Rahvus ja majandus

Rahvusliku teadvuse ja rahvamajandusteaduse suhtelisest noorusest sõltuvana on ka rahvuse ja majanduse vaheliste suhete käsitlus üsna hilise päritoluga.

Majandusteaduse rajajaile polnud rahvus üldse majandusli­kuks teguriks. Nende arvates olid majanduslikud küsimused täiesti kosmopoliitilise, internatsionaalse iseloomuga ning täiesti sõltumatud üksikute rahvuste geograafilistest, ajaloolistest, ras­silistest ja kultuurilistest erivustest. Majandust käsitleti üksikute isendite ja kogu inimkonna, mitte aga rahvusliku küsimusena.

Majandusteaduse esiisade - füsiokraatide õpetuse järgi allub sotsiaalne ja majanduslik elu Jumalast seatud muutumatuile loodusseadustele, nn. loomulikule korrale (ordre naturel). Et neil loodusseadustel on üldine ning püsiv iseloom, siis alistub kõi­kide aegade kõikide rahvaste majanduselu sarnastele seadustele. Igaüht juhib ta omahuvi; inimese püüd taotleda ainelist kasu olgu majanduselu ainukeseks juhtijaks ning kannustajaks. Riigivõimu vahelesegamine majandusellu on ainult kahjulik, sest see takistab Jumalast seatud loomuliku korra seaduspärast arengut. Riik peab ainult püüdma kõrvaldada ta­kistusi, mis häirivad loomulikku korda. Seepärast tulevad kõrval­dada igasugused kaitsetollid, et võiks areneda ning õitseda vaba­kaubandus ja üldse majanduslik vabaliiklus.

Füsiokraatide majanduslikke õpetusi süvendas ja arendas klassikaline koolkond geniaalse šotlase Adam Smith’iga eesotsas, kelle õpetused vallutasid XIX sajandi keskpaigu kogu Euroopa riikide ja rahvaste majandusjuhid. Adam Smith ja ta koolkond püstitasid kosmopoliitilise hüpoteesi, mille järgi kogu inimkond koosneb isenditest, nn. „majanduslikest inimestest” (homo oeconomicus), keda juhib ainult nende omahuvi ja kes vaba võistluse alusel tegutsevad majanduselus nii, kuidas see neile kasulikum. Seetõttu on igasugune isendite majandusliku tegevusvabaduse piiramine ainult kahjulik. Säärast tülitamata vabadust nõuti eriti väliskaubandusele. Eriti viimane nõue leidis XIX sajandi Euroopa riikide majanduspraktikas täielise tunnustuse. Rahvusvahelise kaubanduse vabadus tunnustati kõikide maade rahvamajandajate poolt vaieldamatuks dogmaks.  Nii Inglis-, Prantsus-, Saksa- kui ka Venemaal oldi ses küsimuses täiesti ühel meelel. Isegi sotsia­listid ei esitanud siin eriarvamust.

Säärasele inglise päritoluga liberalistlik-kosmopoliitilisele ma­jandusteooriale ja -praktikale tekkis XIX sajandi keskpaigu opo­sitsioon Saksamaal Adam Mülleri ja eriti Fr. Listi õpetuste näol.

Müller astub eriti klassikalise koolkonna poolt õpetatud indi­vidualismi ja kosmopolitismi vastu. Seejuures ta lähtub oma eri­lisest rahvusriigi mõistest, mille tähtsaks osaks on ta majandus. Viimane peab alati arvestama rahvuse omapärasusi, erivusi. Ainult siis, kui rahvuse idee on määratletud ning kõrgeimaks, ülimaks eesmärgiks tunnustatud, - alles siis on majanduslikul püüul inimlikku mõtet. Sest majanduslik tegevus peab toimuma rahvuse kui terviku huves. Ainult rahvusriigi kui tervikuga vahetult seotud majandus on tõeline, viljakas majandus.

Klassikalise majandusteaduse peaviga seisab Mülleri arvates selles, et see ei arvesta üksikute rahvaste rahvuselisi erivusi, s. t. rahvust kui sellist. Ometi asuvat üksiku maailmakodaniku ja iga­vese inimkonna vahel neid lepitav ning vahendav moodustis - rahvus.

