AHTI MÄND: RAHVUSLIK TRAGÖÖDIA

20.augustil, rahvuslikul allaandmispäeval, tasub ikka ja jälle meenutada E(NS)V-s domineerivat usku kaasaegsesse mütoloogiasse, nagu 20.08.1991 oleks Eesti „taasiseseisvunud”, millest on tehtud koguni „riiklik püha”. Sisuliselt ei toimunud ju enamat, kui Venemaa tankide toel (nagu 1940.a) 9 Eesti Kongressi saadikut – Ülo Nugis, Marju Lauristin, Liia Hänni, Heinz Valk, Ignar Fjuk, Tunne Kelam, Sirje Endre, Vardo Rumessen ja Enn Tarto sõnastasid okupatsioonivõimu kohalikus haldusorganis – ülemnõukogus - „iseseisvumisotsusena” nn. Põhiseadusliku Assamblee moodustamise kokkuleppe, mille Arnold Rüütel E(NS)V ÜN Presiidiumi esimehena viseeris, mis siis omakorda rahvale vahendeid valimata jõuga peale suruti, kes oma valdavas enamikus tahtis toona tegelikult taastada 1918.a. loodud Eesti Vabariiki restitutio ad integrum. Tolle otsuse üheks tulemuseks on juba 19 aastat eksisteeriv kaasaegne „juuliparlament”, kus teostatakse „rahva tahet” nagu aastal 1940...
Rahvuslik allaandmispäev on sisuliselt 20-aasta tagune minevik – kaasaegne mütoloogia on EV kodanikkonna seas sedavõrd omaks võetud ja kinnistunud, et enam ammu ei söandata asjadest rääkida õigete sõnadega ning 1918.a. loodud Eesti Vabariigi taastamise restitutio ad integrum soov on asendunud arglike ja endastmõista ette teada ebaõnnestuvate katsetega mõjutada kaasaegset juuliparlamenti – olgu selleks siis rahvaalgatuse sisse viimise soov või midagi muud.
Nüüd, mil on möödumas 20 aastat päevast, mistõttu okupatsioonivõimu tolle juubeli puhul kaasaegse mütoloogia korrutamine meedias on jõudnud haripunkti, saan ma EV kodanikele soovitada vaid üht – esitada endale küsimus, kas 1940.a. juuliparlamendile saanuks toona 71 aastat tagasi esitada põhjendatud lootusega nõudmisi, mida täna esitatakse kaasaegsele juuliparlamendile. Kahtlemata mitte ja selle mittemõistmine on tänapäeva kõige suurem rahvuslik tragöödia.

19.august 2011

Ahti Mänd

* * *

Rahva valikuvabadusest

ehk

müüdid Eesti poliitikas

...tõest tuleb väsimatult rääkida,

sest ümberringi jutlustatakse väärtõdesid,

ja mitte üksikute, vaid hulkade poolt.

Ajalehtedes ja entsüklopeediates, koolides

ja ülikoolides on väärtõed alati esiplaanil,

neil on mugav ja hea olla, sest nende poolel on enamus

Johann Wolfgang v.Goethe

Sellest ajast peale, kui inimkond õppis kirjutama, on ka ajaloosündmusi üles tähendama hakatud. Vanad ürikud, kroonikad jms. on kahtlemata hindamatu väärtusega, kuid ilmaasjata ei suhtu ajaloolased neisse teatud reserveeritusega. Koostatud tolle aja kohaliku valitseva võimu huve silmas pidades, sisaldavad need ebatäpsusi ja vasturääkivusi. Selles mõttes vist ei lõpe ajaloolaste tööpõld kunagi, otsides tõde minevikust. On tavapärane, et mõne varasema ajajärgu kohta leiab veidi hilisemast ajast loogilisema ja usutavama seletuse. See on ka loomulik – aeg on edasi läinud, võim vahetunud, väärtushinnangud teisenenud.
Et eelnevat kergemini mõista, võib ilmestamiseks tuua lihtsa näite XX sajandi Eesti koolides kasutusel olnud ajalooõpikuist, mis iga mõnekümne aasta järel on lausa radikaalselt muutunud: kord on must valge ja teinekord vastupidi – valge on must. Resümeerigem, et teadlik vale või faktide mahavaikimine on valitseva võimu huvides kasutusel olnud läbi aegade. Ja ega käesoleval ajal midagi muutunud ei ole. Meetodid, mis on olnud kasutusel tuhandeid aastaid, on edukalt rakendamisel tänini.
Mõnikord võib imestada, kuidas suur osa või enamik kaasaegsetest tõe pähe esitatud jultunud vale omaks võtavad ja seda siiralt uskuma hakkavad. Kui aga too „tõde” sulle igalt poolt vastu vaatab, kuhu sa oma pilku ka ei pööraks ning seda päevast-päeva massimeedias nämmutatakse, siis ehk polegi see loomuvastane. Vähemalt ühel keskmisel inimesel on uskudes kergem elada.
Poliitilisel taustal on Eestis õige mitu daatumit, mille ümber on Toompea okupatsioonivõimu poolt kujundatud võltsoreool. Eesmärk on olnud alati üks – muuta rahva teadvuses vale ja pettus ilusaks „tõeks”, dogmaks, mis ei kuulu vaidlustamisele. Nii on kujutatud

16.novembrit 1988

kuupäevana, mil „eesti rahvas esimest korda selja sirgu ajas” vabanemaks okupatsiooniikkest. Rääkimata sellest, et vabadusvõitluse leek ei olnud kustunud Eesti okupeerimise algusest peale, polnud tol päeval pisimatki seost okupatsioonist vabanemiseks. Vastupidi. Tehti algust okupatsiooni tagajärgede pöördumatuks põlistamiseks. Vahetult antud daatumile eelnes tegelikult Moskva enda stsenaariumi järgi moodustatud Rahvarinde Perestroika Toetuseks aktsioon allkirjade kogumiseks NSV Liidu konstitutsiooniparanduste vastu. Rahva teadvuses kujundati massimeedia abil illusioon teest, mis viib vabaduse poole, mille tulemusena ligemale 900 000 EV kodaniku allkirja saadeti Moskvasse. Sellele tuginedes võttis Eesti NSV ÜN vastu nn. suveräänsusdeklaratsiooni, kus ta nõudis liidulepingut ehk Eesti jäädavat sidumist NSV Liiduga:

