MATTI ILVES: VEEL MEIE PÕLLUMAJANDUSPOLIITIKAST JA EUROOPA LIIDU SISESEST KONKURETSIST PÕLLUMAJANDUSES

Hiljuti kirjutasin Eesti põllunajanduse allakäigust Euroopa Liidu ebavõrse konkurentsi tingimustes, selle blogi sissekandega saate tutvuda SIIN.
Nüüd tuli E Liidust meie põllumeeste lootusi purustav uudis, koknkurentsi tingimused ei parane. Eesti saab praegu EL-u eelarvest hektari kohta toetust 90 € aga näiteks Kreeka 500 €, ka meie lähinaaberile Soomele makstakse kaks korda ja Saksamaale kolm korda rohkem, Prantsusmaa ja Lõuna-Euroopa riigid saavad veelgi enam.
"Postimees" kirjutab: "Eesti põllumajandus-kaubanduskoda (EPKK) teatas, ei ole rahul Euroopa Komisjoni koostatud ELi eelarvekavaga aastateks 2014-2020. Avaldatud eelarve ettepanek on EPKK sõnul vastuolus komisjoni ja Euroopa Parlamendi seniste lubadustega muuta põllumajanduse otsetoetuste süsteem õiglasemaks. Komisjoni teatisest selgub, et liikmesriikide põllumeeste toetustasemete ühtlustamisele tahetakse kehtestada järjekordne üleminekuaeg.
«Tuletame meelde, et oleme läbimas 2004. aastast kestvat üleminekuaega, mil meie põllumeeste toetused algasid väga madalalt tasemelt ja jäävad ka käesoleva perioodi lõpuks 2013. aastal ligi kolm korda väiksemaks ELi keskmisest,» märkis EPKK juhataja Roomet Sõrmus."
Eesti põllumajanduse allakäik algas juba taasiseseisvumise alguses koos põllumajandusreformiga ja talumaade tagastamisega. Talupidajad jäid täiesti üksi, ilma igasuguse toetuseta ja laenuvõimaluseta. Kõige suurem viga mis tehti on see, et ei asutatud riiklikku pikalanu panka, kust talupidajatel oleks olnud võimalus saada mõistliku protsendiga laenu. Sellel ajal keeldusid kommertspangad talumeestele krediiti andmast, sest neile ei sobinud laenu tagatiseks maa, mille hind oli Eestis siis naeruväärselt väike. Selle tagajärjel suri enamus talusid pärast lootusetut võitlust ellujäämise nimel välja ja kadus ka normaalne maaelu. Sellistes vaestes oludes ei saanud tekkida ka mitmekülgset ühistegevust.
Euroopa Liidu keskmine talu suurus on 18 hektarit, Soomes 30 ha, meil aga on selges ülekaalus põllumajandusettevõtted üle 100 ha maakasutusega. Eestis on säilinud pea ainult suurtootmine, peretalud on välja suretatud. Sellele on ka kaasa aidanud hiigelpiimakombinaatide surve (mis erastati ärimeestele, mitte talupidajatele, kellelt piimaühistute meiereid omal ajal ära võeti), väiksemaid piimakoguseid kokku ei osteta; samuti suurte kaupluskettide tegevus, kus väiketootjate saadusi müüki ei võeta. Taluperede ja  maaelu väljasuretamine on andnud ka hoobi Eesti rahva arvule, sest taluperedes on just lasterikkamad perekonnad.
Kuidas hoolitseti põllumajanduse eest aga eestiajal? Esimesel võimalusel pärast Vabadussõda asutati põllumajanduse finantseerimiseks Pikalaenu Pank ja hiljem selle juurde veel põllumajandusliku tööstuse ja kalanduse rahastamiseks Maatulunduskapital. Raul Kuutmaa kirjutab raamatus "Wabariigist vabariigini": "Ühiskonna arvamus oli suur jõud, ühistegevus aga lahendas maal paljud majandusprobleemid. Piimaühistu töötles talumeeste piima, masinaühistu peksis viljad ja kündis mõnel pool põldu, ühiskauplus müüs kaupa, ühispank hoidis raha ja andis vajadusel laenu. Seda kõike tehti ilma kasumita, ainult ülalpidamiskuludega. Võib-olla poleks paljud asunikutalud tollal suutnud ilma ühistegevuseta ellu jäädagi."
Kurb küll, kuid tänapäeva Eesti väiketalude ja maaelu hävitamises tuleb jälle süüdistada meie lühinägelikke poliitikuid ja riigijuhte, kes selliste tulemuste üle isegi uhkust julgevad tunda.