Tiit Madisson: Miks sakslased on kaotanud rahvusena oma väärikuse ja vastupanuvõime?

Sionistlik kättemaksuprotsess Nürnbergis

1945. aasta mais kapituleerus Saksa Reich kui sõjaline jõud, kuid okupatsioonijõududel seisis ees suur ülesanne: diskrediteerida saksa rahva ees (kes Adolf Hitleri Saksa Rahvussotsialistliku Töölispartei demokraatlikul teel 1933. aasta märtsis võimule valis) hitlerlikku võimuladvikut. Selle tähtsa ülesande elluviimise esmaseks ürituseks sai Nürnbergis aastatel 1945-1949 korraldatud kohtuprotsesside jada, millest tähtsaimaks peetakse 15.11.1945 - 01.10.1946 toimunud Saksa juhtkonna üle korraldatud Nürnbergi tribunali, mille raskuskese langes juutidevastase genotsiidi eest karistamisele.

Nürnbergi protsess oli poliitiliselt motiveeritud üritus, mille peamiseks eesmärgiks oli mitte ainult sõja kaotanud režiimi diskrediteerimine, vaid ka põlvili surutud rahvuse meelsuse täielik muutmine. Mistõttu endale selle eesmärgi võtnud võitjariigid ei teinud nägugi, et tegu võiks olla mingi õigusliku kohtupidamisega. USA-poolne peasüüdistaja ja endine justiitsminister Robert Jackson teatas ilma igasuguse valehäbita: “Nürnbergi protsess on liitlasriikide sõja jätk Saksamaa vastu, tribunal ei ole seotud protseduuriliste või muude meie kohtusüsteemile või põhiseaduslikule süsteemile omaste sätetega.”
Nürnbergi protsessi poliitilise olemuse iseloomulikuks tunnuseks oli sionistlike juutide tähtis roll selle kättemaksuprotsessi organiseerimisel. Maailma Juudi Kongressi (World Jewis Congress – WJC) president Nahum Goldmann kirjutas oma 1969. aastal avaldatud autobiograafias, et Nürnbergi pribunal oli WJC sünnitis ja lisas, et “neil õnnestus liitlaste liidreid veenda ideest kinni haarama”. Viimatinimetatud organisatsiooni ametlik esindaja Nürnbergi tribunalil rabi Maurice Perlzweig avameelitses 1949. aastal, et “just Maailma Juudi Kongress korraldas kohtupidamise läbiviimise”, nagu teavitas Londoni leht Jews Chronicle 16. novembril 1949.

Kaks USA armee ohvitseri, sionistlikud juudid, kolonelleitnant Murray Bernays ja kolonel David “Mickey” Markus (kellest sai 1948. aastal sionistlike võitlussalkade Haganah juht Palestiinas) mängisid Nürnbergi kättemaksuüritusel võtmerolli. Ajaloolane Robert E. Conet väidab oma 1983. aastal New Yorgis ilmunud teoses “Nürnbergi õigus” (“Justice at Nuremberg”), et “kolonelleitnant Bernays oli juhtiv jõud, kes rajas tee Nürnbergi”. Nimelt veenis Bernays sõjaminister Henry Stimsoni ja teisi mõjukaid USA poliitikuid andma võidetud Reichi juhid võitjariikide kohtu alla. Tulihingeline sionist kolonel David Marcus oli tähtsuselt kolmas mees, kes määras kindlaks Ameerika poliitika okupeeritud Saksamaal, sest sõjajärgsetel aastatel juhtis ta Ühendriikide valitsuse Sõjakuritegude Komisjoni (U.S. War Crimes Comission), kus tal oli võimalus välja valida peaaegu kõik protsessi USA-poolsed kohtunikud, prokurörid ja advokaadid. USA prokurör Thomas Joseph Dodd on tunnistanud, et protsessil tegutsenud prokuröridest olid 75 protsenti juudid.

