EINAR LAIGNA: Inimese vabadus on illusioon

“Anna inimesele võim kätte, siis näed, kes ta on. Ja lase inimene lõa otsast lahti, siis saad teada, mis tema vabaduse all mõtleb,” kinnitab Einar Laigna. Küsimuste kohta, millele ta ÕpL-i toimetuse palvel vastas, ütles Laigna, et need on tõsised asjad, mida ei tohi torkida. “Kui räägin, siis öeldakse: “Laigna on jube inimene – vaata, mis ta suust tuleb!” Negatiivsetest asjadest ei taheta rääkida, peab olema positiivne,” teab Laigna. Aga ajaloolasena räägib siiski üht-teist.

Julguse puudumist tunnistada endale ebameeldivaid tõsiasju nimetab Laigna moraalseks alaarenguks. “Inimesel on kohustus teada. Aga tema ütleb: “Parem, kui ma ei tea, siis saan rahulikult elada.” Inimene ei taha teada, sest teadmine häirib tema mugavust, toob kaasa kohustuse midagi tegema hakata. Lihtsam on mitte midagi teada ja veeretada igasugune vastutus enda kaelast ära: oh, mis nüüd mina, mina olen väikene inimene...
Inimese põhiomadus on laiskus. Ja enese õigustamises oleme me suured meistrid. See on haruldane talent – oskus, mida koolis ei pea õppima.”
Einar Laigna väidab, et ta pole skeptik, vaid realist, kes julgeb näha seda, mis maailmas toimub. “Universumis kehtib seaduspärasus, kindel kord. Meie, inimeste maailm on terviku üks osa. Maa peal ei saa luua lokaalset, universumist isoleeritud teistsugust korda. Aga tänapäeval arvatakse, et saab, et kõik on meie eneste otsustada. Ajaloofilosoofina ütlen, et selle tulemus on katastroof. Ja paras!

Ma palun rõhutada sõna paras. See on lollide palk ja ma parastan täiesti õelalt. Teile on öeldud, mis on õige, aga te ei tee seda – ja paras, nüüd kandke tagajärjed.” Hieronymus Boschi maalide teema on selline: inimene, trehter kummuli peas – võhiklikkuse sümbol, või tarkuseraamat lukustatult peas – rumaluse sümbol. Tema maalide nurgast leiame tihti võlla – surm on lolluse palk. Teemas ei ole midagi uut.

Roosamanna tulevik
“Heaoluriik on ühiskond, mis on kaotanud oma eksistentsi põhieesmärgi ja mõtte. Elu eesmärk ei saa olla tarbimine. Mis siht saab olla ühiskonnal, mis on üles ehitatud eranditult taastumatute maavarade arutule raiskamisele? Mis mõte sellel on – õgida paarisaja aastaga kogu maakera ressursid ja loodusvarad ning kõik ära lagastada? Oleme muutunud vähktõveks Maal, mis ei kanna enam seda koormat välja.
Hiljuti rääkis üks autoriteetne isik avalikul esinemisel tuleviku planeerimisest. Ma ei uskunud oma kõrvu. Uurisin seda meest ja mõtlesin, kas ta pilab või...? Tema sõnum oli see, et kümne aasta pärast oleme me juba hulk aega olnud Euroopa Liidus ning siis oleme kõik rikkad.
Mulle meenus, et Stalini ajal kõneldi sedasama: tuleb kommunism ning taevas hakkab paistma kaks päikest, üks päeval ja teine öösel. Kui kraani keerad, voolab ühest šampanjat, teisest konjakit ja kolmandast piima... Siis oleme kõik rikkad!
Ja see on täiskasvanud mees, kes niisugust juttu räägib!”

