KIRIKIRI: Valest
Immanuel Kant (tõlk. Eduard Parhomenko)
Selle kohustuse suurim rikkumine, mis on inimesel iseenda ees, kui inimest vaadelda pelgalt moraalse olevusena (inimsus tema isikus), on tõemeelsuse [Wahrhaftigkeit] vastand: vale (aliud lingua promptum, aliud pectore inclusum gerere [*]). Et ükski kavatsuslik ebatõde oma mõtete väljaütlemisel ei saa tagasi lükata seda karmi nime (mida ta õigusõpetuses ainult siis kannab, kui ta teise õigusi kahjustab) eetikas, mis ei tuleta mingit õigustust kahjutusest, on iseenesest selge. Sest seesama ebasiirus [Ehrlosigkeit] (moraalse põlguse objektina), mis teda saadab, saadab varjuna ka valetajat. Vale võib olla nii välimine (mendacium externum) kui sisemine. - Esimese kaudu teeb inimene end teiste, viimase kaudu aga, mis on veel enam, omaenese silmis põlastuse objektiks ja kahjustab omaenese isikus inimsuse väärikust; kusjuures kahju, mis võib sellest tõusta teistele inimestele, ei puutu pahe olemusse (sest siis seisneks see paljalt teiste ees kohustuse rikkumises), mis järelikult ei tule siin arvesse, isegi mitte kahju, mille ta iseendale tekitab; sest siis räägiks see palja arukuseeksitusena vastu pragmaatilisele, mitte moraalsele maksiimile ega oleks sugugi vaadeldav kohustuse rikkumisena. - Vale on oma inimväärikuse minetamine ja ühtlasi hävitamine. Inimesel, kes ise ei usu, mida ta teisele (kui see oleks ka üksnes ideaaliline isik) ütleb, on veel väiksem väärtus, kui tal oleks siis, kui ta oleks paljalt ese; sest selle kasulikkuseomadusega saab teine siiski veel midagi peale hakata, sest see on midagi tegelikku ja antut; aga oma mõtete kellelegi teadaandmine sõnadega, mis siiski sisaldavad (meelega) vastupidist sellele, mida kõneleja seejuures mõtleb, on oma võime anda teada oma mõtteid, selle võime loomulikule eesmärgipärasusele otse vastupidine eesmärk, seega loobumine oma isiksusest ja inimese paljalt petlik nähtumine, mitte aga inimene ise. - Tõemeelsust kuulutustes [Erklärungen] nimetatakse ka siiruseks [Ehrlichkeit], ja kui need ühtlasi on lubadused, siis aususeks [Redlichkeit], üleüldse aga otsekohesuseks [Aufrichtigkeit].
Vale (selle sõna eetilises tähenduses) kui üldse kavatsuslik ebatõde ei pruugi olla teistele sugugi kahjulik, selleks et seda hukka mõista; sest siis oleks see teiste õiguste rikkumine. Selle põhjuseks võib olla ka lihtsalt kergemeelsus või isegi heasüdamlikkus, sealjuures võidaks koguni mõnd tõesti head eesmärki taotleda, ent ometi on see viis seda teoks teha paljalt vormildasa inimese kuritegu omaenese isiku kallal ning vääritus, mis peaks inimese tema enese silmis tegema põlatuks.
On kerge tõestada mõnede sisemiste valede tegelikkust, milles inimesed on süüdi, ent seletada nende võimalikkust näib olevat siiski raskem: kuna selleks on tarvilik teine isik, keda kavatsetaks alt tõmmata, aga iseenda kavatsuslik petmine näib eneses kätkevat vastuolu.