Ühendriikide Iowa osariigi ülemkohtu juudist kohtunik Charles F. Wennerstrum pettus sügavalt selles “õigusemõistmises”, tunnistas ajalehes The Chicago Tribune (23. 02. 1948), et “kui ma seitsme kuu eest oleksin teadnud seda, mida tean täna, siis ei oleks ma kunagi siia sõitnudki”. Samuti julges “väljavalitud” rahva hulka kuuluv jurist viidata oma rahvuskaaslaste osale justicia vägistamises: “Siinne atmosfäär on ebaterve. Kasutati advokaate, ametlikke tõlke ja uurijaid, kes alles viimastel aastatel olid saanud Ameerika kodanikeks, kelle eelnev elu oli neis juurutanud vihkamist ja eelarvamusi Euroopa vastu.” Lõpuks tuli ausa meele säilitanud kohtunik järeldusele, et “kohtuprotsess pidi sakslasi veenma oma juhtide süüs. Nad veensid sakslasi üksnes selles, et nende juhid kaotasid sõja palju tugevamale vallutajale”.
Kuna ajalugu on teadupoolest dünaamiliselt muutuv teadus (kus ajalugusid kirjutavad võitjad), siis pandi Nürnbergi protsessil paika sobivad “ajaloolised tõed”, mille alusel hakati tegema õuduspropagandat, millest juhinduti sakslaste pärastsõjaaegsel ümberkasvatamisel. Mis viis ajapikku Saksamaal “kahetsuskultuuri” tekkimiseni, mida on nimetatud ka (rahvustunde hävitamiseks mõeldud) psühholoogiliseks genotsiidiks.

Protsessil natsidest kohtualustele esitatud suurimaiks süüdistuseks oli massiline juuditapp ehk holocaust, nagu seda on kombeks tänapäeval nimetada. Kuna juudivastast genotsiidi tõendavad dokumendid praktiliselt puudusid (sest natsid olid huvitatud juutide, kui tööjõu kasutamisest, mitte nende totaalsest hävitamisest), pidi dokumentide puudumist korvama tunnistajate ja kohtualuste ütlused. Mida tihtilugu saadi süüdistavate piinamise ja massilise valetunnistajate kasutamise abil. Just Nürnbergis pandi paika, et natsionaalsotsialistid tapsid sõja jooksul 6 miljonit juuti, mis koonduslaaagreis toimus põhiliselt gaasitamise teel, millest sai sestpeale “ajalooliselt tõestatud fakt”, mis ei kuulunud karistuse ähvardusel mitte mingile vaidlustamisele.
Erinavalt paljudest rahvuskaaslastest julges prantsuse juudist ajaloolane Léon Poliakov säilitada mõningase objektiivsuse, kui tunnistas 1986. aastal Pariisis ilmunud raamatus “Viha õhutaja”(“Bréviaire de la haine”): ”…juutide hävitmine jääb meile nii oma kontseptsiooni kui ka paljude teiste punktide osas ebaselgeks. Deduktsioonid ja psühholoogilised kaalutlused ning kaudsed kirjeldused lubavad meil selle plaani arengut ligilähedaselt rekonstrueerida. Siiski jäävad paljud üksikasjad alatiseks teadmata. Mis puutub spetsiaalse hävitusplaani tegelikku kontseptsiooni, siis ei ole selle kolme või nelja peasüüdlast enam elus. Mitte  ühtegi dokumenti ei ole säilinud – võib-olla pole neid iial olema olnudki.” Mistõttu asuti energiliselt leidma tunnistajaid nii “ime läbi pääsenute”, kui ka massitapu süüdlaste hulgast.

Tribunali peatunnistajaks oli endine Auschwitzi laagri komandant Rudolf Höss, kes tabati 1946. aasta märtsis ühes Schleswig-Holsteini talus. Inglise kirjanik Rupert Butle on oma raamatus ”Surma leegionid” (“Legions of Death”) kirjeldanud Hössi piinamist seda läbiviinud Inglise armee juudist seersandi Bernard Clarkei jutule tuginedes. Pärast kolmepäevast piinamist suutis Rudolf Höss anda enam-vähem seostatud tunnistuse, millele tuginevalt saadi Nürnbergis teada, et Auschwitzis toimus vangide surmamine gaasitamise teel. Vastloodud “ajaloolist fakt” ei suutnud väärata asjaolu, et ühtki nn natslike laagrite gaasikambrit ei suutnud sovettidest, ameeriklastest ja brittidest “vabastajad” avastada. Auscwitzis oleva gaasikambri, mida tänapäeval turistidele näidatakse, ehitasid alles 1946. aastal punapoolakad.