„Majanduslikku inimest” (homo oeconomicus), nagu õpetas klassikaline koolkond, pole Mülleri arvates olemaski. Majandus on tihedas seoses inimese ja rahvuse kogu elutervikuga ja tema isoleerimine elutervikust on kunstlik, ebaõige.

Kui Müller käsitleb rahvuse ja majanduse vahelisi suhteid peamiselt oma riiigõpetuse kõrvalküsimusena, siis teine saksa majandusteadlane, Fr. List, pühendab mainitud küsimusele esma­kordselt originaalse eriteose. Tema 1841. a-l ilmunud teos („Das nationale Süstem der politischen Õkonomie”) sisaldab diametraal­selt vastandlikke vaateid senini üldtunnustatud majandusteaduslikele õpetustele ja majanduspraktikale.

Listi arvates klassikalise koolkonna õpetustes on kolm peapuudust-eksimust: esiteks - põhjatu kosmopolitism, mis ei tunnusta rahvust ega arvesta viimase huve; teiseks - surnud materialism, mis näeb majandusliku edu alust ainult asjade vahetusväärtuses; kolmandaks - desorganiseeriv partikularism ja individualism, mis ei tunnusta ühiskond­liku töö loomust ja selle mõju ta ülimais konsekventsides. List as­tub eriti klassikalise majandusteooria loodusõigusliku individua­lismi vastu. Ta õpetab, et inimest ei tohi kunagi vaadelda isolee­ritud olendina, sest iga isend saavutab suurima osa oma tootlikust jõust ühiskondlikelt asutustelt.

Listi majandussüsteemi keskuseks, ta valdavaks ning juhti­vaks põhimõtteks on rahvuse-idee, rahvus, natsioon. Rahvuse mõiste List haarab nii keelelis-kultuuriliselt kui ka ajalooliselt, moraalselt ja poliitiliselt. Isendi ja inimkonna vahel asub tema arvates rahvus oma erilise keele ja kirjandusega, oma omapä­rase põlvnemise ja ajalooga, oma eriliste kommete ja harjumus­tega, seaduste ja asutustega, oma olelusnõudluste, iseseisvuse, täie­nemise, igavese arenemise ja eraldi territooriumiga. Rahvus on ühik, kes tuhande ühise vaimu- ja huvisidemega moodustab ter­viku, kes tunnustab omavahelist õiguslikku korda ja oleleb ise­seisvalt, sõltumatult vaid iseenese jõu ja vahendite abil. Nagu isend suudab saavutada oma vaimse hariduse, tootliku jõu, kind­luse ja hüveolu peamiselt rahvuse liikmena ja rahvuse abil, sa­muti on inimsoo tsivilisatsioon mõeldav ning võimalik ainult rah­vuste kujunemise ja nende tsivilisatsiooni abil. Ent rahvus pole mitte ainult moraalne ja poliitiline, vaid majanduslikki ühik. Sa­muti nagu rahvus kindlustab end poliitiliselt oma liikmete mo­raalsel alusel põhineva kokkukuuluvuse abil, nii kasvab majan­dusliku terviklikkuse tõttu rahvuse tootlik jõud ja üldine hüve­olu. Samuti nagu riigivalitsuse ülesandeks on säilitada ja aren­dada riiki tervikuna, nii on ka ta ülesandeks ja kohuseks kind­lustada ning arendada riiki moodustava rahvuse majandust kui tervikut.

Majanduslik sõltumatus on Listi arvates rahvuse olulisimaid tunnuseid ning samaväärne kultuurilise ja poliitilise sõltumatuse kõrval.

Rahvuste iseseisvuse ja võimu aluseks on nende majandus. Rahvuste majandusliku iseseisvuse väljendajaks on era- ja maa­ilmamajanduse vahel asuv rahvamajandus. Üksikute rahvuste rahvamajandused erivad üksteisest suuresti ning oluliselt. See­tõttu vabakaubanduse tagajärjel tugevamad rahvamajandused vallutaksid nõrgemad täiesti. Vabakaubandus oleks mõeldav ai­nult siis, kui kõik rahvamajandused eviksid ühekõrguse arengu­taseme.