Võ što – protiv sovetskoi vlasti?!
Einar Laigna ütleb, et sõna “demokraatia” kasutatakse demagoogiliselt. Sellega saab tänapäeval igaühel suu kinni lüüa. “Ühelt poolt jutlustame pluralismi ja multikultuursust, samas aga surume kogu maailmale jõuga peale oma vaateid. Ka oma arusaama demokraatiast.”
Laigna räägib, et armastas juba noorena matkata, ning jutustab, kuidas ta kord nõukogude ajal suure seljakotiga bussijaama läks. Varahommikune Lasnamäe tramm olnud puupüsti täis. Tuli maha minna, aga seljakott oli kiilunud rahva vahele niimoodi kinni, et polnud lootustki seda liigutada. Suurem osa sõitjaid trammis olid vene rahvusest tehasetöölised. Ja siis tulnud Laignal korraga hea mõte: “Käratasin järsku kurguhäälega: “Võ što – protiv sovetskoi vlasti?!” (“Mis – kas olete nõukogude võimu vastu või?!”). Tekkis haudvaikus ning inimesed minu ümber tõmbusid hirmunult eemale. Järsku oli trammis nii palju ruumi, et marssisin koos oma seljakotiga rahulikult välja. Õige nupu peale vajutasin.
Kas arvate, et praegu on teisiti? Käratage kuskil kõva häälega: “Mis – kas teie olete demokraatia vastu?!” Tekib samuti haudvaikus.
See on dressuur. Sotsiaalsete olenditena on inimesed väga hästi dresseeritavad. Kui ma läheksin näiteks Tallinnas mis tahes kellaajal kaubamajja ning ütleksin valju ja autoriteetse häälega: “Tähelepanu! Viivitamata evakueeruda! Paanikat tekitamata alustage kohe lahkumist!” – kas arvate, et keegi siis veel küsib, kes ma selline olen või milles asi? Keegi ei küsi, kõik lahkuvad.”

Arusaam demokraatiast
“Meil on võimalik tuua palju näiteid oma ääretust egotsentrismist ja sellest, et peame enda maailmakäsitust ainuõigeks. Kõigele on vaid üks vaatenurk: see, mida väljendab OK, Ok! Räägime eesti keelt uuel level’il ja võitleme emakeele purity eest...
Süüdistame islamimaid selles, et nemad rikuvad inimõigusi ja käsivad naistel kanda parandzaad. Islamimaailm aga ütleb, et hoopis meie rikume inimõigusi: oleme naised kodust välja kiskunud ning teinud neist tööloomad. Kummal kultuuril on õigus? Mis õigusega me väidame, et meie kultuur on kosmiline seadus ning teised elavad valesti? Miks me surume võõrale kultuurile peale oma arusaamasid?
Suhtlen väga paljude teiste rahvaste ja kultuuridega juba lapsest peale. Olen ka islamimaades elanud mitmeid kuid, mul on seal sõpru ning ma olen tuttav idamaade tavadega. Miks me ei saa lasta teistel elada nii, nagu nende kombed ette näevad? Mis alus on meil näiteks väita, et Hiinas ei ole demokraatiat?”
Einar Laigna räägib sellestki, kui “paindlikud” ja oludest sõltuvad me ise oma demokraatia kohaldamisel oleme, ning toob näiteks süütuse presumptsiooni. Sageli mõistavad ajakirjandus ja avalik arvamus inimese süüdi ammu enne seda, kui kohus tema süüd tõestama või ümber lükkama asub. “Ükski kohus ei ole inimest süüdi mõistnud, aga meedia süüdistab. Niipalju siis süütuse presumptsioonist, sellest meie enda väljareklaamitud demokraatia põhimõttest.
Demokraatia selle õiges tähenduses on midagi, mida peab pidevalt kaitsma ja hoidma. Tänapäevased meediavahendid aga võimaldavad totaalset ajupesu ja inimese manipuleerimist.
Inimese vabadus on üldse üks suur illusioon. Küsisin Läänes inimeste käest, mida nad rohkem usuvad, kas oma silmi või valitsuse teadaandeid. Mulle vaadati otsa nagu draakonile ja eemalduti minust hirmunult. Usutakse valitsuse teadaandeid. Meil siin ollakse nõukogude mineviku tõttu selles suhtes ehk natuke kriitilisemad. ”
Eestlaste kunagise hääleka lubaduse süüa kas või kartulikoori, kui vaid oma riigi saaks, on juba ammu enda alla matnud veelgi häälekam pettumustelaine: sellist riiki pole me ju tahtnud!
Milline oli või on riik, mida Einar Laigna tahtis ja tahab? “Iseseisev Eesti Vabariik, milles meie ise oleme otsustajad ja ainumäärajad. Ühesõnaga – peremehed omas kodus, keda ei kamandata väljastpoolt.” Kas praegu oleme? “Kui ajalehti uskuda, siis ei ole.” Kas võiksime olla või on tänane Eesti sellisena, nagu ta on, ajalooline paratamatus? “Muidugi võiks riik olla teistsugune. Ka olemasolevate võimaluste piirides saaks alati toimida paremini.”
Niisiis ei ole inimeste manipuleeritavaks muutumine, olgu või Eestis, sugugi paratamatu? “See on paratamatu, kuni me seda paratamatuks peame,” ütleb Laigna. “Kuni me ei vabane sajandite harjumusest üksnes kellegi käske täita ning püüdest aina kellelegi meeldida. Kõik inimesed pole vabanenud orjapsüühikast ega jätku meil alati ka julgust olla ise enda peremehed.”