Inimene kui moraalne olend (homo noumenon) ei või tarvitada iseennast kui füüsilist olendit (homo phaenomenon) pelga vahendina (keelemasinana), mis poleks seotud sisima (mõtete teadaandmise) eesmärgiga, vaid on seotud tingimusega olla kooskõlas moraalse olendi kuulutusega (declaratio) ning on kohustunud olema tõemeelne iseenda ees. - Kui ta näiteks valetab end uskuvat tulevasse üleilmsesse kohtumõistjasse, samas kui ta sellist usku endas tegelikult ei leia, ent end seejuures keelitab, et see ei tohiks olla ju kahjulik, küll aga kasulik tunnistada mõttes midagi niisugust [sisemisele] südametargale [Herzenskündiger], et saavutada teesklusega igaks juhuks tema soosing. Või, kui ta sel puhul pole küll haaratud kahtlusest, ent ometi meelitab end oma seaduse sisemise austamisega, kuna ta ei tunne eneses siiski ühtki teist ajet [Triebfeder] kui hirm karistuse ees.
Ebaausus [Unredlichkeit] on süümelisuse, s.t pihtimuse puhtuse puudumine oma sisemise kohtuniku ees, keda mõteldakse teise isikuna, kui vaadelda seda puudujääki selle ülimas ranguses, kus soovi (enesearmastusest lähtuvat) võetakse kui tegu, kuna tal on iseenesest hea eesmärk, ning sisemine vale, olgugi vastuolus inimese kohustusega iseenda ees, saab siin ühe nõrkuse nimeks, nii nagu ka armunu soov näha oma kallimas puha häid omadusi, teeb talle tolle silmanähtavad puudused nähtamatuks. - Samas väärib seesugune ebapuhtus [Unlauterkeit] kuulutuses, mida enda suhtes ise viljeldakse, ometigi tõsist laitust: sest et niisugusest mädakohast (valskuse omast, mis näib olevat inimloomuses juurdunud) levib valelikkuse [Unwahrhaftigkeit] pahe ka suhtes teiste inimestega, kui juba kord on rikutud tõemeelsuse ülimat põhimõtet. -
Märkus
On tähelepanuväärne, et Piibel ei pea esimeseks kuriteoks, misläbi kurjus maailma tuli, mitte (Kaini) vennatappu, vaid esimest valet (sest see on vastukarva loomusele) ning nimetab kogu kurja algatajaks esmavaletajat ja valede isa; ehkki mõistus ei suuda sellele inimese silmakirjalikkuse kalduvusele (esprit fourbe), mis pidi siiski eelnema, lisaks esitada ühtki põhjust: sest et vabaduse akti ei saa (nagu füüsilist toimet) toime ja selle põhjuse seose - need on ühtekokku nähtumused - loodusseaduse järgi dedutseerida ega seletada.
Kasuistilisi küsimusi
Kas saab puhtast viisakusest tingitud ebatõde (näiteks [Teie] kõige truum teener kirja lõpus) pidada valetamiseks? Sellega ju ei peteta kedagi. - Autor küsib mõnelt oma lugejalt: Kuidas meeldib teile minu teos? Vastuse saaks nüüd anda küll illusoorselt, kui niisuguse küsimuse piinlikkuse üle nalja heita; kuid kellel on see vaimukus alati varnast võtta? Vähimgi viivitamine vastusega juba haavab autorit; tohib lugeja siis autorit meelitada?
Tõelistes asjatoimetustes, mis puudutavad nii minu oma kui sinu oma, kui ma seal ebatõde ütlen, kas pean ma siis vastutama kõigi nende tagajärgede eest, mis sellest sündida võivad? Näiteks kui majaperemees on andnud käsu, et kui üks teatud inimene tema järele pärib, siis tuleb öelda, et teda pole kodus. Teenija teeb seda; seeläbi sai aga võimalikuks, et majaperemees pääseb minema ning paneb toime suure kuriteo, mille muidu oleks ära hoidnud talle vastu saadetud valvur. Kellele langeb siin süü (eetiliste põhimõtete kohaselt)? Ikkagi ka teenijale, kes siin rikkus valega kohustust iseenda ees; tema enese südametunnistus paneb selle tagajärjed tema arvele.
