Majanduslikud mõtisklused I: majandus ja krematistika

Adrian Bachmann - 24.05.2011

Antud artikel kujutab endast esimest osa neljast artiklist koosnevast seeriast, mis keskendub majanduse ja rahanduse küsimustele ja kannab koondpealkirja "Majanduslikud mõtisklused". Artikliteseeria sissejuhatusega saab tutvuda siin.

Majandust ja rahandust käsitleva artikliteseeria esimene osa jõuab De Civitate lugejani ajal, mil majandusalase mõistmatuse rängad järelmid on leidnud järjekordselt oma loogilise kulminatsiooni “majanduskriisi” nime kandvas, lõpmatuseni polemiseeritud, ent üksnes vähestele mõistetavas nähtuses. Nagu artikliteseeria järgnevatest osadest nähtub, on hetkel Eestis ning maailmamajanduses aset leidev majanduskriis nähtus, mis esineb kõikides võlapõhistes rahasüsteemides paratamatult. Tegemist on nähtusega, mis seisneb peaasjalikult mitte rikkuse vähenemises, nagu ekslikult arvatakse, vaid varade siirdes produktiivsete majandussubjektide põhimassilt kapitalikontsentratsiooni teraviku moodustava mitteproduktiivse finantssektori suunal. Ometi on enne finantssüsteemi iseärasuste mõtestamist vajalik esmalt defineerida majanduse mõiste. See on ülesanne, millega alustame käesoleva artikliteseeria temaatilise terviku rajamist.

Majandus, töö, väärtus ja informatsioon

Majandusteadust tähistav sõna ökonoomika omab teatavasti etümoloogilist algupära kreeka sõnades oikos ja nomos ehk maja ja seadus. Sellisel viisil tähistas vana-kreeka kultuurist võrsunud termin oikonomia igasugust mõistuspärast tegevust, mille eesmärgiks oli eluks vajalike materiaalsete väärtuste loomine. Kuigi eesti keel ei kuulu indoeuroopa keelkonda, on ka eesti keeles säilinud majanduse kreekapärase tähenduse tüveline kuju. Sellest nähtub, et majandus seondub majapidamisega, ent võimaldab endasse kätketud printsiipe laiendada ka väljapoole koduse majapidamise piire nii kogukonna kui ka riigi tasandile, omades seeläbi mõistena üha laiemat kandepinda. Seega on majanduse defineerimise võtmeküsimus, mis on selleks kõige põhjavaks aluseks, mis kõiki majandamise tasandeid ühendab.

Sõltumata sellest kas majandustegevuse objektiks on kodu, kogukondlik või riiklik majapidamine, seisneb majanduse olemus alati väärtuste loomises. Väärtuste loomine on protsess mida kutsutakse tööks, mis ongi makroökonoomika regulatsiooniobjektiks. Kõige suuremal üldistustasandil võib tööd defineerida protsessina, kus energia sihipärase kasutamise kaudu toimub informatsiooni juurdetootmine kvantiteedi muundamisel kvaliteediks. Selline definitsioon hõlmab endas mis-tahes tootmist ja teenindamist, juhul kui need tegevused lisavad mateeriale seda, mida majandusteooria nimetab lisaväärtuseks. Töö defineerimine väärtusliku informatsiooni loomisena on baasmõiste, mis näitab meile muuhulgas kätte ka vaimse ja füüsilise töö olemusliku ühisosa, kuna mõlemat on võimalik nimetada tööks vaid juhul kui need toodavad kokkuleppelisele miinimumile vastavat informatsioonilist lisaväärtust.

Mõistes töö objektina lisaväärtuse loomist ja lisaväärtuse loomise all inimlikult relevantse infovälja laiendamist, on võimalik mõista selliste nähtuste nagu tööjaotuse ja kaubavahetuse tähendust. Kui nelja kartuli kasvatamine on energeetiliselt (kvantitatiivselt) samaväärne kahe kartuli ja kahe sibula kasvatamisega, siis informatsiooni (kvaliteedi) mõttes on teine tegevus väärtuslikum. Ometi nõuab kvalitatiivselt diversiteetsem resultaat ka diversiteetsemat informatiivset sisendit ehk laialdasemat tööjaotust, mis hõlmaks endas mitte ainult kartulikasvatamise, vaid ka sibulakasvatamise otstarbeks tarvilikku informatsiooni ehk oskusi. Me näeme, et sellisel viisil informatsioonivälja ehk lisaväärtuse kasvatamine – intensiivse iseloomuga majanduskasv – seisneb alati tootmissisendi informatsioonivälja suurendamises. Tänapäeval kutsutakse seda “informatsiooniühiskonnaks”, “intellektuaalseks kapitaliks”, “teadmistepõhiseks majanduseks” vms, kuid olenemata sellest kas informatsioonilise sisendi laiendamise resultaadiks on informatiivselt suuremat lisaväärtust kandvad mikrolülituse topoloogiad, paremad programmialgoritmid või diversiteetsem juurviljasortiment, on alati tegemist olemuslikult ühe ja sama majandusnähtusega.