Seejuures List tunnustab küll majandusliku arengu sihindit maailmamajanduse suunas, kus üksikud rahvamajandused kunagi kauges tulevikus sulavad mingisuguseks, praegu veel täiesti eba­määraseks „universaalkonföderatsiooniks”. Kuid oleks väga eba­mõistlik, kui mingisugune rahvus jääks käed rüpes ootama sää­rase „universaalkonföderatsiooni” saabumist, arvestamata oma oleviku olustikku. Seepärast List peabki klassikalise koolkonna poolt proklameeritud vabakaubanduse põhimõtet rahvuse huves enneaegseks ning koguni kahjulikuks. Vabakaubanduse idee võib küll tulevikus olla ainuõige, ent oleviku olustikus, kus erivate rahvuste majanduslik arengutase on suuresti eriv, vabakaubandus oleks võimsaks ning äärmiselt kardetavaks relvaks majandusli­kult tugevamate käes majanduslikult arenematute ning seetõttu nõrgemate vastu. Vabakaubanduse idee on ohutult rakendatav ainult siis, kui kord kõik rahvused on saavutanud võrdse kõrgu­sega majandusliku arengutaseme.

Seepärast majanduslikult madalal arenguastmel asuvad rah­vused peavad innukalt püüdma kiirendada oma rahvamajanduse arengut. Rahvamajandusliku arengutaseme tõusu vältimatuid eeldusi on hästikorraldatud rahvuslik tööjaotus ja tööühendus, kõikide rahvuslike tootlike tegurite rakendus ja ühendus harmooniliseks tervikuks. Tuleb saavutada harmooniline tasakaal rahvusliku põllumajanduse, tööstuse ja kaubanduse vahel.

A. Smith ja ta järglased pidasid rahvaste rikkuseks nende valduses olevate vahetusväärtuste hulka ja kapitalitekke lätteks säästu. List peab säärast vaadet täiesti ekslikuks. Rahvuse tõeli­seks rikkuseks olevat ta tootlikud jõud, ja kapitali olulisimaks lätteks - tootmine. Seetõttu ainuõige tee rahvuse rikkusele viib Listi arvates rahvuse tootlike majandamisvahendite arendamise kaudu.

Kõikidest tootlikest jõududest tähtsaimaks peab List rahvus­likku tööstust. Tööstus võimaldavat rahvuse vaimsete jõudude maksimaalse arengu. Tööstus-kaubandusriiki iseloomustavat püüd paljundada vaimseid ja materiaalseid väärtusi ning ta soo­dustavat eriti loodushüviste, nagu vee, tuule, mineraalide, küttevahendite jne. kasutamist. Tööstusest saavat ka põllumajandus kaudselt kasu, sest vabrikutööliskonna üha suurenev nõudmine põllusaaduste järgi tõstab nende hinda ja järelikult maarentigi. Seepärast ülekaalukalt põllumajanduslikes maades, kus häid eel­dusi elujõulise omatööstuse tekkimiseks ja arenemiseks, on riigi ülesandeks kaitsta ja arendada rahvuslikku tööstust kogu rah­vuse huves. Sest ainult kavakindla riikliku hoole all olevat töös­tuse arendamine edukalt teostatav. Siin peab eriti appi tulema riigi otstarbekas väliskaubanduspoliitika. Väga madala, algelise majandustasemega rahvustele on kaubanduslik suhtlemine arene­numate, kõrgema majandustasemega rahvustega enamasti alati kasulik ning ergutava mõjuga, kuid teatud kõrgema keskmise ta­seme juures olund võib kujuneda vastupidiseks. Nimelt sel juhul, kui madala majandusliku tasemega rahvus püüab arendada oma tööstust, kuid samal ajal tööstuslikult arenenum rahvus lämmatab selle püüu oma tööstustoodete kõrgema väärtuse ja odavama hinnaga.

