Tiit Madisson: “eliidi” hästi elamise projekti nimega Eesti Vabariik pole mõtet reformida – see tuleks uuesti üles ehitada
Kui mind ENSV Ülemkohus 1981. aastal karistas nelja aastaga Gulagi poliitlaagris “ühiskondlikult kasuliku tööga” koos kaheaastase asumisega Ida-Jakuutias (Kolõmal), seisis KGB poolt kokku kirjutatud süüdistuses: nõukogudevastane agitatsioon ja propaganda.
Kuigi ma omaarust mingi propagandaga ei tegelenud, vaid kritiseerisin avalikult N. Liidu 1979. aasta sissetungi Afganistani (mille käigus tapeti maha naaberriigi president), Eesti rahvuslastest teisitimõtlejate Jüri Kuke ja Mart Nikluse arreteerimist ja Baltimaade inkorporeerimist 1940. aastal N. Liitu ning aitasin kaasa KGB kuritegusid paljastava samizdatlik´u ajakirja “Uudiste ja mõtete vabale levikule Eestis” levitamisele. Seetõttu võin ehk siiski pidada end propagandistiks, kellel võiks olla vähemalt moraalne õigus teisi (praegusi) propagandiste hinnata ja kritiseerida.
Ilma erilise häbitundeta tunnistan, et oma informatsiooni Eesti sisepoliitikas toimuva kohta ammutan SAPTK-i portaalist Objektiiv ja EKRE Uutest Uudistest. “Ühte väravasse suunatud” peavoolu kallaletungid, millest eelnimetatud internetiportaalidest rohkesti lugeda on, hakkab mulle kui väärikusest lugupidavale, analüüsivõimelisele ja rikkalike elukogemustega inimesele lihtsalt vastu, kuna selline individuaalse mõtlemisvõime minetanud ja vaid mõtlemisvõimetu “meediausku” seltskonnale suunatud propaganda alandab väärikuse säilitanud kodanikke.
Miks peaksin ma iga päev kartellimeediast paraja annuse ametlikku propagandat ehk lihtlabast soppa krae vahele saama ja seda kogunisti uskuma? Olles sel moel tahtmatult totaalse Vale ja perverssete nn “läänelike väärtuste” intensiivses pealesurumises passiivne tarbija. Seetõttu püüangi oma isiklikku närvikava säästa, sest eestlased saavad oma sünnimaal negatiivseid emotsioone niigi küllaga.
Peavoolu meedia poolt propageeritav, sallivusena serveeritav, ühiskonda lõhestav ja rahvusmeelseid inimesi sildistav riiklik ERR-i postimeeste-päevalehtede, delfide ja õhtulehtede aetav argumendivaba propaganda loomulikult ei tekita väärikates kodanikes mitte ainult tülgastust, vaid ka viha. Lihtlabasel sõimule ja sildistamisele tuginev primitiivne ja seksuaalperverssusi ning sisserännet propageeriv propaganda ei saagi individuaalse mõtlemisvõime säilitanud rahvuskaaslastes muud emotsiooni, kui põlgust ja viha tekitada.
Sest nagu on näitlikult esile toonud Objektiivi toimetus, ei ole sõimajad-laimajad võimelised argumenteeritud debatti pidamagi ja paljastavad sellega oma individuaalset võimetust tsiviliseeritud ühiskonna toimimisel osaleda. Kuna Eestis puudub juba ammu elementaarseimgi demokraatia, siis ongi need meile Brüsseli peremeeste poolt peale surutavad “läänelikud väärtused” praegust nn tõejärgset ühiskonda iseloomustavaks atribuudiks.
Kauaaegse “äärmuslasena”, kes on “täielise vabariigi” dissidendi staatuses olnud juba 1994. aastast peale, kui toimus puupüsti täis Estonia kontserdisaalis Eesti Rahvuslaste Keskliidu (ERKL) moodustamine. Kuna kutsusin riiki radikaalsete vahenditega vene maffia eest kaitsma – mis tollasele isamaalikule võimuladvikule ei meeldinud, sest neile oli meelepärane riigi mängimine, mitte selleks olemine –, siis sattusingi konfrontatsiooni juba sel ajal end riigiks pidava seltskonnaga. Sest eelnevalt oli tollane isamaaine riigivõim suutnud hävitada jäägriliikumise, mis veidigi suutis vene kantpäid taltsutada ja eestlastest ettevõtjaid väljapressimiste eest kaitsta. Samas püüti alus panna rahvuslikele relvajõududele, millest oleks kõrvale jäetud punapolkovnikute klass.
