perekonda Jumala poolt rajatud institutsiooniks, ühiskonna ja inimsuhete nurgakiviks. Piibel mõistab kirikut – Jumala rahvast – Jumala perekonnana ja võrdleb kiriku ja Jumala suhet mehe ja naise suhtega. Kristlikus maailmas on perekond mehe ja naise monogaamne ühendus, mis põhineb armastusel, vastastikusel teenimisel ning soovil saada ja kasvatada lapsi."
Nagu näha, pole Mart Salumäe viidatud "radikaliseerumine" EELK-s mitte viimaste aastate hullumeelsus, vaid lausa paari aastakümne pikkune ja arvatavasti süvenev trend. Kindlasti pole see kõigile meeltmööda. Teisalt on palju n–ö tavalisi kirikuinimesi, kes ootavad kirikult ka abielu küsimuses kindlat hoiakut ja selget õpetust, isegi kui need kiiresti muutuvas maailmas tunduvad üha radikaalsemad. Kakskümmend aastat tagasi võibolla triviaalsena tundunud seisukohavõtust saab praegusel ajal rahvusringhäälingu peamises uudistesaates päeva tähtsaim uudis. Sõnum on niivõrd üllatav, et rabab isegi elupõlist ja teenekat vaimulikku, pastori perekonnas üles kasvanud Mart Salumäed.
Aga küllap on midagi tõesti muutunud, sest viimati nimetatud dokument "Kiriku missioon ühiskonnas", mille järgi perekond on "mehe ja naise monogaamne ühendus, mis põhineb armastusel, vastastikusel teenimisel ning soovil saada ja kasvatada lapsi", kannab ka Mart Salumäe enda kui kaasautori allkirja.
Jääb vaid küsida, kes on tegelikult muutunud? Kas kirik, kelle sõnum on olnud sama mitte ainult 20, vaid 2000 aastat? Või siiski kirikuväline maailm ja mingi hulk kirikuliikmeid ja vaimulikke, kelle arusaam hoolivusest ja kaasinimese märkamise võimest on oluliselt – ja üha radikaalsemalt – muutumas. See on oluline põhjus, miks kirik ei saa – lausa ei tohi – olla vait ja suunata oma sõnumit vaid oma liikmetele, nagu soovisid mitmed kirikukogu otsuse oponendid. Ning kui üks kirikutegelane väitis kirikukogu otsuse olevat pelgalt poliitiline, mitte teoloogiline, siis tegelikult on asi just vastupidi. Nagu ütleb otsuse seletuskiri: "Kiriku ülesanne on kuulutada evangeeliumi, olles nõnda maailma valguseks ja maa soolaks. Just see on põhjus, mille pärast Kirik püüab ühiskonda ja selle norme – ka Põhiseadust – kujundada nõnda, et need peegeldaksid Jumala head tahet kõigi inimeste jaoks."
Kirjutas Illimar Toomet
Allikas: http://www.meiekirik.net/index.php/artiklid/658-radikaliseerumisest-eesti-evangeelses-luterlikus-kirikus
Ehkki kirikukogu otsus ega selle seletuskiri ei nimeta sõnagagi homoseksuaalseid liite, on selle sisuline vastandumine homopaaride "abielule" ilmselt mõistetav nii otsuse pooldajatele kui vastastele. Järjekordselt sai (Mart Salumäed tsiteerides) "kivisse raiutud seisukoht, et homoseksuaalsus on nii suur patt, et kirik ei saa aktsepteerida nende inimeste kooselu". Intervjuus "Aktuaalsele kaamerale" märgib ta: "Minul on seda väga valus vaadata, et see kirik, milles mina olen sündinud, üles kasvanud ja terve oma ametiaja teeninud, on minetamas hoolivust ja kaasinimese märkamise võimet, mis tal oli nendel aegadel, kui kirik ise oli surve all."