KANT JA MEIE ÕIGUS VALETADA
Tõlkija järelsõna
Käesoleva aasta 12. veebruaril möödus 200 aastat Immanuel Kanti surmast. Kant on õhtumaise filosoofia ainus suurkuju, kes on võrsunud meile lähedasest, et mitte ütelda meiega ühisest kultuuriruumist. Kant laskis oma olulisemad teosed kirjastada Liivimaal Riias. Tema vahetud õpilased ja mõttekaaslased õpetasid taasavatud Tartu ülikoolis. Ja kuigi eesti rahvuslik haritlaskond leidis filosoofia oma isamaalgi eest Kanti mõtlemisest vermituna, pole ta suutnud seda ajaloolist etteantust üles ega üle võtta omakeelse ja -meelse mõtlemise võimalikkusena. Ajalooline põhi eestikeelsel filosoofilisel terminoloogial on, tõsi küll, kantilik. Ent see sõnavara on jäänud etteantuseks, mis pole pärisomaks saanud. Seda kogeb Kanti kirjutiste üksikuid eestikeelseid tõlkeid lugedes, eriti aga teda ise tõlkida üritades.
Kanti moraalifilosoofia suurus seisneb katses rajada kõlblus mõistusseadusele kui üleüldiselt ja eranditult kehtivale seadusele, mille inimene annab mõistusolendina endale ise. Inimese võimelisus end ise määratleda ehk siis autonoomia on kõlbelise teo alus. Ei jumal ega valitseja, vaid meelelisusest ja kasuhuvist sõltumatu inimmõistus on moraaliprintsiipide allikas.
Käesoleva publikatsiooni puhul jääb aga kummitama küsimus, kas Kanti moraalifilosoofiast justkui johtuv arusaamine, et kõlbelise printsiibina tuleb armastusele igal juhul eelistada kohustust kõnelda tõtt, ei anna meile hoopiski kaalukat põhjust lükata tagasi see tema inimmõistuse autonoomiale põhistatud eetika tervenisti. Samas - saagu see alla kriipsutatud - on armastusel oluline koht Kanti moraalifilosoofias kui kohustusel teiste inimeste vastu - tõsi, mõistusekohustusena. (Kant: "Armastust ei mõisteta aga siin tundena (esteetiliselt), s.o lõbuna, mis sünnib teiste inimeste täiuslikkusest, mitte meeldumuse armastusena (sest tunneteks ei saa olla kohustatud teiste läbi), vaid seda tuleb mõtelda kui heatahtlikkuse maksiimi (praktilisena), mille tagajärjeks on hea tegemine." Kommete metafüüsika, II osa, §25 [1]
Artikli "Arvatavast õigusest inimarmastusest lähtudes valetada" ilmutas Kant 1797. aastal vastulausena prantsuse riigi- ja kirjamehe, liberalismiteoreetiku Benjamin Constant’i (1767-1830) trükises "Poliitilistest reaktsioonidest" (1796) esitatud väitele, et kohustus kõnelda tõtt teeb praktikas võimatuks igasuguse ühiskonna. Saksakeelsesse väljaandesse (1797) on tõlkija K. F. Cramer lisanud selgituse, et Constant peab tekstis "saksa filosoofiks" nimetatu all silmas Immanuel Kanti. Nimelt olevat see "saksa filosoof" väitnud, et "kuritegu oleks valetada ka mõrtsukale, kes meilt küsib, ega meie sõber, keda tema taga ajab, meie majja põgenenud ole". Kant tunnistab selle talle omistatud seisukoha omaks, kuigi tema teostes otse seesugust kirjakohta ei leidu. [2]
Kirjatükk "Arvatavast õigusest inimarmastusest lähtudes valetada" on Kanti moraalifilosoofiliste teoste nagu Alusepanek kommete metafüüsikale (1785), Praktilise mõistuse kriitika (1788) ja Kommete metafüüsika (1797) kõrval üsnagi väheoluline. Ometi on see kirjutis tänase päevani väitluste ja vastakate tõlgitsuste aineks. Paljude arvates väljendub selle kirjatüki seisukohtades Kanti eetika rigorism ehk jäikus.