„...Eesti NSV Ülemnõukogu näeb raskest olukorrast vaid üht väljapääsu (minu rõhutus – A.M.) – Eestimaa edasine areng peab toimuma suveräänsuse tingimustes. Eesti NSV suveräniteet tähendab, et talle kuulub tema kõrgeimate võimu-, valitsemis- ja kohtuorganite näol kõrgeim võim oma territooriumil. Eesti NSV suveräniteet on terviklik ja jagamatu. Selle kohaselt peaks vabariigi edasine staatus NSV Liidus olema määratud liidulepinguga (minu rõhutus – A.M.).
Eesti NSV Ülemnõukogu ei ole nõus NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi poolt arutusele pandud nende NSV Liidu konstitutsiooni muudatuste ja täiendustega, mis välistavad Eesti NSV konstitutsioonilise õiguse enesemääramisele (minu rõhutus – A.M.). Toetudes rahvusvahelistele paktidele majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste kohta 16.detsembrist 1966, mis on ratifitseeritud NSV Liidu poolt, ja teistele rahvusvahelise õiguse normidele, deklareerib Eesti NSV kõrgeim rahva võimu esindav organ, Eesti NSV Ülemnõukogu, oma seaduste ülimuslikkust Eesti NSV territooriumil...”

Eesti „edasine areng” tuginebki nimetatud dokumendile. Kommunistide kava elluviimise pidurdavaks teguriks kujunes Eesti Kodanike Komiteede liikumise tulemusel kokku astunud õigusjärgsete EV kodanike esinduskogu Eesti Kongress, kuid mitte kauaks. Tegelikult andis sündmuste kontrolli alt väljumine NLKP-le hea võimaluse käivitada Eestis aseainelised protsessid, kus Eesti Vabariigi taastamise sildi all asuti 16.novembri 1988.a. otsuses deklareeritud nn. Eesti NSV enesemääramisele. Selleks polnudki vaja teha muud kui luua kunstlik poliitiline spekter, mida suuresti NLKP kontrollis oma nn. endiste liikmete kaudu vastavate erakondade juhatustes ja usurpeerida Eesti Vabariigi nimetus. Viimase tegi ENSV ÜN teatavasti teoks 08.mail 1990 oma otsusega „Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi seadus Eesti sümboolikast”.
Järgmise daatumina ongi heroiseeritud

03.märtsi 1991,

kus väidetavalt otsustasid EV kodanikud referendumi teel taastada 1918.a. loodud Eesti Vabariik. Kuid tegelikult?
Tegelikkuses soovis referendumit uue enesemääramise küsimuses läbi viia juba Eesti NSV ÜN 11.koosseis 1989.aastal ja toona korjas Eesti Demokraatlik Liit eesotsas Miina Hint’iga selle toetuseks ka allkirju. Päevakorda kerkis see paaril korral ka 1990.aastal ENSV ÜN 12.koosseisu poolt, kuigi mitte arvestataval tasemel, sest vabadusvõitlejate poolt tehtud ulatusliku selgitustöö tõttu sai plaan hävitava lüüasaamise osaliseks. Eesti rahvas ei vajanud enesemääramist, et uut riiki luua, eesti rahvas oli end juba määranud Vabadussõja tulemusena sündinud Eesti Vabariigiga ja nüüd oli vaja ainult see riik taastada. Kuid Eesti Vabariigi taastamisele juriidilise järjepidevuse alusel seisid vastu nii ida kui lääs... Kuna eesti rahvas oma valdavas osas aga oli kindlalt uue enesemääramise vastu, tuli ta asetada sundseisu, et ta selle uue enesemääramise teeks ja astuks esimese sammu okupeeriva riigi kodanike Eestis viibimise legaliseerimise suunas.
Kuna analoogsed referendumid oli kavas läbi viia teisteski nn. liiduvabariikides, siis verised sündmused 1991.a. jaanuaris Leedus ja osaliselt ka Lätis teenisidki hirmutamise eesmärki.
Pole juhus, et kui 12.jaanuaril kutsus USA president George Bush Gorbatšovi üles lõpetama relvaaktsioonid ja alustama läbirääkimisi Balti küsimuse rahumeelseks lahendamiseks, sõlmiti samal päeval Vene NFSV ja Eesti NSV riikidevahelise suhete aluse leping, millele kirjutasid alla Vene NFSV ÜN esimees Boriss Jeltsin ja Eesti NSV ÜN esimees Arnold Rüütel. Lepingus Eesti okupeeritud staatus endastmõista fikseeritud ei olnud ega puudutatud ka Tartu Rahulepingut – tunnustati teineteist kui suveräänseid Nõukogude Sotsialistlikke Vabariike. Endastmõista oli leping vastuolus Eesti NSV ÜN enda otsusega 30.märtsist taastada Eesti Vabariik restitutio ad integrum ja selle teksti lugedes ei tohi ära unustada Eesti Vabariigi nimetuse usurpeerimist Eesti NSV poolt. Lepingu artikkel I, lõik 1:

„Vene Nõukogude Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik ning Eesti Vabariik tunnustavad teineteist suveräänsete riikidena ja rahvusvahelise õiguse subjektidena, tunnustades ühtlasi mõlema õigust realiseerida oma riiklikku suveräänsust nende endi poolt valitud mis tahes vormis”

seletabki, miks oli vaja korraldada 3.märtsi referendumit – see oli ikka ja jälle seesama juba 16.novembri 1988.a. ENSV ÜN otsuses deklareeritud õigus ENSV enesemääramisele. Sest kui ühest enesemääramisest (1918) lahti öeldakse, on ju vaja midagi selle asemele.
Lepingu artikkel VI ütleski üksüheselt mõistetavalt lahti Tartu Rahulepingust:

„Kõrged lepingupooled austavad vastavalt Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamise põhimõtetele teineteise õigust territoriaalsele terviklikkusele. Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi ja Eesti Vabariigi riigipiiri režiim määratakse kindlaks erilepinguga.”