Tööstuslikult madalamal tasemel asuvad rahvused peavad kaitsma oma tööstust tugevamate ülevõimu vastu otstarbeka kaitsetollide süsteemi abil, mis oleks rajatud järgmistele põhi­mõtetele:

1. Kaitsetollid on õigustatud, kui nende eesmärgiks on rah­vuse tööstuslik kasvatus. Kui rahvus on tööstuslikult hästi arenenud, kui tal on hästi väljakujunenud võimeid ja suuri kogemusi tööstuslikus tootmises või kui tal puuduvad tarvilikud eeldused omatööstuse arendamiseks, siis pole alust kaitsetollide süsteemi püstituseks.

2. Kaitsetollid on õigustatud, kui rahvusliku tööstuse areng on takistatud teise tööstuslikult võimsama rahvuse võistluse tõttu.

3. Kaitsetollid on õigustatud ainult nii kaua, kuni kaitstud tööstus on küllalt võimas astuma võistlusse välismaa tööstusega.

List peab rikkaimaks rahvust, kes suudab kujundada ning arendada oma tööstuslikud jõud kõige mitmekülgsemalt ning täiuslikumalt, ja kelle territoorium ja põllumajanduslik toodang on küllalt suur selleks, et varustada oma maa tööstust tarvilike toor­ainete ja elatusvahenditega. Rahvuse ideaaliks olgu majanduslik sõltumatus, iseseisvus. Narruseks aga nimetab ta püüdu alga­tada ja toetada säärast oma maa tööstusharu, millel puuduvad vajalikud looduslikud ja sotsiaalsed eeldused.

Listi õpetused ja ta positiivne kriitika äratasid kõikjal suurt tähelepanu. Tema eriliseks teeneks on aga rahvusliku mõtlemisviisi istutamine rahvamajandusteaduse taime­lavale. List seab senini hoopis kõrvale jäetud rahvusliku mo­mendi majanduselu juhtivaks põhimõtteks. Alles temast peale ja tema kaudu kujuneb põhimõtteline vahetegmine üksik-, rahva- ja maailmamajanduse vahel. Alles Listist peale hakatakse pühen­dama üha enam tähelepanu rahvuslikule momendile majanduselus. Rahvuse huvid kujunevad mõõdupuuks majan­duslike küsimuste käsitlemisel ja majanduslike nä­hete hinnangul.

Mülleri ja Listi vaated rahvuse ja majanduse vahelise suhte küsimuses evivad, nagu selgus eelnenust, mõnegi ühise joone. Ent neil on samal ajal sügavaid, põhilisi erivusigi. Müllerile on rahvus, natsioon, ise-eesmärk, lõppsiht.   Natsioonile ta al­lutab isendi, rahvuse üksikliikme. List näeb ühiskonnas ja rah­vuses ainult vahendit isendi hüveolu saavutamiseks, tagami­seks, säilituseks ja arenduseks. Üksi, lahus kaasinimestest olevat üksikisik liiga nõrk ning abitu. „Mida suurem nende arv, kellega ta ühiskondlikult ühenduses, seda täiuslikum ning suurem on iga isendi vaimne ja kehaline hüveolu.” Säärane erivus põhivaateis ongi mõõduandev kummagi rahvusliku mõtte kandja majanduspoliitilistes vaadetes. Müller näeb rahvuse edu eel­dust keskaegse seisusliku majanduskorra taassünnis, s. o. roman­tilises minevikus. Listi pilk on aga suunatud tulevikku; ta ees­märgiks on tuleviku isendi hüveolu, mille tagatiseks rahvuslik majandus.

Listi õpetus, ta rahvusliku majanduse süsteem leidis innu­kaid pooldajaid ja teravaid vastaseidki. Viimased avastasid mõ­negi nõrga koha ta süsteemi teoreetilises alusmüüris. Ent ta rahvusliku majanduse idee on jäänud vankumatult püsima ning võitnud üha rohkem poolehoidu ja tunnustust nii majandusteoreetikute kui ka -praktikute seas. Eriti võime nentida rah­vusliku majanduse ülesehituse ja arenduse püüdeid pärast maa­ilmasõda peaaegu kõikides Euroopa riikides ja teatud määrani koguni USA-ski. Isegi klassikaline vabakaubanduse maa - Ing­lismaa - on tõmbunud kaitsetollide, kontingentide jne. müüri taha. Tänapäeva majanduspoliitika peaparooliks on autarkia, kavamajandus ja asundamine. Omatööstuse arendamine, kait­setollid, tootmise harmooniline korraldamine, kogu rahvuse toot­like jõudude kavakindel kasutamine, rakendamine ja arenda­mine on tänapäeval peaaegu kõikjal aktuaalsemaid päevaküsi­musi. Füsiokraatide ja klassikute „vabast võistlusest” ja „loomulikust korrast” on jäänud vaid minevikumälestus. Eriti sel­gesti on märgata Listilt püstitatud majanduspoliitiliste põhimõ­tete rakendamist tänapäeva Itaalias ja Saksamaal.