Pärast tunnistuse andmist Nürnbergi tribunali ees viidi Höss Krakowi vanglasse, kus temaga tegeles ekspertide grupp, mida juhtis juudist spetsialist Jan Shem. Nürnbergis surma mõistetud Auschwitzi komandant jõudis enne ülespoomist 16. aprillil 1947 paberile panna oma autobiograafilised märkmed, mis varsti avaldati poolakeelses tõlkes. Ja mis 1958. aastal nägid peale põhjalikku redigeerimist trükivalgust ka originaalis. Huvitav on teada, et Nürnbergi tribunalile Hössilt laekunud avaldus oli ingliskeelne(!), mida Rudolf Höss üsna vaevaliselt tönkas. Kirjalikus ülestunnistuses seisis: “Ma juhtisin Auschwitzi laagrit kuni 1. detsembrini 1943 ja arvan, et seal hävitati gaasiga ja hiljem põletati mitte vähem kui 2,5 miljonit inimest; veel pool miljonit suri nälga ja haigustesse.” Aastatega on vasturääkivusi ja fantaasiat sislduvad “mälestused” oma tõepärasuse kaotanud, sest juba ammu peavad isegi holokausti-entusiastid Auschwitzis hukkunud vangide arvuks “kaugelt üle ühe miljoni”. Samas kasutavad holokausti-uurijad muus osas ikka veel fantaasiarikast raamatut “Auschwitzi komandant” tõsiselt usutava viitematerjalina, sest mingeid dokumente, mis tõestaksid gaasikambrite olemsolu, ei ole olemas.

Auschwitzi laagri ühe hoone seinal ilutses kuni 1985. aastani kolmes keeles (prantsuse, saksa ja vene) mälestustahvel, kust võis lugeda: “Laagri eksisteerimise vältel registreeriti seal 405 222 vangi (mehe, naise ja lapse) kohalolek, kellest Auschwitzis ja teistes laagrites hukkus umbes 340 000 inimest.” Sellel plakatil olev tekst tunnistas, et Suure Vale püstihoidmine on üsnagi raske tegevus, mis võib esile kutsuda ka tagasilööke ning ebameeldivaid küsimusi.
Ilmselt on paljudele holokausti-valest häiritud kodanikele silma hakanud, et kuigi  Auschwitzis hukkunute arvu on tublisti korrigeeritud, püsib müütiline arv - 6 miljonit hukatud juuti - ikka veel vasturääkimist mittesallivana, kuigi vahepeal on vähemalt Auschwitzi osas seda redigeeritud umbes kolme miljoni võrra. Kui peaksid sellekohase küsimuse esitama, saad “demokraatlikus” Läänes koheselt antisemiidi või “juudiõgija” sildi otsa ette, millele järgnevad teatud kitsendused või lausa repressioonid!

Sellal, kui vahetpidamata tõestati natsirežiimi ainulaadset jõhkrust, seadustati lääneliitlaste okupatsioonitsoonides Lääne-Saksamaal parlamentaarne demokraatia, mille iluveaks oli asjaolu, et selle sisseviimine toimus üksnes tänu liitlaste võidule Teises maailmasõjas. Demokraatiat Lääne-Saksamaal tugevdati sellega, et iga kohtuprotsessi ajal jooksutati lugematuid kooliklasse läbi kohtusaalide. Millega taheti sakslaste nooremal põlvkonnal maha suruda igasugune rahvustunne ja eneseväärikus ning saavutada valmisolek Bonni poliitika heakskiitmisel, mis nägi ette täielikku allumist USA huvidele. Seega etendasid need protsessid veel 1970.-1980. aastailgi üliolulist osa sakslaste eneseteadvuse riismete purustamisel.