Just nimelt riigipiiri režiim. Sest territoriaalne terviklikkus vastavalt Euroopa Julgeoleku- ja Koostöönõupidamise põhimõtetele tähendas okupatsiooni kinnistamist. 1973.a. Helsingi lõppakt sätestas ju II Maailmasõja järgse Euroopa piiride puutumatuse – Eesti, Läti ja Leedu olid määratud jääma igaveseks NSV Liidu koosseisu. Sellele oli vaid vaja leida uued vormid: kaotada liiduvabariigi nimetuses sõnaühend „Nõukogude Sotsialistlik”, võtta kasutusele oma raha jms. Sama toimus ka ülejäänud liiduvabariikides.
Okupatsiooni kinnistamise huve teenis veel lepingu artikkel III, mille järgi lepingupooled eitasid õigusjärgse Eesti Vabariigi kodanikkonna olemasolu ja käsitasid eranditult kõiki Eestis elavaid inimesi NSV Liidu kodanikena:

„Vene Nõukogude Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik ja Eesti Vabariik võtavad endale vastastikku kohustuse tagada isikutele, kes käesoleva lepingu allakirjutamise hetkel elavad Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi territooriumil või Eesti Vabariigi territooriumil ning on praegu NSV Liidu kodanikud (minu rõhutus – A.M.), õiguse säilitada või saada Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi või Eesti Vabariigi kodakondsus vastavalt nende vabale tahteavaldusele.”

Leping ratifitseeriti Eesti NSV ÜN 12.koosseisu poolt 15.jaanuaril 1991 ja oli 1918.a. loodud Eesti Vabariigi suhtes endastmõista samamoodi õigustühine nagu kõik eelnevadki 50 aasta jooksul liiduvabariikide omavaheliste suhete reguleerimise lepingud mistahes valdkonnas. Juriidiliselt oli tegemist okupatsiooni teostava keskvõimu ja okupatsiooni teostava kohaliku haldusorgani omavahelise leppega. Piltlikult öeldes – nii nagu alates 1940.aastast eksisteerib Eesti Vabariik edasi vaid juriidiliselt ja Eesti NSV faktiliselt, nii eksisteerib 1920.a. Tartu Rahuleping alates 1991.aastast edasi juriidiliselt, kuigi faktiliselt pandi selle asemel toimima kõnealune keskvõimu ja kohaliku haldusorgani kokkulepe, mis on faktiliselt jõus tänini.
Loomulikult 12.jaanuari „Eesti-Vene leping” polnud piisav, et sundida EV kodanikkonda oma õigustest loobuma, et nad looksid riikliku moodustise, kus legaliseeritakse okupeeriva riigi kodanikud. Tondiks sai Moskva poolt kavandatud 17.märtsi referendum N.Liidu säilitamise küsimuses, mille tegelik eesmärk oligi vastava sundseisu tekitamine, kus EV kodanikkonnal ei oleks taas valikuvõimalust. Ega ilmaasjata ei ole referendumid okupatsiooni tingimustes rahvusvahelise õiguse järgi õigustühised. Antud juhul aga oli isegi apelleerimine rahvusvahelisele õigusele raskendatud, kuna 1918.a. toimunud eesti rahva enesemääramisest lahtiütlemisest ja koos okupantide, kolonisaatorite ja kolonistidega toimuvast uuest enesemääramisest oli huvitatud ka lääs:

„Ameerika Ühendriigid toetavad igati referendumi korraldamist Eestis,” ütles USA suursaadik N.Liidus härra Jack Matlock pidulikul lõunal, mille ta andis eile Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimehe Arnold Rüütli auks. Koos Arnold Rüütliga viibis lõunal Eesti Vabariigi minister Endel Lippmaa. Nagu suursaadik rõhutas, on rahva tahteavaldus eriti vajalik praeguse sügava poliitilise kriisi seisundis, et teha lõpp määramatusele. Referendum on väga vajalik ka seetõttu, et N.Liidu juhid väidavad nagu taotleksid iseseisvust vaid Eesti, Läti ja Leedu juhtkonnad. Jack Matlocki arvates ei saa mingid juriidilised konstruktsioonid (näiteks järjepidevus) olla argumendiks referendumi vastu. Selle läbiviimine ei kahjusta mingil määral Baltikumi anneksiooni mittetunnustamise poliitikat” („Päevaleht” 30.01.1991).
„Uudisteagentuur Associated Press teatas eile, et USA ja N.Liidu vahel on sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt Washington vastutasuks Moskva jätkuvale toetusele Pärsia lahe sõjas pehmendab oma suhtumist Balti küsimusse. Agentuur viitas siinkohal USA administratsiooni anonüümseks jääda soovivatele esindajatele... AP teatel olevat Ühendriikide ametiisikud alustanud Balti separatistide veenmist rahvaküsitluse vajalikkuses, et selgitada välja suhtumine iseseisvusdeklaratsioonidesse (minu rõhutused – A.M.) („Päevaleht” 02.02.1991).

Nende aktsioonide käigus murti lõplikult ka Eesti Kongressi tööorgani Eesti Komitee vaimne selgroog, kes algselt oma avalduses 31.jaanuarist 1991 kutsus rahvast üles boikoteerima nn. preventiivreferendumit ja mitte loobuma oma esiisade poolt teostatud enesemääramisest, kuid juba 7.veebruaril asus pärast rasket debatti ühe enamhäälega vastu võetud otsusega toetama uut enesemääramist. Et nad vähemalt algul häbi tundsid kollaboratsiooni teele asumisest, annab tunnistust fakt, et Tunne Kelam, Jüri Adams ja Enn Tarto ei söandanud alla kirjutamata jätta 23.-24.veebruaril 1991 Gruusias, Tbilisis toimunud Ikestatud Rahvaste Konverentsi otsusele nr.10 referendumite (rahvaküsitluste) kohta:

Nõukogude Liidu poolt okupeeritud riikides ja territooriumidel, mis on administratiivüksustena liidetud Nõukogude impeeriumi koosseisu, viiakse läbi referendume ja nn. elanikkonna küsitlusi (millele antakse samuti juriidiliselt referendumi vorm). Need viiakse läbi nii Kremli keskvõimu kui ka kohalike võimuorganite poolt, kes tegutsevad tema näpunäidete järgi või survel. Need referendumid puudutavad okupeeritud maade või territooriumide riikliku staatuse küsimusi, kusjuures NSVL seaduste järgi osalevad neis nõukogude kodanikud, kes on territooriumidele sisse kirjutatud.
Konverents on veendnud, et referendumite (või juriidiliselt referendumi vormis küsitluste) läbiviimine nende rahvaste enesemääramise küsimuses, kes on juba väljendanud oma tahet ja pöördumatult määranud oma staatuse rahvusliku vabadusvõitluse käigus, mille eesmärgiks on kõrgeima tasemega rahvusriik, on neile alandav, ebamoraalne ja ei ühti rahvusvahelise õigusega. Seda enam okupatsiooni tingimustes, kuna isegi kogu rahva üks põlvkond, asudes sundolukorras, ei oma õigust määrata sama saatust ka järgnevatele põlvedele...
Konverents hoiatab impeeriumimeelsete ja kollaboratsionistlike jõudude taotluste eest kasutada referendumite (küsitluste) tulemusi oma sotsaalse baasi kindlustamiseks, et muuta okupeeriva maa kodanike staatus okupeeritud maa kodanike staatuseks... Nimelt sellega püüavad impeeriumi jõud võtta endalt vastutuse endi poolt ikestatud rahvaste vastu toime pandud genotsiidi eest, mis viidi läbi okupatsiooni ja sellele järgneva tegeliku anneksiooni, füüsilise hävitamise, küüditamiste ja koloniseerimise teel... (minu rõhutused – A.M.)

Kui „Eesti NSV territooriumil elavad N.Liidu kodanikud” olid edukalt teostanud Eesti NSV-st tuleneva uue enesemääramise, oli aja astuda järgmine samm. Ja vahest kõige müütilisemaks daatumiks Eesti lähiajaloos on

20.august 1991,

mis alates 1995.a. suvest Toompea valitsuse otsusel kuulutati riigipühaks kui taasiseseisvuspäev. Ja kui tänases Eestis valdav enamik inimesi näiteks ei suuda mõista, kuidas mitte eriti kauges minevikus suudeti uskuda kommunismiideaalidesse, siis seesama kaasaegne enamik peab toda taasiseseisvuspäeva endastmõistetavaks tõeks – s.o. usub siiralt müüti, et sel päeval vabanes Eesti okupatsioonist ja iseseisvus vabaks suveräänseks riigiks.
Tegelikkuses okupatsioon muidugi ei lõppenud, vaid pigem süvenes – 20.augusti hommikul jõudis Tallinna Pihkvast teele asunud okupeeriva riigi tankikolonn ja hõivati Teletorn. Üldtunnustatud kontseptsiooni järgi leidis tollal N.Liidus KGB ja NL armee kõrgema juhtkonna eestvõttel aset sõjaväeline riigipööre, mis paari päeva pärast läbi kukkus. Kuid kas too riigipööre ikka oli ebaõnnestunud? Või oli tegemist hoopis õnnestunud näitemänguga maailmale. Venemaa on ikka armastanud näitemänge etendada. Meenutagem või 1940.aastat, kui Eesti „rahva tahte” kohaselt jõudis N.Liidu vennalikku rüppe.
Viimasel ajal riigipöördeid eriti aset leidnud pole. Kuid 1980-ndail aastail toimus neid Aafrika ja Ladina-Ameerika riikides pea iga nädal. Ja ühe tähelepaneku võis nende taustal teha. Nimelt alati toimusid riigipöörded nädalalõppudel. See on ka endastmõistetav – parlamendid üldjuhul neil päevil koos ei käi, kõik ametiasutused on suletud jne.
Kuidas aga leidis putš aset N.Liidus? See algas esmaspäeval, 19.augustil, ja oli seega ette määratud nurjumisele. Ja arvata võib, et ettekavatsetult. Kes arvab, et KGB ladvik oli rumalam loendamatuist Ladina-Ameerika ja Aafrika putšistidest, alahindab üht maailma suurimat salateenistust. Et tegemist oli riigipöörde farsiga, annab tunnistust ka fakt, et kuigi „putšistide” tegevuse üle „viidi läbi juurdlus”, lükati kohtuistungid kogu aeg edasi ja lõpetati lõpuks asi sootuks. N.Liidu kriminaalkoodeks aga nägi säärase süüteo eest ette ei vähem ega rohkem kui surmanuhtluse.
Mida Venemaa selle näitemänguga saavutas? Väga palju.
Esiteks oli N.Liidu majandus praktiliselt kokku varisenud. Hirmust „laguneva tuumaimpeeriumi” ees pääses läänemaailma rahakukkur lõplikult lahti ja sealt hakkas voolama miljadeid dollareid Venemaa põhjatusse kurku. Ja teiseks võimaldas see tõsta N.Liidu tugevasti kõikuma löönud prestiiži, sest „putši” abil käivitati maailmale veelgi suurejonelisem etendus – totaalse režiimi muutmine iseseisvate liiduvabariikide demokraatlikuks süsteemiks. Näiliselt muidugi. Siia alla kuuluvad ka sündmused Eestis.

„Eile hommikul jõudis USA- ja Kanada visiidilt tagasi EV ÜN esimees Arnold Rüütel koos teda saatnud EV ÜN esimehe sekretariaadi juhataja asetäitja Raul Mälguga. EV välisminister Lennart Meri koos saatjatega jäid veel Kanadasse. Lennujaamas rääkis Arnold Rüütel lühidalt oma visiidi käigust. Lisaks vestlusele USA presidendi George Bushi ja riigisekretär James Bakeriga kohtus EV ÜN esimees veel USA esindajaga ÜRO inimõiguste komisjonis Ken Blackwelliga ning teistega, „kes mõjutavad rahvusvahelist poliitikat”...
...Jututeema oli sama ka rigisekretär Bakeriga, seal käsitati probleeme aga detailsemalt. Arnold Rüütel: „Juttu oli läbirääkimistest, nende juriidilistest alustest. Baker kinnitas: ei maksa kramplikult kinni pidada nn. õigusliku järjepidevuse momentidest”... („Päevaleht” 02.04.1991)” (minu rõhutused – A.M.).