Artiklile "Arvatavast õigusest inimarmastusest lähtudes valetada" on siin lisatud tekst "Valest", mis on võetud Kanti Kommete metafüüsikast (II osa, §9). See peaks andma mõnesuguse ettekujutuse valetamiskeelu moraalifilosoofilistest ja metafüüsilistest tagamaadest Kanti mõtlemises. Samas ei tohiks unustada, et artiklis "Arvatavast õigusest inimarmastusest lähtudes valetada" liigub Kanti argumentatsioon õiguslikul ja poliitilisel tasandil. Artikli pealkiri ütleb, et vaatluse all on õigus - meie õigus valetada teistele, õigus olla teatud puhkudel teiste vastu ebaaus. Kant leiab, et meil pole seda õigust isegi hädaolukorras ega õilsal eesmärgil. Lõpuks pole ka oluline, kas meie vale otseselt kedagi kahjustab või mitte. [3] Vale õõnestab loomuldasa ühiskonna aluseks olevaid kokkuleppeid ja usaldust, teeb need põhimõtteliselt võimatuks. Valetamine on ebaõiglane inimsuse kui niisuguse suhtes. See, mida lõpuks Kant siin oma valetamiskeelu järjekindla, ilmselt meist paljudele puhtvaistlikultki vastuvõetamatu kaitsmisega selgitada tahab, on arusaam, et universaalse ja paratamatu kõlbelis-õigusliku alusprintsiibi ehk seaduse (kohustus kõnelda tõtt) rakendusest, rakendusprintsiipidest kui vahepealsetest ehk keskmistest ei saa tuletada ega õigustada erandeid (õigust valetamiseks).
Kui kõne all olev artikkel käsitab valet välise valena ehk teiste suhtes kohustuse rikkumisena, siis Kommete metafüüsika jaoks tähedab vale algselt sisemist valet, mis rikub inimese kohustust iseenda suhtes ega sobi kokku inimese väärikusega. Kommete metafüüsika liigenduse kohaselt käib väline vale (nt pettus, laim, valelik lubadus) eeskätt õigusõpetuse (Rechtslehre) alla ja sisemine vale (nt kõlbelise kohuse täitmine mitte kohuse enese pärast, vaid hirmust karistuse ees) voo-rusõpetuse (Tugendlehre) alla. Välise vale keeld saavutab oma täieliku kõlbelise aluse sisemise vale keelus ehk siis täiuslikus kõlbelises kohus-tuses iseenda ees.
*
Alusepanekus kommete metafüüsikale arutab Kant valeliku lubaduse üle raha laenamisel. Tegemist on valega, mis rikub täiuslikku kohustust teiste suhtes. Valelik lubadus pole siin arutuse all mitte õigus-, vaid kõlblusküsimusena. Nende valdkondade eristamiseni moraalifilosoofias jõuab Kant alles hiljem oma Kommete metafüüsikas. Oluline on, et Alusepanekus kommete metafüüsikale vaeb Kant valetamist, täpsemalt valeliku lubaduse andmist otse kategoorilise imperatiivi alusel. Ta teeb seda kategoorilise imperatiivi üleüldise, [4] õigemini selle teisendi loodusseaduse vormeli [5] ning eesmärgi-iseeneses vormeli [6] abil.