Kuue miljoni juudi hukkamise müsteerium on revisionistlikke uurijaid huvitanud vähemalt samapalju, kui holokaustidogmaatikuid. Viimaste hulka kuuluv ajaloolane Wolfgang Bens tuli oma 1991. aastal ilmunud raamatus “Dimension des Völkermordes” välja lihtsustatud “teadusliku tõestusega”. Mille järgi 1939. aastal elas Euroopas 9,5 miljonit juuti, 1950. aastal aga vaid 2,75 miljonit, millest tuleneb, et üle kuue miljoni juudi tapeti. Samale “loogikale” tuginedes võib analoogse põhjendusega väita, et kuna 1944. aastal elas Saksamaal Oder-Neisse joonest idas 12 miljonit sakslast, kuid 1950. aastal ainult umbes üks miljon, siis ülejäänud tapeti! (Ei tarvitse ju ajalugu mittetundvad inimesed teada, et Ida-Saksamaalt küüditati sõjajärgsetel aastetel 12 miljonit sakslast läänepoolsetele Saksa aladele.) 1981. aastal ilmus saksa päritolu ameeriklase Walter Sanningi raamat “Likvideerimine” (“Die Auflösung”), mille eesmärgiks oli “haihtunud” juutide saatuse uurimine. Kus uurija tugines mitmes riigis toimunud rahvaloenduste andmetele, kusjuures põhimõtteliselt kasutas vaid liitlasriikide ja juutide esitatud statistilisi andmeid. Tuginedes suuresti Euroopa suurimate juudi elanikkonnaga riikide Poola ja NSV Liidu juutide saatusele, lükkab ta ümber Wolfgang Bensi teoses avaldatud andmed. Oma kirjutisega tõestab Sanning, et juute võis “kaotsi minna” mitmetel põhjustel: massilise emigreerumise tõttu enne ja vahetult peale sõda, Poola juutide sattumine NSV Liitu pärast 1939. aasta Ida-Poola liitmist NSV Liiduga, Ida-Poola “kapitalistlike” juutide represseerimise läbi Gulagis, pärastsõjaaegset perekondade lahkuminekut jne, jne. Samas on teada, et kuna enne Teist maailmasõda elas maailmas 15 miljonit juuti ja nüüdsel ajal umbes samapalju, siis oleks 6 miljoni juudi hukkamine kindlasti mõjutanud “väljavalitute” arvukust mitme põlvkonna vältel. Põhjusel, et juudid teadupoolest ei paista silma oma suure sündimusega.

"Saksa ja Austria poliitikud ning intellektuaalid kannavad holokausti-lugu endaga pidevalt kaasas ja see tundub esmapilgul tõendavat, et neil on õigus. Võiks ju küsida – miks peaksid need inimesed omaenda rahvast väljamõeldud koledustega koormama?/.../ Saksamaa Liitvabariik võttis nii sise- kui välispoliitilistel põhjustel üle võitjate ajalookäsitluse. Ühelt poolt tahtsid Saksa poliitikud ja intellektuaalid pidevalt natsionalismi barbaarsust näidates oma rahvast ümber kasvatada; teisalt tahtis Lääne-Saksamaa silma paista USA täiusliku liitlasena, soovides nii vältida sionistide poolt kontrollitud Ühendriikide meedia lakkamatut saksavastast kampaaniat.
Lääne-Saksa konservatiividele oleks nüüd juba piisanud mõõdukast holokausti- ja gaasikambripropagandast. Kaks korda kuus Auschwitzi koleduste rõhutamist oleks neid rahuldanud, kuid varsti haarasid vasakpoolsed teema enda kätte. Nende eesmärgiks oli igasuguse rahvustunde täielik allasurumine. Ajakirjandus, televisioon, vaimulikud ja kooliõpetajad serveerisid rahvale Auschwitzi juba kolm korda päevas. Konservatiivid ei saanud selle vastu midagi teha, sest siis oleks neid kohe süüdistatud Hitleri puhtakspesemises. Nüüd istusid nad koos vasakpoolsetega ühes lõksus, kust enam väljapääsu ei ole: alates CSU poliitikutest kuni “roheliste” meediainimeste, kirjanike, teadlaste, ühiskonnaaktivistide ja “ajaloolasteni”, kellele maksti aastakümneid tasu üksteise udujuttude kopeerimise ning oma rahva kriminaliseerimise eesmärgil ajaloo võltsimise eest. Kogu riigi juhtiv ja avalikku arvamust kujundav seltskond üritab meeleheitlikult pankroti päeva edasi lükata. Seda tehakse ajaloos ennenägematu ulatusega ajakirjanduse tsenseerimisega, ühe pealetükkivama holokausti-propaganda kaudu (tänapäeval kirjutatakse holokaustist palju rohkem kui kümme või kakskümmenda aastat tagasi), tagatipuks lõputu “nõiaprotsesside” reaga, kus ainuke tõestusvahend revisionistide vastu on see, et kuue miljoni juudi tapmine olevat tõestatud fakt," kirjeldab sakslaste rahvustunde hävitamist 1993. aastal ilmunud raamatu “Holokaust katsestendil”(“Holocaust auf dem Prüfstand”) šveitslasest autor Jürgen Graf.