Vahetult pärast USA visiiti toimus 5.aprillil 1991 ENSV ÜN juhatuse kinnine istung, millel toimuvast avalikkust kunagi ei teavitatud („Päevaleht” 06.04.1991). Samal päeval andis Lennart Meri pressikonverentsi, kus muu hulgas märkis, et Arnold Rüütel esitas Ameerikas rahvusvahelise konverentsi korraldamise idee, kus Balti küsimus tuleb siduda Euroopa tavarelvastuse vähendamise lepingu raamidega („Päevaleht” 06.04.1991). Jätkem meelde, et mitte okupatsiooni lõpetamise, vaid tavarelvastuse vähendamisega. See on väga oluline.
Samal pressikonverentsil kinnitas Lennart Meri:

„Pole vähimatki kahtlust, et Ameerika Ühendriigid on N.Liidu tippjuhtidega olnud meie (s.o. Balti riikide) läbirääkimiste osas väga tihedas kontaktis ja teinud neile selgeks oma seisukoha: Balti küsimus tuleb lahendada ja see tuleb lahendada läbirääkimiste teel” („Päevaleht” 06.04.1991).

3.märtsi referendumi valguses on antud kokkulepe vägagi usutav. Pealegi leidis see kinnitust. Mihhail Gorbatšov märkis, et arutada tuleb kõiki küsimusi, mida Eesti pool esitab. 14.aprillil kohtuidki N.Liidu ja Eesti delegatsioonid:

„Konfientsiaalne vestlus toimus õhtusöögi ajal, kus osales ka EV ÜN esimees Arnold Rüütel. ÜN-i väliskomisjoni esimees Indrek Toome ei soovinud kõnelust kommenteerida” („Päevaleht” 16.04.1991) (minu rõhutus – A.M.).

Endastmõista pole see veel kõik. 30.04.1991.a. „Päevalehes” märkis Edgar Savisaar, „et iseseisvus võib saabuda arvatust kiiremini.” Millele ta tugines?
Nädalapäevad hiljem kohtusid Eesti NSV peaminister Edgar Savisaar, Läti NSV peaminister Ivars Godmanis ja Leedu NSV ÜN esimees Vytautas Landsbergis USA-s presidendi George Bushi ja riigisekretär James Bakeriga, päev varem aga USA Kongressi Euroopa Julgeoleku- ja Koostöönõupidamise komisjoni töökoosolekul, kus käsitleti Eesti, Läti ja Leedu omariikluse taastamise erinevaid võimalusi:

„USA riigisekretär Baker ütles eile Balti riikide juhtidele, et nad peaksid iseseisvuse saavutamiseks arendama sellist strateegiat, mis ei jätaks Moskvat häbisse. Nii ütles eileõhtusel pressikonverentsil Läti peaminister Godmanis, teatab Reuter ETA vahendusel. Pärast Leedu, Läti ja Eesti juhtide kohtumist George Bushi ja James Bakeriga toimunud konverentsil märkis Godmanis: „Riigisekretär Baker palus meil samuti leida iseseisvuse saavutamiseks mingi selline MEHHANISM, mis ei saadaks ka N.Liitu häbisse.”” („Päevaleht” 09.05.1991) (minu rõhutused – A.M.)

Antud mõtteavaldust korrati leheveergudel ja kommenteeriti veel korduvalt. See on ka loomulik, sest siin peitub ka 20.augustil 1991 saavutatud „kokkuleppe” võti! Oma visiidil jätsid Valgesse Majja Savisaar, Godmanis ja Landsbergis oma allkirjaga dokumendi, kus taotleti rahvusvahelist tunnustust okupeeritud Eesti, Läti ja Leedu NSV-dele. Oma visiidijärgsetel pressikonverentsidel Savisaar antud dokumenti ei tutvustanud („Päevaleht” 26.05.1991) ja avalikkuseni jõudis ta vaid tänu leedukate vahendusel, kes algusest peale hülgasid juriidilise järjepidevuse tee riigi taastamisel ega teinud seetõttu dokumendist saladust:

„Balti riikide juhid,

pöördudes Ameerika Ühendriikide ja kogu maailma avalikkuse poole, kaasa arvatud N.Liit, kes on teatanud soovist saada demokraatlikuks riigiks ja kus juhindutakse rahvusvahelisest õigusest,

kutsuvad üles ja taotlevad,

et kõigil aladel – rahvusvahelistes organisatsioonides, samuti rahvusvahelistel foorumitel, riikidevahelistes lepingulistes suhetes, hariduses, poliitilises kartograafias, telekommunikatsioonides jms. – peetaks Eesti Vabariiki, Läti Vabariiki ja Leedu Vabariiki iseseisvateks riikideks;
et teiste riikide igasugusele tegevusele Eesti, Läti ja Leedu suveräänsete õiguste vastu antaks õige tõlgendus ja hukkamõistev hinnang;
et võimaldataks ja toetataks kolme Balti riigi riigi iseseisvumist endiste diplomaatiliste ja muude rahvusvaheliste suhete taastamise abil kõikide riikidega, kes on sellest huvitatud, kaasa arvatud N.Liit, ning uute suhete loomisel iga sellest huvitatud riigiga.” („Postimees” 27.05.1991).

Dokument sai Eestis tugeva kriitika osaliseks, kuna Toompea tasandil oldi aasta vältel pärast EV nimetuse usurpeerimist korduvalt kinnitatud, et tunnustust taotletakse vaid valitsusele ja ülemnõukogule, mitte aga okupeeritud riigile. Seda muinasjuttu kinnitasid nii Edgar Savisaar kui ka Endel Lippmaa veel 1991.a. veebruaris, kui avalikkus sai teada valitsusjuhi kirjast USA senaatoritele („Postimees” 27.05.1991).