Mis puutub rahvuse ja majanduse vahekorrasse Eestis, siis kahjuks ei saa jätta nentimata, et kindlailmelisem, sellesihili­sem, kavakindlam ning püsivam majanduspoliitika on meil ena­masti puudunud, kõnelemata rahvuslikust majanduspoliitikast. Meie tööstus on juba üle aastakümne nautinud segamata rahu äärmiselt kõrge ning tiheda tollimüüri varjul, ent ometigi pole ta oma suures enamikus suutnud tõusta oma võistlusvõimelt ja toodanguväärtuselt maailmaturu tasemeni. Ja niikaua, kui kaitse põhimõtet meie tollipoliitikas ei korvata kasvatus põhi­mõttega, pole loota, et eriti meie oma tööstus püüaks kasutada antud pikka tolli-„armuaega” oma rahvusvahelise võistlusvõime suurendamiseks.

Rahvuslik majandus, rahvuslik kapital, rahvuslikud tootlikud jõud - neid termineid pole me vist mitte kunagi kuulnud meie seniste majanduspoliitika juhtide suust ega leidnud nende programmidestki. Küll aga kuuleme meie Kaubandus-Tööstuskoja esimehelt ta avalike esinemiste puhul tihti hädaldamist, et eriti meil riik „segavat” end liigselt majandusellu, halvavat „vaba võistluse” jne. Siin peaks riik küll oma „vahelesegamise” lõpe­tama - nimelt kõrged kaitsetollimüürid lammutama. Küll siis näeme, kuidas tollimüüri varjus kasvanud vesivõsud tõeliselt vabas võistluses riigi „vahelesegamiseta” hinge sees hoidmisega toime tulevad!

Meie senise majanduspoliitika teostamisel on eriti halvavalt mõjunud püsivama ning tugevama teostava riigivõimu puu­dumine. Iga suurema majandusliku ülesande teostamine nõuab pikemaajalist kavakindlat tööd. Meie seniste valit­suste eluiga oli aga keskmiselt niivõrd lühike, et parimagi tahte ja isegi oskuse juures poleks olnud võimalik teostada laiaula­tuslikumaid majanduspoliitilisi ülesandeid.

„Selgeid rahvuslikke ja riiklikke lõppees­märke, asjatundlikumaid juhte ja eriti püsi­vamat võimu kavakindlamaks tegutsemiseks vajab meie riiklik majanduspoliitika” - need nõu­ded esitas allakirjutanu 1933. a. veebr. („Elav Teadus” 1933, nr. 16). Vahepeal on olund meil suuresti muutunud: meil on püsiv riigivõim, ja allakirjutanu võib rahul olles nentida, et juba ongi märgata rahvusliku majanduspoliitika algmeid, on ilmselt tunda riigivõimu energilisemat ning kavakindlamat kätt meie rahvuslike tootlike jõudude - rahvusliku töö, kapi­tali ja loodushüviste korraldamisel. Tehtud töö tulemuste hinda­miseks puudub praegu veel tarvilik perspektiiv. Kuid senini astutud sammud äratavad häid lootusi. Teha on siin muidugi veel väga palju. Soovime ja loodame, et praegune riigivõim rajab meie rahvuslikule majandusele kindla ning edukat arengut võimaldava aluse. Seejuures tuleb majandusele näidata ta õige koht - meie majandus peab olema Eesti rahvuse sulane ja mitte vastuoksa!

Ed. Poom.

Koguteosest „Tähiseid. Eestluse aastaraamat”, 1935

Allikas: http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=125