Kategoorilise imperatiivi üleüldise ja loodusseaduse vormeli puhul on küsimuseks, kas ebaausus (lubaduse andmisel) kui meie tegude subjektiivne printsiip ehk maksiim saab kehtida objektiivse printsiibina ehk üleüldise ja paratamatu seadusena. Kant:
Mõni on sunnitud hädaga raha laenama. Ta teab hästi, et ei saa tagasi maksta, saab aga ka aru, et talle midagi ei laenata, kui ta kindlalt ei luba seda teatud ajaks tagasi maksta. Tal on tahtmine säärane lubadus anda; ent tal on veel nii palju südametunnistust, et endalt küsida: kas pole mitte lubamatu ja kohusevastane end seesugusel viisil hädast välja aidata? Kui oletada, et ta seda siiski teha otsustaks, siis kõlaks tema teo maksiim nii: kui arvan end rahahädas olevat, siis laenan raha ja luban selle tagasi maksta, kuigi tean kohe, et ma seda kunagi ei tee. Vahest saabki seda enesearmastuse või isikliku kasulikkuse printsiipi hästi ühendada kogu mu tulevase heaolutundega, ent nüüd tuleks küsida: kas see on õige? Ma muudan niisiis enesearmastuse nõude üleüldiseks seaduseks ning püstitan küsimuse järgmiselt: kuidas oleks siis, kui minu maksiimist saaks üleüldine seadus? Nüüd näen ma küll kohe, et ta ei saa ealeski kehtida üleüldise loodusseadusena ega olla iseendaga kooskõlas, vaid peab paratamatult iseendale vastu rääkima. Sest sellise seaduse üleüldisus, et igaüks, kes arvab end hädas olevat, võib lubada, mis tal aga pähe tuleb, kavatsusega sellest mitte kinni pidada, teeks võimatuks nii lubaduse kui ka eesmärgi enda, mida seeläbi võidaks taotleda, sest mitte keegi ei usuks, et talle on midagi lubatud, vaid naeraks iga säärase ütluse kui vaid pelga ettekäände üle. [7]
Torkab silma, et Kant argumenteerib siin üsnagi pragmaatiliselt, osutades valetamise tagajärgedele (valetajale endale). Seda näidet on võimalik pragmaatilises võtmes tõlgendada aga nii, et valeliku lubaduse andmise maksiim ei läheks universaliseerimisel iseendaga vastuollu. Seega saaks valetamine teatud tingimustel lubatavaks. Kanti kriitikud on seadnud kahtluse alla, kas kategoorilise imperatiivi üleüldise vormeliga on üldse võimalik põhjendada igasuguse valetamise ranget keeldu.
Range valetamiskeelu põhjendamisel paistab aga paremaid võimalusi pakkuvat kategoorilise imperatiivi eesmärgi-iseeneses sõnastus, mis nõuab, et me ei suhtuks teise inimesse ainuüksi kui vahendisse, vaid alati ühtlasi kui omaette eesmärki. Vale aga tähendab alati teise inimese instrumentaliseerimist, allutamist tema suhtes välistele eesmärkidele ning selles tähenduses temalt vabaduse (nende eesmärkide üle otsustada) ja vastutuse aravõtmist. [8] Kant:
Mis puutub paratamatusse või nõutavasse kohusesse teiste suhtes, siis see, kellel on mõttes anda valelik lubadus teisele, taipab kõhe, et ta tahab teist inimest tarvitada pelgalt vahendina, ilma et too eneses ühtlasi eesmärki kätkeks. Sest see, keda ma tahan seesuguse lubaduse abil oma eesmärkidel käsutada, ei saa kuidagi nõustuda minu talitusviisiga tema suhtes ega seega ise kätkeda selle teo eesmärki. See vastuolu teiste inimeste põhimõttega torkab selgemini silma, kui tuua näiteid rünnakutest teiste vabadusele ja omandile. Sest seal ilmneb selgelt, et inimeste õiguste rikkuja kavatseb tarvitada teiste isikut pelgalt vahendina, arvestamata, et mõistuslike olenditena tuleb neist alati ühtlasi lugu pidada kui eesmärkidest, s.t ainult kui seesugustest, kes peavad eneses saama kätkeda ka sellesama teo eesmärki. [9]
Eesmärk-iseeneses sõnastusest ilmneb ühtlasi, et kategooriline imperatiiv ei ole pelgalt juhis ega mingi rusikareegel, kuidas konkreetsetes situatsioonides moraalselt õigesti käituda. Kategoorilises imperatiivis tuleks kõigepealt näha printsiipi, mille alusel saab inimene end üldse mõista kõlbelise olendina. Küsimus on inimese kõlbelises võimelisuses, selle võimelisuse võimalikkuse mõistuslikes tingimustes ja vahest alles seejärel konkreetsete situatsioonide vastavas lahendamises. See kehtib ka Kanti printsipiaalse valetamiskeelu puhul.