Nürnbergi tribunali ja sellele järgnenud saksa rahva kallal rakendatud “ajaloolisele tõele” tugineval, karjuval valel ja vägivallal püstiseisvate “kasvatusmeetodite” kirjeldamisega püüdsin selgitada, kuidas on murtud selle usina, korraliku, tööka, kultuurse, tehniliselt nupuka ning rikka ajalooga rahva eetiline selgroog ja vastupanuvõime. Loomulikult ei ole mul olnud tahet eitada juutide massilist hukkumist/hukkamist Teise maailmasõja ajal, ka ükski revisionistlik uurija (kellest paljud on pidanud taluma repressioone) pole seda teinud. Muidugi hukkus massiliselt juute Wehrmacht´i okupeeritud Ukraina ja Valgevene aladel Einsatzgruppe´de püssitorude ees; mattus 1943. aastal ülestõusnud Varssavi geto varemete alla; suri nälga Lódži ja Kaunase getos; hukkus kurnatuse tõttu Dora laagri maa-alustes töökodades või Mauthauseni koonduslaagri kivimurdudes; suri plekilise tüüfuse epideemiates Auschwitz-Birkenaus; hukkus 1945. aasta talvel jalgsirännakuis Auschwitzist Gross-Rosenisse; suri pärast ameeriklaste vabastamist kurnatuse ja nälja tagajärjel Dachau laagris; tapeti liitlaste massilises õhurünnakus Nordhauseni laagrile jne, jne. Vihates ja põlates lausa füüsiliselt valet ja valetajaid, julgen tunnistada, et juutide saatus oli Teise maailmasõja ajal niigi jube, et ohvrite arvu veel kuue või lausa 12-kordselt suurendada. Kui mõni lugeja tunneb teema vastu suuremat huvi, soovitaks lugeda 2006. aastal ilmunud siinkirjutaja raamatut “Holokaust: XX sajandi masendavaim sionistlik vale”.

Paradoksaalsel kombel on mõningase vastupanuvõime suutnud säilitada Saksamaa idapoolsete liidumade elanikud, kes kuni 1990. aastani olid kommunistliku DDR-i kodanikud. Kes kogesid aastakümneid valelikku kommunistlikku ajupesu, kuid jäid ajaloolistel põhjustel ilma tunduvalt rafineeritumast sionistlikust propagandast. Seda tunnistavad Dresdeni 1945. aasta veebruarikuu Briti-USA terroripommituste ohvritele (mille hukkunute arv võis küündida kuni 250 tuhande tsiviilisiku ja põgenikuni) pühendatud massimeeleavaldused ja hiljaaegu Dresdenis ja Rostockis toimunud Merceli massiimmigratsiooni vastsed meeleavaldused, mis Eesti kartellimeedia poolt on loomulikult täielikult maha vaikitud.

Loodan, et suutsin eelnevaga anda vastuse pealkirjas esitatud küsimusele, miks holokausti ajupesu läbi nõrgenenud rahvustundega sakslased ei ole enam suutelised vastupanu avaldama uuele, seekord tervet läänemaailma hõlmavale Maailma Uue Korra kehtestamise katsetele. Mis kujukalt väljendub rahvustunde ja -riikluse hävitamises multikulti propaganda, kristliku kiriku tasalülitamise, rahvuslike traditsioonide allasurumise, traditsioonilise perakonnamudeli hävitamise, seksuaalvähemuste esiletõstmise, radikaalse islami tolereerimise, moraali hävitamise ja rahvuste segamise katsetes võõrast kultuurist ja rassist migrandimasside sissetoomise abil, mis eriti Saksamaal ja mitmes Euroopa riigis praegusel ajal aset leiab.