Efektiivne kaubavahetus ja turg on nähtused, mida ei ole võimalik lahutada tööjaotusest, ja tööjaotus on midagi, millel puuduks mõte ilma kaubavahetuse ja turgudeta. Kui tööjaotus võimaldab suurendada kasuliku infovälja absoluutväärtust, siis kaubavahetus suurendab majandussubjektide isiklikku infovälja ehk rikkust, võimaldades neil sedaviisi kasvanud absoluutväärtusest osa saada. Üha spetsiifilisema tööjaotuse teel üha suurema rikkuse kasvatamine on piiratud ennekõike küberneetika seaduste poolt. Kuna inimene ei suuda teatud piirist alates enam keerulisi protsesse kontrollida, siis sellest tulenevalt hakkab (majandus)süsteem teatud keerukuse astmest alates töötama üha ebaefektiivsemalt, kuni jõuab punktini, kus tööjaotuse veelgi keerulisemaks muutmine mitte enam ei suurenda, vaid hakkab tänu mürale iga uue spetsialiseerituse astme lisamisega vähendama absoluutset koguväärtust. Olles defineerinud kompaktselt majanduse ehk ökonoomika olemuse, jääb üle defineerida krematistika tähendus ja selle seosed majandusega.

Mis on krematistika?

Krematistika kujutab endast tegevust, mis võib esineda igas majandusruumis, mis on piisavalt keerukas ja on omandanud seeläbi teatud lisaväärtuse loomise taseme. See on tegevus, mille käigus reaalseid vaimseid või füüsilisi väärtusi ei looda, mis väljendub selles, et inimlikult kasulikku infovälja krematistilise tegevusega ei kasvatata. Kui majanduslik ehk ökonoomiline tegevus on suunatud alati majandusliku rikkuse ehk inimlikult relevantse infovälja objektiivsele suurendamisele, siis krematistiline tegevus seisneb juba loodud majandusliku rikkuse subjektiivselt suuremas omandamises.

Õhtumaade mõtteloos peetakse krematistika mõiste autoriks Aristotelest. Aristoteles käsitles krematistikat ökonoomikaga parasiitlikus suhtesüsteemis oleva nähtusena, kuna krematistiline tegevus vastab nii ökoloogias kui ökonoomikas täielikult parasiitliku süsteemi kolmele põhitingimusele. Esiteks – ta vajab elamiseks teist organismi, mille elujõust toitumine nõuab temalt erakordselt ebavõrdset energiakulu. Teiseks - krematisti tegevusest ei saa peremeesorganism (ökonoomika-majandus) mingisugust kasu. Kolmandaks – krematistliku organismi tegevus kahjustab peremeesorganismi ning juhul kui parasiitlik organism ei suuda leida peremees-organismiga toitumislikku tasakaalupunkti, päädib see paratamatult peremees-organismi surmaga.

Krematistikat aetakse tihtipeale segi rantjeelusega, kuid see on mõneti ekslik. Mõlemad tegevused seisnevad küll rikkuse kasvatamises ilma, et rantjee või krematist inimlikult relevantset infovälja ise kasvataks (ehk töötaks), kuid rantjee sissetulek seisneb tema omanduses oleva rikkuse kasutusõiguse välja rentimises, siis krematistika seisneb spekulatsioonis, mis kasutab ära majandustegevuse käigus turgudel paratamatult tekkivat väärtuste kõikumist. See on spekulatiivne tegevus, mille edu on alati suhtestatud ajalise teljega ning mis ise ei kasvata lisaväärtust.

Aristoteles võttis krematistika olemuse kokku majandusfilosoofias kuulsaks saanud näites, mille peategelaseks on Mileetose natuurfilosoof Thales.

Kuna Thales olevat terve elu pühendanud isetul viisil filosoofiliste küsimuste üle juurdlemisele, heitsid Mileetose elanikud mõtlejale ette, et tema tegevus ei olevat väärtuslik, kuna Thales ise selle arvelt ei rikastuvat ning oleks ta selleks vaid võimeline, oleks ta juba ammu oma teadmisi isikliku varakuse suurendamise eesmärgil kasutanud. Nimelt oli Mileetos Väike-Aasia rannikul paiknev edukas kaubalinn, mille eetose oluliseks komponendiks oli jõukuse kogumine. Selle tõttu nõudsid Mileetose elanikud ka Thalselt, et viimane tõestaks oma tarkuse tõesust, demonstreerides, et see on kõlbulik ka rikkuse kasvatamiseks. Soovides näidata oma teadmiste universaalsust, võttis Thales väljakutse meelsasti vastu.