Kirikukogu otsus oli oma sõnastuselt napp. Mõnevõrra avab selle tausta lühike seletuskiri, mille mahust pea poole moodustab viimastel aastatel suhteliselt vähe viitamist leidnud dokument aastast 2005, "Kiriku sotsiaalne sõnum". On lausa prohvetlik, et juba tosin aastat tagasi pandi sellesse sõnad: "Abielu ja perekonna mõistet ei tohi seadusandluse kaudu laiendada muudele inimeste kooselu, vastastikuse abistamise, toetamise ja kooperatsiooni vormidele. Kõik sellised ühendused võivad tegutseda lepingulisel alusel või mingit laadi ühingu või seltsina."
Dokument omakorda põhineb 1998. aastal avaldatud seisukohavõtul "Kiriku missioon ühiskonnas". Perekonna kohta on selles muuhulgas öeldud: "Jumal lõi inimese meheks ja naiseks. Kirik peab abielu ja perekonda Jumala poolt rajatud institutsiooniks, ühiskonna ja inimsuhete nurgakiviks. Piibel mõistab kirikut – Jumala rahvast – Jumala perekonnana ja võrdleb kiriku ja Jumala suhet mehe ja naise suhtega. Kristlikus maailmas on perekond mehe ja naise monogaamne ühendus, mis põhineb armastusel, vastastikusel teenimisel ning soovil saada ja kasvatada lapsi."
Nagu näha, pole Mart Salumäe viidatud "radikaliseerumine" EELK-s mitte viimaste aastate hullumeelsus, vaid lausa paari aastakümne pikkune ja arvatavasti süvenev trend. Kindlasti pole see kõigile meeltmööda. Teisalt on palju n–ö tavalisi kirikuinimesi, kes ootavad kirikult ka abielu küsimuses kindlat hoiakut ja selget õpetust, isegi kui need kiiresti muutuvas maailmas tunduvad üha radikaalsemad. Kakskümmend aastat tagasi võibolla triviaalsena tundunud seisukohavõtust saab praegusel ajal rahvusringhäälingu peamises uudistesaates päeva tähtsaim uudis. Sõnum on niivõrd üllatav, et rabab isegi elupõlist ja teenekat vaimulikku, pastori perekonnas üles kasvanud Mart Salumäed.
Aga küllap on midagi tõesti muutunud, sest viimati nimetatud dokument "Kiriku missioon ühiskonnas", mille järgi perekond on "mehe ja naise monogaamne ühendus, mis põhineb armastusel, vastastikusel teenimisel ning soovil saada ja kasvatada lapsi", kannab ka Mart Salumäe enda kui kaasautori allkirja.
Jääb vaid küsida, kes on tegelikult muutunud? Kas kirik, kelle sõnum on olnud sama mitte ainult 20, vaid 2000 aastat? Või siiski kirikuväline maailm ja mingi hulk kirikuliikmeid ja vaimulikke, kelle arusaam hoolivusest ja kaasinimese märkamise võimest on oluliselt – ja üha radikaalsemalt – muutumas. See on oluline põhjus, miks kirik ei saa – lausa ei tohi – olla vait ja suunata oma sõnumit vaid oma liikmetele, nagu soovisid mitmed kirikukogu otsuse oponendid. Ning kui üks kirikutegelane väitis kirikukogu otsuse olevat pelgalt poliitiline, mitte teoloogiline, siis tegelikult on asi just vastupidi. Nagu ütleb otsuse seletuskiri: "Kiriku ülesanne on kuulutada evangeeliumi, olles nõnda maailma valguseks ja maa soolaks. Just see on põhjus, mille pärast Kirik püüab ühiskonda ja selle norme – ka Põhiseadust – kujundada nõnda, et need peegeldaksid Jumala head tahet kõigi inimeste jaoks."
Kirjutas Illimar Toomet
Allikas: http://www.meiekirik.net/index.php/artiklid/658-radikaliseerumisest-eesti-evangeelses-luterlikus-kirikus
0 kommentaari:
Postita kommentaar