*
Arvan siiski, et enamik inimesi tõrjub juba vaistlikult seesugust valetamiskeeldu. Ometi on raske või isegi võimatu seda lihtsalt kõrvale heita. Asi pole Kantis, tema kui mõtleja autoriteedis. Asi on inimlikus täiuslikkuse ihas.
Oo ausus! Sina täht, kes sa oled maalt taevasse põgenenud, kuidas saaks sind sealt meie juurde tagasi taas alla tuua? [10]
Tõlgitud teosest: Von der Lüge. - Immanuel Kant. Metaphysik der Sitten. Hrsg. von Karl Vorländer. Leipzig: Verlag von Felix Meiner, 1919, S. 277-281. Tõlge on varem ilmunud Akadeemias 12/2004. Tõlke autor tänab Akadeemia toimetust tõlke lõplikule kujule viimistlemisel nähtud vaeva eest.
[*] Lad. k: Üks on kanda keelel valmis, teine südames varjatult. Sallustius, Catilina vandenõu, 10, 5. Tlk.
[1] Immanuel Kant. Metaphysische Anfangsgründe der Tugendlehre. (Metaphysik der Sitten. Zweiter Teil.) Hrsg. von B. Ludwig. Hamburg: Felix Meiner Verlag, 1990, S. 94.).
[2] Lühiülevaate Kantile eelnenud käsitlustest valetamisõiguse kohta leiab Hariolf Obereri artiklist "Zur Vor- und Nachgeschichte der Lehre Kants vom Recht der Lüge" kogumikus Kant und das Recht der Lüge (Hrsg. von G. Geismann u. H. Oberer. Würzburg: Königshausen und Neumann, 1986, S. 7-22). See temaatiline kogumik sisaldab nii valikut Kanti enese tekstidest kui ka neid tõlgitsevaid artikleid.
[3] Oma poleemikas Constanfiga Kant siiski argumenteerib ka otseste kahjulike tagajärgedega, mis võivad sündida valetamisest.
[4] Tegutse vaid seesuguse maksiimi järgi, mille läbi sa saad ühtlasi tahta, et temast saaks üleüldine seadus.
[5] Tegutse nii, just nagu peaks sinu teo maksiimist sinu tahte läbi saama üleüldine loodusseadus.
[6] Tegutse nii, et sa tarvitad inimsust nii oma isikus kui ka iga teise isikus alati ühtlasi kui eesmärki, mitte kunagi pelga vahendina.
[7] Immanuel Kant. Grundlegung zur Metaphysik der Sitten. Hrsg. von B. Kraft u. D. Schönecker. Hamburg: Felix Meiner Verlag, 1999, S. 46-47.
[8] Kategoorilise imperatiivi eesmärk-iseeneses vormeli võimalusi valetamiskeelu põhjendamisel ja tõlgitsemisel analüüsivad Christine M. Korsgaard artiklis "The right to lie: Kant on dealing with evil" oma kogumikus Creating the Kingdom of Ends (Cambridge: Cambridge Uni-versity Press, 1996, pp. 133-158) ja Simone Dietz oma raamatu Der Wert der Lüge: Über das Verhältnis von Sprache und Moral (Paderborn: Mentis, 2002) neljandas peatükis.
[9] Immanuel Kant. Grundlegung zur Metaphysik der Sitten. Hrsg. von B. Kraft und D. Schönecker. Hamburg: Felix Meiner Verlag, 1999, S. 55-56.
[10] Immanuel Kant. Die Religion innerhalb der Grenzen der blossen Vernunft. Hrsg. von K. Vorländer. Hamburg: Felix Meiner Verlag, 1990, S. 215.
0 kommentaari:
Postita kommentaar