Kuna filosoofil olid selleks ajaks juba üsnagi mastaapsed teadmised astronoomiast, ökoloogiast ja klimatoloogiast, suutis Thales prognoosida, et suure tõenäosusega saab järgmine suvi olema põllumajandusliku tegevuse seisukohalt erakordselt soodus. Lähtudes kindlast veendumusest võttis Thales kõik oma säästud ning rentis terveks aastaks talviste tariifide alusel enda omandusse kõik Mileetose oliiviõli pressid. Suve saabudes leidis Thalese prognoos kinnitust ja oliivisaak oli tõepoolest seninägematult rikkalik. Ent talumeestel polnud võimalik oliiviõli villida, kuna kõik oliivipressid olid kuni järgmise talve alguseni Thalese käsutuses. Seejärel asus Thales talunikega läbirääkimistesse ja rentis oliivipressid omakorda välja, kuid seekord juba erakordselt kõrgete hindadega. Sellisel viisil toimides sai Thalesest kõigest aastaga üks Mileetose rikkamaid mehi. Mõistes, et tegemist on pelgalt ebaeetilise trikiga, olevat Thales andnud kogukonnale nendelt kelmusega petetu tagasi ning pühendunud taas kord filosoofiale ja teadusele – teiste sõnadega inimlikult relevantse infovälja kasvatamisele ehk tööle.

Aristoteles esitas loo Thalesest, et näitlikustada krematistika olemust. Selles ettevõtmises tuleb Aristotelese meisterlikkust taas kord kõrgeks tunnistada, kuna Thalese teguviis ei erine olemuslikult millegi poolest sellest, mida kujutavad endast digitaliseeritud spekulatiivsed finantsturud 2500 aastat hiljem. Näites on olemas kõik komponendid – spekulatiivsus, isikliku rikkuse kasvatamine, ajalise telje kriitilisus, tegeliku rikkuse kasvu puudumine, destruktiivsus ja isiklik ahnus. Tegelikult ei istutanud Thales ju ise ühtegi oliivipuud, ei valmistanud ühtegi oliivipressi, ei mõelnud välja ühtegi intensiivsemat villimismetoodikat, ega rikastanud tegelikult mitte kedagi peale enda.

Krematistika tänapäeval

Kes soovib sügavamalt mõista 21. sajandi globaalmajanduse kriisi põhjusi, peaks enne globaalmajanduse arhitektuuri süvenemist mõtlema Aristotelese majandusteooriale ning Thalesele ja oliivipressidele. Kui Thales mõistis, et tema tegutsemine ei kujutanud endast tegelikult majandustegevust, vaid oli kõigest odavaks trikiks, millel oli paraku väga kõrge hind, siis 21. sajandil oleme jõudnud punkti, kus esimest korda inimkonna ajaloos ületab finantsmajanduse käive rohkem kui kümne kordselt planeedi reaalmajanduse koguprodukti. Kui planeedi SKTd (ehk päris kaupade ja teenuste käivet ning investeeringuid) hinnati 2010. aastal ligilähedaselt 60 triljoni dollari vääriliseks, siis finantsturgude aastakäive on kiiresti liginemas kvadriljonile (1000 triljonit) dollarile. See on tegevus, millest enamuse moodustab valuutaspekulatsioon, kusjuures selline ebanormaalne disproportsioon on tekkinud viimase pooleteise dekaadi arengute tulemusena.

See on kvadriljon dollarit mitte miskit, mis on hetkel ilma globaalse finantsarhitektuuri reformita tirimas kogu planeedi reaalmajandust depressioonitsüklisse. Seda selle tõttu, et poliitilise lobitöö tulemusena viimase dekaadi jooksul praktiliselt kõikidest seaduslikest kammitsatest vabanenud finantsturgude poolt välja mõeldud circa 1,3 kvadriljoni väärtuses finantsinstrumente nõuab tasumist, mida planeedi majandus ettenähtud positsioonideks ei ole füüsiliselt võimeline tasuma ilma finantsvarade denomineerimisvaluutade (ennekõike USA dollari) hüperinflatsioonita. Situatsiooni, kus krematistiline finantsmajandus on nüüdseks kasvanud täielikult üle seda kandva reaalmajanduse objektiivsete väärtuste loomisvõime piiride, kutsutakse globaalmajanduse tagurpidi pööratud püramiidiks. See on püramiid, mille toimimisloogika on matemaatilise paratamatusena jätkusuutmatu ja mille kokkuvarisemine muudab järgnevate dekaadide jooksul maailmamajanduse jõujooni märgatavalt, kaotades ennekõike USA dollari primaarsuse rahaturgudel, mis hetkel püsib vaid tänu asjaolule, et alternatiivi osas ei ole maailmamajanduse põhijõud senini kokkuleppele jõudnud. Ennekõike on küsimus selles, kas dollarit asendav globaalne reservvaluuta saab tulevikus olema üks või saab neid olema mitu. See on juba tänaseks saanud geopoliitika majandusliku dimensiooni võtmeküsimuseks ja maailma suurte võimukeskuste omavaheliseks diskussiooni ning võimalik, et konfliktiküsimuseks.

Selline on globaalmajanduslik kontekst 21. sajandi alguses, mis on ühtlasi ka taustsüsteemiks, mille raames Eesti majanduse olukorda ning tulevikuperspektiive tuleb hinnata. See on teema, mida uurime lähemalt artikliteseeria viimases osas, kus vaatluse alla tuleb Eesti majanduslik olukord ning milles lugeja leiab loodetavasti vastused küsimustele, mis teda artikliteseeria sissejuhatuses kõige intiimsemalt kõnetasid.
Allikas: http://www.decivitate.ee/?go=index