Sündmused aga arenesid omasoodu.

„12.-14.maini viibisid Eestis USA aseriigisekretäri asetäitja Curtis W.Kamman ja USA Riigidepartemangu Baltikumi osakonna juhataja Paul Goble, keda saatsid USA Leningradi peakonsulaadi konsulid Georg Krol ja Jon Purnell. See oli kõrgeim Ühendriikide esindus, kes on külastanud Eestit viimased 50 aastat, teatas ETA. Esmaspäeval olid delegatsioonil kavas kohtumised EV välisministri Lennart Mere, Ülemnõukogu juhataja Ülo Nugise, minister Endel Lippmaa ja Eesti Komitee esimehe Tunne Kelamiga... H.Kamman ei soovinud avalikult kommenteerida küsimusi, millest siinsetel kohtumistel juttu oli” („Päevaleht” 14.05.1991) (minu rõhutus –A.M.).

Mehhanism, mis „N.Liitu häbisse ei jätaks”, leitigi. Ja taas ei antud kodanikkonnale mingit valikuvõimalust, sest okupatsioonivõimu koridorides sündinud ühe okupatsioonivõimu esindaja ja üheksa okupatsioonivõimuga kollaboreerunud EV kodanikkonna esinduskogu Eesti Kongressi esindaja separaatkokkulepe sundis EV kodanikkonnale peale Põhiseadusliku Assamblee. Avalikkusele püüti seda muidugi serveerida Eesti Komitee ja ÜN kui erinevate Eesti riikide (1918.a. loodud EW ja 1940.a. moodustatud Eesti NSV) poliitiliste instantside kauaoodatud vastasseisu lõppu ühiskokkuleppe näol. Kuid midagi taolist muidugi ei toimunud.
Alustama peab sellest, et 19.augustil 1991 tegi Eesti NSV ÜN avalduse „riigipöörde” kohta NSV Liidus. Avalduse 2.punkt sätestas:

„Riigipööre NSV Liidus ja eriolukorra kehtestamine on vägivaldselt katkestanud Eesti Vabariigi taastamiseks käivitatud kahepoolsete läbirääkimiste protsessi. Sellest tulenevalt Eesti Vabariigi Ülemnõukogu on õigustatud ühepoolselt realiseerima Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust vastavalt 3.märtsi 1991.a. referendumis väljendatud rahva tahtele.” (minu rõhutus – A.M.).

Kui palju oli Eesti Komitee ka ÜN poole pöördunud, on need alati tähelepanuta jäänud. Seekord okupatsioonivõim aga lihtsalt vajas õigusjärgse Eesti Vabariigi kodanike mandaati, et toimuvale anda näiliselt EV kodanike tahet. Mart Laar kinnitabki 13.09.1991.a. „Eesti Ekspressis”, et Arnold Rüütel pidas vajalikuks kutsuda Eesti Komitee esindus Toompeale. Vardo Rumessen aga rõhutab lisaks, et Arnold Rüütel soostus alla kirjutama ainult sellisele dokumendile, mille sõnastust Eesti Komitee toetab („Eesti Kongress – siis ja praegu” Tallinn 2000).Antud väide on vägagi usutav. Igal juhul aga 19.-20.augustil Eesti Komitee esindajate ja ÜN esindajate läbirääkimiste kohta on konkreetseid andmeid avaldatud vähe. Neid on, kuid kõikehõlmavat ülevaadet mitte. Mälestuskillud on täis auke ja vastuolulisusi. Kuid see on endastmõistetav. Eesti Komitee liidrid hülgasid ju tol hetkel lõplikult Eesti Vabariigi taastamise idee juriidilise järjepidevuse alusel, kuigi sõnades pasundasid antud kokkuleppest kui suurest võidust. Petta nad sellega muidugi praktiliselt kedagi ei suutnud – reetmine oli silmnähtav. Ka poliitikakommentaatorid, kes oma peaga mõtlesid, andsid toimuvale ühese hinnangu:

„Kas riigipöördekatse, mida ÜN teadlikult riigipöördeks nimetas, muutis midagi Eesti jaoks? Jah, võime kergendusega öelda, et eesti rahvusest poliitikud leidsid kauaoodatud üksmeele. Eesti Komitee andis nõusoleku Kolmanda Vabariigi kuulutamiseks. Enam kui aasta aega sõdisid juriidilise järjepidevuse pooldajad de facto Eesti Vabariigi väljakuulutamise vastu. Okupatsioon ise on jäänud Eestis samasuguseks kui oli varemgi. EW idaalad on liidetud Venemaa külge, Eestil puudub oma relvajõud ja kontroll rahanduse ning tollisüsteemi üle. Ainus muutus, mis EK liikmetele mõjus, oli võimalus osaleda tulevase Põhiseadusliku Assamblee koosseisus. Sarnaselt endistele kommunistidele, kes nüüd ärimaailmas kapitali koguvad, tuleb Eesti Komitee liikmeid kiita, et nad realiteeti arvestades põhimõttekrampidest loobusid. Valijatele jääb ainult küsimus, miks ei oleks ÜN ja EK koostööd juba aasta tagasi selles vormis võinud alustada?”(Hans H.Luik „Õudusflm stuudiolt „KGB””, „Eesti Ekspress” 23.08.1991).