Kelle võim on demokraatia?
“Klassikaline, banaalsuseni ärakorrutatud vormel on demokraatia nimetamine rahva võimuks. Kas meil on siis rahva võim?” arutleb Laigna. “Lehest loen ja kuulen millegipärast üha räägitavat võimu võõrdumisest ja võõrandumisest... Mõelgem, kui palju on eesti rahval sõnaõigust talle olulistes asjades?”
Küsimusele, kas maailmas on riike, kus rahval on enda üle oluliselt suurem voli ja otsustamisõigus kui meil, vastab Laigna: “Loomulikult.” Kas otsustusõigus sõltub riigi suurusest? “Ka sellest, aga suurus või väiksus pole ainumäärav. Määrav on, kas valitsus väljendab rahva tahet või ei väljenda. Seejuures pole oluline, kas valitsus on rahva poolt valitud. Oluline on, kelle tahet ta väljendab. Rahva poolt valitud valitsus ei pruugi võimule tulles rahva tahtest enam hoolida. Samas võib mõnes kultuurisüsteemis meie arusaamade kohaselt mittedemokraatlik valitsus suurepäraselt väljendada rahva põhitahet – tahet rahvusena eksisteerida.”
Einar Laigna tsiteerib Eesti riigi põhiseadust, mis sätestab meie peamise eesmärgi: eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade. “Järelikult on see prioriteet number üks ja kogu põhiseaduslik kord peab teenima ainult seda eesmärki. Põhiseadus fikseerib ka, et oma eesmärki täites tagame me enda kõrval samad õigused nendele inimestele, kes ei ole eesti rahvusest. Kaitstes teiste õigust nende rahvuskultuurile, kaitseme enda õigust oma kultuurile. Väga lihtne, selge ja ilus. Teoorias. Aga küsime nüüd, kuidas meil need asjad siis on? Kas me teenime kõiges seda ühte põhieesmärki?
Mina oma ametis seisan põhiseadusliku korra ja demokraatia kaitsel.”

