Aldo Roomere: Räägime täna veidi puudega inimestest.

Puudega inimene on eelkõige see, kellel on talveperioodiks piisavalt küttepuid varutud. Temaga on kõik korras - kütab toa kenasti soojaks, ja kui on suvi või muidu soe, siis imetleb kenasti riita laotud puid ega kaeble millegi üle. Vaimupuudega inimesel on tiba raskem - temal puudub vaim, motivatsioon, illusioon, ära jääb eksootiline ekskursioon ja alles jääb vaid frustratsioon. Ilmselt tuleb pöörduda dr Vassiljevi või posijate poole. Kuid on veel üks eriliselt ränk ja pöördumatu puue, mida ei ravi ükski doktor ega tśakraavaja - see on võimupuue!

Võimupuudega inimesetükk vaevleb pidevalt ja piinavalt võimu puudumise pärast, olgu tal seda võimu siis palju tahes. Ta ei suuda sekunditki olla ilma võimuta ega sellest unistamata, võim on tema jaoks nagu narkootikum, mille sõltuvusest pole mingit pääsu. Võimupuudega inimene kandideerib pidevalt, aina uusi ja kõrgemaid väljakutseid otsides, ta kandideerib korteriühistu, omavalitsuse, linnavalitsuse ja riigikogu valimistel, ja valituks osutumisel kandideerib aina edasi, kuni Universumi direktori valimisteni välja.

Tal puuduvad kogemused, oskused ja väljaõpe, ta pole päevagi tootvat tööd teinud, ta ei teagi, mida töö sisuliselt tähendab, sest ta on kogu aeg ainult kandideerinud. Ta on võimeline tundide kaupa rääkima, ükskõik millest, ükskõik keda taga rääkima, ta räägib ja räägib ja räägib ja unistab samal ajal helgest tulevikust, maailma kõige priskemast pangaarvest ja iseenda igikestvusest ja vääramatust võimekusest mittemidagi tehes kõik saavutada. Tal on imepärane oskus toppida oma pikad näpud iga kodaniku kõige sügavamasse taskusoppi ja see tühjaks varastada, tal on veel imepärasem oskus toppida oma pikk nina suvalisse kohta ja selle koha teemal sõna võtta. Sest tal on kogu aeg midagi puudu - ta teab, et ikka on veel kusagil keegi, kellelt on ehk mõni nahk veel seljast koorimata, mõni sent veel taskust varastada.

Selle raske ja ravimatu puude all kannatavad isikud kannavad oma selgroogu murdvat, kohutavat koormat Toompeal targutades, Stenbocki majas kükitades ja Kadriorus kaagutades. See pidevalt õnnetu ja ränkraske puude all kannatav seltskond, kes sarjab ja häbeneb oma rahvast ja soovib siia teist värvi uusrahvast sisse tuua, tuleks paigutada kuhugi tuumajäätmete hoidlasse - seal oleksid nad kindlas kohas ja radiatsioon raviks nad ehk isegi tervemaks..

Allikas: Facebook