Sel ajal tunnistasid lausa riigifirmasid maksustavad vene “kandid” vaid jõudu ja naersid laaride-lauristinide-parekite demokraatliku lalina peale, kutsudes meie riigi pealinna oma krimkažargoonis “Kozlatši gorod” ehk kitselinn. Olgu teadmiseks, et kitseks kutsuti vanglažargoonis vangimaja passiivseid pederaste. Seetõttu olid relvastatud eesti mehed neile argumendiks, mille ees hirmu tunti. Kuna tollased politseistruktuuride pealikud ja nõukogude miilitsas oma karjääri alustanud ekskommunistidest politseijuhtidest mitmed tegid koostööd isikliku kasusaamise eesmärgil vene mafioosodega, oli jäägerkompanii eksistents ühtlasi tollase väeti õiguskorra säilitajaks, leian tollase Jäägrite Kaitsekomitee juhina.
Et mitte olla üldsõnaline (julgen siin veelkord ära nimetada) aktiivse asjaosalisena tollast Ida-Viru prefekti Helmut Paabot, kellele omakorda “tegi katust” kaaskolleeg miilitsast, põhiseadusliku korra kaitseks loodud Kaitsepolitsei peadirektor Jüri Pihl, kes pääses sellele ametikohale siseminister Lagle Pareki kummalisel ja palju küsimärke tekitanud, eestkostel. Sellest olen varemgi kirjutanud mitmes oma raamatus ning seda lõpmatuseni korrutanud Nõmme Raadio kommentaarides ja isegi Urmas Oti Carte banche´i saadetes. (Ajaloolise tõe huvides võin oma kogemuste najal väita, et legendaarne ETV saatejuht oli veendunud antikommunist, mistõttu ta mind saadete eel julgustas: “Tiit, pane nüüd, kuidas jaksad!”)
Tollase ajalukku jäänud ajastu võtab ilmekalt kokku Tiit Merenäki ja Jaak Mosina dokumentide ja kommentaaride kogumik “Läänemaa Vabatahtlike Jäägerkompanii II” (Tartu, 2018), kus avaldatud ka valgustkartvad, tollast riigivõimu diskrediteerivad dokumendid, mis praeguseks on 75 aastaks salastatuks kuulutatud. Igal juhul annavad Eesti Maaülikooli õppejõu kohalt vallandatud kaasautori Tiit Merenäki asjalikud kommentaarid selge pildi rahvuslikuks kutsutud, Milton Friedmani “demokraatia edendamise eest” saadud preemia laureaadi Mart Laari valitsuse mitte ainult valgust kartvatest, vaid ka seadusevastasest tegevusest ja rahvusliku meelsusega eesti meeste lintšimisest punapolkovnikute aktiivsel kaasabil.
Mõni noorem inimene võib ehk imestada, miks see “vana dinosaurus” jälle jahub nendest ammustest aegadest. Selle peale vastan, et Eesti asi hakkas kiiva kiskuma juba üsna taastatud riikluse alguses, millest ka varem olen Objektiivis kirjutanud. Jäägriliikumise omaaegne hävitamine 1993. aastal oli saatuslikuks verstapostiks, millest alates hakkas vastloodud Eesti Vabariik tõsiselt kiiva kiskuma. Kuigi loosungiga “plats puhtaks!” võimule saanud Isamaa lubas Eesti kommunistlikust taagast vabastada, mingit desovetiseerimst ei toimunud. Sotsiaalse õigluse üle irvitava erastamise-ärastamise protsessi tulemusel said seni ettevõtteid juhtivatest kommudest Eesti Vabariigi kapitalistlik koorekiht ehk kapitalistid-vereimejad, nagu kommunistlik propaganda neid oleks veel paar aastat varem kutsunud.
Kuna rahva usalduse kaotanud Isamaa sai 1995. aasta valimistel lüüa, pääsesid ekskommunistlikud parteid taas võimule. Selle protsessi jätkumisel oleme nüüd seal, kuhu Eesti on 27 aastaga jõudnud – täielikku eetilis-moraalsesse kollapsi, mida iseloomulikumalt väljendab õigussüsteemi täielik mandumine, kus lihtkodanikul puudub igasugune võimalus kohtu kaudu õigust nõuda ja seda ka leida.