Võimuvaakum
Laigna meenutab üht nõukogude- aegset lennukisõitu Kaukaasiasse, kus reisijad eriskummalisel kombel omapäi lennukis ööbisid. Ametlik võim – piloodid ja stjuuardessid – lahkusid, lennuk jäeti reisijate meelevada ning koos sellega tekitati ühtlasi n-ö võimuvaakum. Ja juba mõni minut hiljem tulid salongi tagaotsast kahtlased mehed, marssisid kööki ning hakkasid tühjendama toidukappe. Tulid siis sealt, süles joogipudelid ja muu kraam, mis nad kätte said, ning hakkasid oma kohale tagasi minema. Laigna jutustab, kuidas ta nad peatas ning sundis külmkappidest toodu tagasi viima. “Nad küsisid, kes ma niisugune olen. Vastasin ääretu rahu ja meelekindlusega: “Soovitan kohe kuuletuda. Kui te teada saate, kes ma olen, võib hilja olla.” Teadsin, et mu mäng peab olema täiesti ehtne, muidu taipavad nad kohe, et asi pole õige.” Tänu Laigna sisendusjõulisele mängule oli lennukis terveks ööks kord tagatud. Vastasel juhul võtnuks too jõuk seal võimu.
“Kui tahate näha, kes inimene on, siis andke talle kätte killukene võimu,” ütleb Laigna. “Võim on inimesele kõrgeim ahvatlus, sest võim tähendab võimalusi,” kinnitab ta ja võrdleb selle ahvatluse vastupandamatust poisikeste suutmatusega mitte puutuda relvi, leitud miini või plahvatusohtlikku kapslit. “No kuidas sa ei proovi, kui see on sul käes ja sa tead, et võid seda teha! Ahvatlus on niivõrd suur, et inimene ei suuda ennast tagasi hoida.
Hispaania kuninganna Isabella, tark, ilus, õnnelik valitseja, kel ei puudunud midagi inimese ega naisena, on kirjutanud: “Kõik kired on tühised selle ühe kõrval, mille nimi on võim.””
Aristokraatiast tuligi Laigna sõnul vabaneda just selleks, et hõivata ise aristokraatide kohad. “Küsigem aga, kes siis need kohad hõivasid ja kas nende võim oli legitiimne.
Missugune võim on legitiimne, seaduslik? Siin väljendubki kaasaja maailma ja mitme tuhande aastase kultuurmaailma erinevus. Võim peab olema jumalast, s.t toetuma absoluutsetele väärtustele ja esindama absoluutseid väärtusi.”

Julmad mängud
“Vene kultuurist võib tuua näite, mille nimi on tsaari mängimine – igra tsarja. 17. sajandil oli see surmanuhtluse ähvardusel keelatud, aga 16. sajandil mängis tsaar Ivan IV selle väga jõhkralt välja. Hommikul toodi Punaselt väljakult keegi hulgus ja pandi tsaari troonile istuma. Talle anti kätte valitsuskepp ja kõik muud välised võimuatribuudid. Ivan IV ise kummardas teda teatraalselt päev otsa. Õhtul aga võttis pistoda ja lõi mehele rindu.
Mängu mõte oligi selles, et sa võid ju siin troonil istuda, sul võivad kõik need asjad käes olla – aga sa ei ole tsaar, ei ole seaduslik. Tõsi küll, see on groteskikultuuri üks võigas ilming, kuid selles väljendub küsimus legitiimsest ja mittelegitiimsest võimust.”
Laigna kinnitusel saab legitiimne võim olla ainult niisuguse inimese käes, kes on seesmiselt aristokraat, mitte sellise käes, kes läheb proovima, mida kõike ta võimul olles teha võib.
“Lugege poliitiliste parteide valimiseelseid vahutamisi. Need on puha ühesugused. Ritta on laotud kõik ilusad sõnad, mis üles otsida on osatud,” ütleb Laigna, kelle hinnangul on seesuguste vahutamiste ainus siht ja soov pääseda võimu juurde.
“Mäletate, oli niisugune ütlus: “Oh, saaks olla mõisahärra, siis magaks kahe lambanaha vahel ja jooks sularasva!” See oli arusaam mõisnikuks olemisest. Nüüd on sama lugu: laske inimene mõisahoonesse sisse ja vaadake, mis ta seal teeb. Mafiooso võib oma miljonitega osta endale mõisa, aga temast ei saa mõisnikku, ta ei muutu härraks. Ta on ikka see kõige hullem tüüp, kes meil on – tõusik. Selline, kes teeb kullast vanni, riputab endale kulda pähe ja pillub raha igasse ilmakaarde. Aristokraat seda ei tee.
Kes hõivasid aristokraatide kohad? Needsamad hulgused Punaselt väljakult, üheks päevaks lossi toodud mehed. Ja sellistel meestel tekib äkki mõte, et nad ehk kõlbavadki tsaariks. Mõni hakkab arvama, et ta ongi tsaar!
Vaadake, mis juhtub inimesega, kes edutatakse üle tema kompetentsuse tasandi – ka tema mõtleb, et ongi selle koha vääriline või enamgi veel. See on mind alati hämmastanud – istub tsaari troonile ja kohe hakkab uskuma, et on tsaar.”

