Ilmunud on „Rahvusliku Teataja” jaanuarinumber

„Rahvuslik Teataja” on paberkandjal igakuiselt ilmuv parteipoliitiliselt sõltumatu ühiskondlik-poliitiline alternatiivmeedia väljaanne. Alates 2015.a algusest ilmub kaheteistkümnel  A3 leheküljel. Ühes lehenumbris on keskmiselt 25–30 erinevat artiklit nii päevakajalistel kui ka majanduslikel teemadel. Kodulehel: rahvuslikteataja.ee on esitatud viimaste lehenumbrite esimesed leheküljed, kust võib leida iga numbri lühikese sisukokkuvõtte. Enama huvi korral saab „Rahvuslikku Teatajat” tellida toimetuselt: stuvsta@hot.ee, kui see ei õnnestu siis helistada:  51 903 374 või kirjutada HATTO/78201 VELISE. Sama soovi ja ka teiste küsimustega võib ühendust võtta meie levijuhtidega:

Tallinnas: Johanna Ranne, telefon: 59 037 103, meil: armane@gmail.com;                                          

Pärnus: Isabell Maripuu, telefon: 50 84 137, meil: isabell@mmeedia.ee                                                   

Tartus: Meelis Kaldalu, meil: meelis@tartu1000.ee

TELLIJATE NIMEKIRJA EI OLE ARVUTIS. SEE ON TEADA VAID TOIMETUSELE. LEHT SAADETAKSE TELLIJATELE ÜMBRIKUS.

Artiklinäide "Rahvusliku Teataja" jaanuarinumbrist

Midagi kahest erinevast välispoliitikast

Seoses sellega, et käesoleval ajal puudub Eesti Vabariigil suveräänsele riigile omane sõltumatu välispoliitika, oleks huvitav meelde tuletada mõningaid sündmusi Islandi ajaloost.

Saavutanud poliitilise iseseisvuse Teise maailmasõja ajal ( emamaa Taani oli siis Saksamaa poolt okupeeritud ), kujunes peale sõja lõppu Islandi peamiseks majandusharuks kalapüük.1958. aastal soovis Island oma merepiiri laiendada neljalt meremiililt kaheteistkümne meremiilini ( vastavalt umbes seitse ja kakskümmend kaks kilomeetrit ), mis oleks taganud Islandile selles piirkonnas kalapüügi ainuõiguse. Kuna kaheteistkümne meremiilises tsoonis püüdsid kala aga ka Suurbritannia kalurid, siis reageeris viimane Islandi ettevõtmisele sarkastilise poliitilise avaldusega. Seepeale  Island saatis vaidlusalusesse piirkonda mõned oma rannakaitsekaatrid, mis hakkasid inglaste traale läbi lõikama ja siis otsustas Suurbritannia Islandile demonstreerida, et ta on ( või vähemalt oli ) võimas mereriik. Kohe  tuleb ka mainida, et mõlemad olid 1949. aastal loodud NATO asutajaliikmed. Paraku ei tulnud Suurbritannia relvatäristamisest midagi välja, sest Island pöördus abipalvega Nõukogude Liidu poole, kes oli muidugi lahkesti valmis Islandit aitama ja lepingu alusel  talle dumpinghindadega turska müüma. Rääkimata veel poliitilisest toetusest. Ja vaata imet - maailma poliitiline üldsus toetas Islandi taotlusi kaheteistkümnele meremiilile. Niimoodi lõppes siis esimene tursasõda.

1972. aastal teatas Island, et talle on vaja 50 - meremiilist merepiiri. Suurbritannia protestidega liitusid ka sakslased. Kuna islandlased hakkasid ka uues tsoonis oma konkurentide traale läbi lõikama, saatis Suurbritannia kohale oma fregatid. Kokkupõrke tagajärjel üks Islandi kaater hävitati ja üks seal viibinud rannakaitse politseinik sai surma. Selle peale pöördus Island ametlikult USA poole, kellele selgitati, et Island võib hakata tegema laialdast koostööd Nõukogude Liiduga ja seejuures mitte ainult majanduslikku. Ameeriklased käratasid brittidele ja sakslastele peale ja maailma poliitiline üldsus toetas 50 - miilist merepiiri.

1975. aastal avastas Island, et kuna kalavarud vähenevad, pole midagi parata - vaja on juba 200 - meremiilist piiri. Suurbritannia seadis lahinguvalmis kogu oma laevastiku ja saatis vaidlusalusesse piirkonda mitu suurt sõjalaeva. Vastuseks mobiliseeris Island ka oma laevastiku ( sinna kuulusid mõned rannakaitsekaatrid ja fregatt " Thor" ). Viimane ründas julgelt kolme briti fregatti ja avas ka tule, mille tagajärjrl mitu Suurbritannia mereväelast sai haavata. Tule avasid ka Islandi rannakaitsekaatrid. Taoline paugutamine kestis 1976. aastani. USA püüdis meeleheitlikult oma NATO liitlasi rahustada. Island ähvardas NATOst välja astuda ja Moskvasse lendas Islandi välisminister. Igaüks võib nüüd kindlasti ära arvata, millega lugu lõppes - Island sai oma 200 - miilise tsooni

Kujutagem nüüd ette, et millegi taolisega saaksid hakkama meie kodukootud " valitud " poliitikud, kes oma isikliku heaolu nimel on alati valmis igat sorti ülemuste ees koogutama. Absurd. Mis aga puutub Islandisse, siis Islandile on üsna palju lubatud ka muus mõttes. Raske on siinkohal muidugi öelda, mis oli varem, kas põhjus või tagajärg. Võimalik on aga ka kõige lihtsam seletus - taolise staatuse on Island kätte võidelnud oma riigi ja rahva huve kaitsva poliitikaga.

Leo Viller

Avaldatud autori lahkel loal nii lehes kui ilmavõrgus