Püüame siis vähemalt killukestest pilti kokku panna, millele vähemalt ei saa vastu vaielda.
Eesti Komiteed esindasid Tunne Kelam, Sirje Endre, Vardo Rumessen ja Enn Tarto; ÜN poolt aga... Kindlalt on teada Arnold Rüütel, Marju Lauristin, Ülo Nugis, Liia Hänni, Heinz Valk ja Ignar Fjuk, kuid teatud etapil ütlesid sõna sekka ka Jüri Raidla, Rein Müllerson ja Advig Kiris („Eesti Ekspress” 06.09 ja 13.09.1991).
Esimesel päeval, 19.augustil omavahele kokkuleppele ei jõutud. ÜN poolt pakuti Eesti Komitee esindajaile kokkuleppe varianti, mis sisaldas üleminekuperioodi lõppenuks tunnistamise ja uue Eesti Vabariigi väljakuulutamist, nimetada ÜN ümber Eesti Vabariigi Taastavaks Koguks ning taotleda sellele kogule, kuhu kuulusid ka okupandid, rahvusvahelist tunnustust.
20.augusti varahommikul jõudis Tallinna Pihkva tankidiviis ja samal hommikul läbirääkimised jätkusid. Edasi tuleb aga küsitavuste rida. Teada on, et veel eelmisel päeval tõstatati ÜN-is küsimus 1938.a. Põhiseaduse taaskehtestamisest ja seda ka arutati – tulemuseta. Arusaadav, sest põhiseaduse eelnõu, mis Põhiseaduslikus Assamblees töö aluseks sai ja avalikkus tunneb seda kui ERSP-poolset Jüri Adamsi väljatöötatud eelnõuna, oli tegelikult juba valminud USA-s 1990.a. algul („Rahva Hääl” 16.06.1992). Mitte ilmaasjata ei ole käesolevas artiklis eelnevalt ära toodud viited kontaktide kohta, mida kommenteerida pole tahetud, samuti soovitava mehhanismi leidmise kohta. Igal juhul 20.augustil 1991 Toompeal nn. läbirääkimistel osalejailt pole tulnud ühtki objektiivset põhjendust, miks 1938.a. Põhiseadusest loobuti nagu pole tulnud tõde ka selle kohta, kust ilmus dokumendi teksti idee luua Põhiseaduslik Assamblee. Ja millal? Andmed on vastuolulised. Vardo Rumessen väidab, et idee käis esmakordselt välja 19.augusti õhtul arutelu lõpuminuteil Rootsist tulnud Marju Lauristin ja kõigepealt nimetas ta seda inglise keeles Constitutional Assembly ja järgmisel hommikul oli ta juba uue dokumendi sõnastuses sees („Eesti Kongress – siis ja praegu”, Tallinn 2000). Täpsuse huvides märkigem, et Rootsist naasemise kohta käivat infot Rumessen ei öelnud, seda rõhutas Heinz Valk 06.09.1991.a. „Eesti Ekspressis”. Mart Laar aga väidab 13.09.1991.a. „Eesti Ekspressis”, et Põhiseadusliku Assamblee projekt oli Marju Lauristini ja Liia Hänni ühistöö.
Tegelikult sellel kõigel pole mingit tähtsust nagu sellelgi, et paralleelselt ülemnõukogus toimuvaga pidas oma elu kõige raskemat koosolekut Eesti Komitee, kus Toompeal läbirääkimisi pidanud esindajad olevat käinud endile volitusi nõudmas. Sest Põhiseadusliku Assamblee loomise idee oli sügavas vastuolus Eesti Kongressi otsustega. Eesti Kongress oli oma eelneva 5 istungjärgul vastuvõetud otsustes korduvalt toonitanud, et Eesti Vabariik tuleb taastada kehtiva 1938.a. Põhiseaduse alusel seda järk-järgult toimima pannes ning seega polnud Tunne Kelamil, Sirje Endrel, Vardo Rumessenil ja Enn Tartol Eesti Kongressi saadikuina mingeid volitusi 20.augusti kokkuleppele alla kirjutada.
Tragikoomiline on aga see, et ka vastaspoole nn. põhiläbirääkijad Ülo Nugis, Marju Lauristin, Liia Hänni, Heinz Valk ja Ignr Fjuk olid samuti Eesti Kongressi saadikud ning vastavad Eesti Kongressi otsused 1938.a. Põhiseaduse kohta olid nende jaoks sama kohustuslikud kui Eesti Komitee esindajaile. Ka neil puudusid volitused kokkuleppe sõlmimiseks.
Kümnest põhiläbirääkimises osalenust ei olnud vaid Arnold Rüütel Eesti Kongressi saadik, mistõttu loogika reeglite järgi ei oleks idee Põhiseaduslikust Assambleest mitte kuidagi selle ümarlaua nõupidamises ülekaalu saanud saavutada. See oli ühe kliki sobing tema klassikalises tähenduses, reetmisest rääkimata. Ja igasugune hämamine mingite volituste ümber oli vaid eneseõigustus ja enese puhtakspesemise hale katse. Kas sellepärast Arnold Rüütel ütleski, et ta kirjutab vaid sellele dokumendile alla, mida Eesti Komitee toetab? Kuna ta oli selles seltskonnas ainus, kes esindas ainult okupatsioonivõimu kohalikku haldusorganit, võis ka okupatsioonivõim Pilatuse kombel käed puhtaks pesta. Juriidiliselt tehti kõik ära õigusjärgse Eesti Vabariigi kodanike esinduskogu Eesti Kongressi saadikute kätega. Okupatsioonivõim oli mandaadi kätte saanud.
Kogu see lugu meenutab Tom Sawyeri plankaia värvimise lugu, kusjuures Tom Sawyeri rollis oli Arnold Rüütel. Mehhanism, mis N.Liitu häbisse ei jätaks, oli suure tõenäosusega varem suures poliitikas kokku lepitud ja nüüd taolisel kujul maailma avalikkusele välja käidud.

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus

Eesti riiklikust iseseisvusest

Lähtudes Eesti Vabariigi järjekestvusest rahvusvahelise õiguse subjektina,
toetudes 1991.a. 3.märtsi rahvahääletusel Eesti elanikkonna (minu rõhutus – A.M.) selgesti väljendatud tahteavaldusele taastada Eesti Vabariigi riiklik iseseisvus,
arvestades 1990.a. 30.märtsi Eesti NSV Ülemnõukogu otsust „Eesti riiklikust staatusest” ja „Eesti NSV Ülemnõukogu deklaratsiooni Eesti NSV Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi koostööst”,
võttes arvesse, et NSV Liidus toimunud riigipööre seab tõsisesse ohtu Eestis toimuvad demokraatlikud protsessid ning on teinud võimatuks Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse taastamise NSV Liidu kahepoolsete läbirääkimiste teel

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsustab:

1.Kinnitada Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust ja taotleda Eesti Vabariigi diplomaatiliste suhete taastamist.
2.Eesti Vabariigi põhiseaduse väljatöötamiseks ning rahvahääletusele esitamiseks moodustada Põhiseaduslik Assamblee, mille koosseis kujundatakse delegeerimise teel Eesti Vabariigi kõrgeima seadusandliku riigivõimu Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ning Eesti Vabariigi kodanikkonna esinduskogu Eesti Kongressi poolt (minu rõhutus – A.M.).
3.Viia läbi Eesti Vabariigi uue põhiseaduse järgi Eesti Vabariigi parlamendivalimised 1992.aasta jooksul.