Miks me sellega lepime?
Mõned nädalad tagasi tuli Einar Laigna Prantsusmaalt kloostrist. “Elasin seal kaks nädalat vabatahtlikult ääretult karmides oludes. Tahtsin proovida tingimusi, mille eliitinimesed on valinud endale kogu eluks. See on absoluutne valitsemine iseenda üle. Seesmine kord, mis tähendab oma mõistuse, teadmiste ja tahte täielikku allutamist kontrollile. See teeb tugevaks,” ütleb ta ning illustreerib oma mõtet piltliku näitega: inimest, kes on harjunud magama killustikul, ei saa ähvardada narile magama panemisega. “Aga mugavuse ühiskonna inimene on nõrk ja laseb endaga teha ükskõik mida, peaasi, et tema mugavust keegi ei puutu. Ja kui jõutakse juba sinnamaale, et hakatakse tegema vesimadratseid, on see ilming, mille kohta pole öelda muud, kui – siis olete te omadega läbi!”
Laigna küsib: “Kui on kaks valikut: kas uhkelt surra või lasta ennast manipuleerida kõikidel tasanditel – füüsilisel, intellektuaalsel, vaimsel, hingelisel –, siis kumma te valite? Millal julgeb inimene teha uhke, väärika valiku?” Ja vastab ise: “Siis, kui tal on, mille nimel seda teha. Kui aga polegi peale oma füüsise säilitamise, võib temaga teha mida iganes. Kui inimene muutub niisuguseks, et talle ei olegi jäänud enam midagi peale tarbimismõnude, on ta ülikergelt valitsetav, juhitav ja manipuleeritav.”
Seitse aastat Lääne-Rooma impeeriumi langust uurinud mehena teab Laigna, et intellektuaalne eliit mõistis juba tollal, mis toimumas on. Augustinus tõi languse põhjused selgelt välja ning analüüsis neid. Harilikult osatakse seda teha alles tagantjärele. “Siis olid aga ühiskonnas olemas mehed, kes olid võimelised tulevikku diagnoosima. Kas sellele reageeriti?” arutleb Laigna. “Oli sama olukord, mis praegu, ning ka nüüd ei taheta kuulda ega rääkida ohtudest ega millestki, mis hetkemugavusi häirib. Me peame uskuma, et kõik on väga hea ning kohe-kohe läheb veel paremaks. Et kümne aasta pärast oleme kõik rikkad!
Ajalugu muud ei teegi, kui kordub, ning ajaloost ei õpita mitte midagi. Inimese mälu on nii lühike, et ta ei suuda meenutada eilset päevagi.”