Põhiseaduse kaitseks loodud Kaitsepolitsei jälitab ja represseerib põhiseadusest hoolivaid kodanikke ega takista nt rahapesu või riigile ohtlike elementide tegevust (kõik tabatud spioonid ei ole paljastatud mitte KAPO poolt, vaid NATO vastavate struktuuride vihje alusel). Sellist olukorda ei saa muud moodi kui skisofreeniana ehk vaimse lõhestumisena iseloomustada. Tegelikult ju KAPO muuga ei tegelegi, kui praeguse korrumpeerunud süsteemi püsti hoidmisega. Nii on nuhkimise-pealtkuulamise alla sattunud terve ühiskond.
Kes on huvitatud Eesti lähiajaloost, peaks kindlasti hankima nimetatud teose mõlemad osad, millistest selgub, miks näiteks EKRE taotleb tänapäeval Eesti õigusstruktuuride põhjalikku reformimist, või nagu oli lugeda Uutes Uudistes, kogunisti riigireformi käima lükkamist. EKRE avaldusi lugedes ja raadiosaate “Räägime asjast” pideva kuulajana jääb mul vaid tõdeda, et Eesti õigussüsteem on pehmelt väljendades ebapädev ja seega ajab EKRE igati õiget asja.
Kahjuks on EKRE oma süsteemi parandamise katsega umbes kakskümmend aastat hiljaks jäänud ja kui tutvuda Wikipeedia vahendusel EKRE juhtide elulugudega, siis olid nad sel ajal, kui asi kiiva kiskus, sellesama süsteemi igati lojaalsed mutrikesed. Kuid parem hilja kui mitte kunagi, nagu ütleb rahvatarkus. Praeguse süsteemi põhimõttelise vastasena ja kauaaegse vastupanuvõitlejana toetan loomulikult kõiki EKRE sisepoliitilisi pürgimisi.
Radikaalina, kes Eesti arengul on aktiivselt algusest peale silma peal hoidnud ja veel 1990. aastail ka poliitikas aktiivselt osalenuna, arvan, et igasugused tagurliku ja eesti rahva enamuse vastase, üdini korrumpeerunud süsteemi reformimise katsed on hiljaks jäänud – seda isegi juhul kui EKRE pooldajaskond oleks veelgi arvukam.
Omaaegsel punaakadeemikul Gustav Naanil oli 1990. aasta algul minu arvates tuline õigus, kui ta väitis, et eestlased on küll usinad võõraste peremeeste käskude-korralduste järgijad, kuid oma riiki me valitseda ei suuda. Kui jälgida, missuguse usinusega kõiki Brüsselist tulevaid (ükskõik kui rumalaid) lausa rahvuse eksistentsile hukatuslikke “soovitusi” saksaliku täpsusega järgitakse, millega püütakse ka idaeurooplastest saatusekaaslasi oma pugejalikkuses ületada, siis oli ENE peatoimetajast akadeemikul tõeliselt õigus, leian mina.
Olen siin Objektiiviski paaril viimasel aastal oma pretensioonid end riigiks nimetava seltskonna kohta kirja pannud. Seda on teinud teisedki, seepärast on kõigi sigaduste ülekordamine ülearune. Leian, et moraalselt sandistunud süsteemi ei ole mõtet reformida, kui selline võimalus isegi peaks avanema – see tuleb maha lõhkuda ja riik otsast peale üles ehitada! Sest parem õudne lõpp, kui lõputu õudus, nagu ütleb vanarahvas. Esimese tõsisema katsumuse korral kukub “eliidi” hästi elamise projekt, nimega Eesti Vabariik, nagunii kokku kui kaardimajake!
P.S. Kuigi ma EKRE sionistlikku välispoliitikat (õiglusest hooliva rahvuslasena) kuidagi toetada ei saa, kuulub minu ja mu pere hääl 3. märtsil kindlalt EKRE-le, kuna igasugune alternatiiv lihtsalt puudub. Soovitan sama moodi toimida ka oma EKRE-sse mittekuuluval toetajaskonnal!
Allikas: http://objektiiv.ee/tiit-madisson-eliidi-hasti-elamise-projekti-nimega-eesti-vabariik-pole-motet-reformida-see-tuleks-uuesti-ules-ehitada/
0 kommentaari:
Postita kommentaar