Elu õppetunnid
Kasvatusest kõneldes ütleb Laigna, et meie kodud on nõrgad. “Sageli ei valitse Eesti kodus ajalooline kultuuritraditsioon, vaid päevatõed, mida hetkeolukord dikteerib. Ärge unustage, et Tallinna tänavad olid nõukogude ajal täis kümneid tuhandeid inimesi, kes kandsid 1. mai töölispüha lippe ja loosungeid ning vaimustusest rõkkasid. Ka arvate, et see ei kordu? Kordub. Ükskõik, kelle käes on võim – rahvas on alati võimu poolt.”
Einar Laigna kõneleb sellest, kuidas inimesed hirmu tõttu ei räägi oma lastele elust, nagu see on, ning jätavad nad teadmatusse, reetes nii iseenda ja oma ajaloo. “Ja siis tuleb jälle päev, mil eesti rahvas vajab ärkamist. Kujutage ette – rahvas, kes peab ennast intelligentseks ja targaks, vajab ärkamist! Kuidas ta uinus, millal magama jäi? Miks mina ärkamist pole vajanud?”
Einar Laigna sõnul saab pedagoog olla oludest tugevam, kui ta on moraalse selgrooga tugev isiksus, kel jätkub pedagoogilist takti, oskust oma taotlusi ellu viia ning tõelist, sügavat armastust inimolendi vastu. Ent lisab, et olude puhul on peamine küsimus ikkagi kodudes, nende tugevuses. Mõistagi sõltub teises järjekorras paljugi ka sellest, kas ja kuivõrd leiab noor inimene kodus kultiveeritavale kultuuritraditsioonile ning põhiväärtustele koduvälist tuge. Osa noori on juba loomult sellised, kes suudavad mis tahes sopaühiskonnas oma puhtuse säilitada. Teine osa läheb midagi mõtlemata kõigega kaasa. Kolmandad aga ei suuda otsustada, mida teha. Kriitiline aeg, mil seistakse raske valiku ees, saabub murdeeas, kui tahetakse tingimata sobida omaealiste sekka. Siis võib kergesti tekkida vajadus elada korraga kahes maailmas. Kes seda ei suuda, hakkab tihtipeale valikuta ja kategooriliselt tõrjuma ning eitama kõike, mida kodu pakub. Ja nagu elus ikka, tingib üks äärmus teise – kõige parematest kodudest pärit lastel on eriline oht sattuda piirile, kus abi otsitakse juba alkoholist või narkootikumidest.
Küsimusele sunduse ja arenguvabaduse vahekorra kohta vastab Laigna: “Areng ja vabadus ei sobi kokku. Koolitus on kõrgema autoriteediga põhjendatud sundus. Kõrgemaks autoriteediks aga ei saa olla maailmas hetkel valitsev mood, vaid väärtused, mis tagavad kultuuri püsimise. See on üks osa universumi seadustest, mida me ei saa muuta. Riigikogu võib näiteks võtta vastu otsuse, et tapmine polegi enam mõrv ega karistatav tegu, kuid objektiivselt jääb see ikkagi kuriteoks. Nii on igal asjal oma objektiivne külg ning inimlik, kokkuleppeline külg. Kui meie kokkulepped ei vasta universumi üldistele seadustele, saabub kriis. Seda teati juba tuhanded aastad tagasi. Miks meie ei tea?”

Karmus iseenda suhtes
“Vabakasvatust ei ole olemas,” ütleb Laigna. “On kasvatus ja selle puudumine. Vabakasvatus tähendab kasvatuse puudumist. Inglise aristokraatia perekondades ei nännutata lapsi. Meie silmadega vaadates on nende kasvatus ja koolitus küllalt julm. Aga see on ettevalmistus eluks, mis ei ole naljamäng ning nõuab karme mehi.”
Enda kohta räägib Laigna, et kord, süsteem, koostöövajadus, tahe kuuluda vennaskonda – ordusse, kus kõik ühise idee nimel koos tegutsevad –, on talle sünnipäraselt omased. “Mulle tehti lapsest peale selgeks, et maailma parandamine algab iseendast. Tuleb iseendaga tööd teha, nii nagu ma oma noorpõlve vaimustavates treeninguvihikutes kirjutasin:

“Õigenurkseks ihult ja hingelt!” Tegin pikkadeks aastateks programmi – meeletu lugemine, füüsilised treeningud, ülesanded iga päeva kohta. Lugemiseks varusin palju aega. Maksimum, milleni jõudsin, oli 250 raamatut aastas. Läksin katusekambrisse omaette elama, võtsin suure kaustiku ja kirjutasin kaanele nietzschelikus vaimus: Kuidas saada üliinimeseks? Selleks tuli tööd teha. Järgmine lehekülg: Relvade  juurde! Ilus nooruse romantika oli.”Einar Laigna leiab, et meil puudub vajalik karmus suhtumises iseendasse. “Distsipliin, koolitus, treenitus – need on võluvad asjad. Ja milline jõud neis on! Kui mõelda näiteks pisikestele rüütliordudele. Nende arvukus oli väike, määrav oli väljaõpe, motiveeritus, treenitus ja koostöövõime – kord.

Olmemugavused pole omaette eesmärk, vaid vahend, mis peab tagama parema pühendumise olemasolu mõtte teenimisel. Piibli sõnadega: “Meid kaalutakse praegu – ja häda meile, kui meid leitakse kerged olevat.”
Tiia Penjam
www.opleht.ee