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimees A.Rüütel

Tallinn, 20.augustil 1991

Kuna antud otsusega loobuti siis 1918.a. loodud Eesti Vabariigi taastamisest juriidilise järjepidevuse alusel, võis anda ka momendil välismaal viibivale Savisaare valitsuse välisministrile Lennart Merile volitused moodustada Eesti NSV Valitsus eksiilis, kui Eesti NSV võimuorganid ei peaks saama oma ülesandeid täita („Päevaleht” 21.08.1991).
Kindlasti jääb siin vastuseta ulmevaldkonda kuuluv küsimus: kuidas kulgenuks Eesti vabadusvõitlus tulevikus, kui läänes asunuks üheaegselt kaks eksiilvalitsust – 1938.a. Põhiseadusele tuginev 1918.a. loodud Eesti Vabariigi Valitsus eesotsas Peaministriga Presidendi ülesandeis ja 1977.a. Eesti NSV konstitutsioonile tuginev 1940.a. okupatsioonivõimude poolt kujundatud Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Valitsus eksiilis. Elati ju 20.augustil 1991 Eestis Eesti NSV 1977.a. konstitutsiooni järgi.
Kuid ulmevaldkonda ei kuulunud enam kindlasti 3.märtsi referendumile tuginenud 20.augusti sobingu otsesed tagajärjed:

„Justiitsministeeriumi haldusalas otsustati asutada EV kodakondsusamet, kes peab lahendama passirežiimiga seatud õiguslikud küsimused kuni kodakondsusseaduse vastuvõtmiseni (sh. EV isikuttõendavate dokumentide küsimus, optsioon), Savisaar: „Kui räägime riigist, siis peab olema ka kodanikkond.”” („Päevaleht” 24.08.1991).

Ja seekord oli tal õigus – loodi küll uus riigitaoline moodustis, millel aga puudus veel kodanikkond. Need tuli leida. Ja leiti. Ülearune pole siin ära märkida sedagi, et tänini käibel olevad ja Savisaare poolt algatatud nn. Eesti sinise passi väljaandmine on vist küll ainus omataoline maailmas – seal ei ole märgitud, millise riigi kodaniku isikutunnistusega on tegemist. Jah, võib lugeda, et see ja see on Eesti kodanik. Kuid kas see Eesti on oblast, kubermang või EV nimetuse usurpeerinud ENSV, on juba vaba tõlgendamise küsimus.
Mis edasi juhtus, on samuti hästi teada.
Tunnustust lääneriikidelt oli Eesti NSV ÜN taotlenud varemgi. Põhimõtteliselt läänemaailm aga ei saanud Eesti NSV-d Eesti Vabariigina tunnustada ega okupatsioonivõimu kohaliku haldusorganiga diplomaatilisi suhteid sisse seada, sest see oleks läinud vastuollu rahvusvahelise õigusega. Ja mitte ainult. Taoline teguviis olnuks vastuolus ka nende endi mittetunnustuspoliitikaga, mis seisnes Eesti Vabariigi N.Liidu koosseisu inkorporeerimise eiramises. Ometi sai see seekord teoks. Muidugi polnud selle põhjuseks Eesti NSV ÜN 20.augusti otsuse 1.punkt, vaid Boriss Jeltsini üleskutse maailma riikide poole 24.augustist, milleta järgnevat poleks toimunud. Läänemaailm, järgides rahvusvahelise õiguse norme, polnud sugugi valmis neid niisama lihtsalt eirama.

„USA president George Bush teatas neljapäeval (22.08.1991 – A.M.) toimunud pressikonverentsil, et Baltimaade iseseisvuse tunnustamiseks pole aeg veel küps.” (minu rõhutus – A.M.) („Päevaleht” 24.09.1991).

Loomulikult polnud aeg küps ja nii nagu „Eesti-Vene” 12.jaanuari 1991.a. lepingu puhul, tuli ka nüüd okupatsiooni keskvõimul ja selle kohalikul haldusorganil taas omavahel edasine tegevussuund koordineerida. Selleks sõitis Arnold Rüütel Moskvasse:

„Eile hommikupoolikul kohtusid nn. Moskva Valges Majas Vene ÜN esimehe kt. Ruslan Hasbulatoviga EV ÜN esimees Arnold Rüütel, välisministri asetäitja Rein Müllerson, ÜN väliskomisjoni esimees Indrek Toome ja ÜNP sekretär Arno Almann.
Rüütel selgitas Venemaa „ajutrustiks” nimetatud Hasbulatovile viimastel päevadel Eesti ÜN poolt vastuvõetud dokumentide tähendust. Ta ütles ka, et Venemaa on küll tunnustanud Eestit iseseisva riigina (12.jaanuari leping – A.M.), ent kahjuks pole selle kohta seni ühtegi ametlikku dokumenti esitatud. Rüütel pidas taolise paberi olemasolu äärmiselt kasulikuks ka rahvussuhete seisukohalt Eestis (seoses Kirde-Eesti Vabariigi moodustamise ohuga)... Seetõttu andiski EV ÜN esimees Arnold Rüütel nii Venemaa ÜN esimehe kt. Hasbulatovile kui ka kõigile saadikuile, kellega kohtuti, edasi Eesti poolt ette valmistatud projekti, millest võiks kujuneda kas N.Liidu ÜN otsus või presidendi dekreet.” (minu rõhutus – A.M.) („Päevaleht” 24.08.1991).

Sündmuste käekiri on tuttav 1940.aastast, mil samuti „Eesti esindajad” palusid Eesti vastu võtta N.Liidu koosseisu. Kuid läheme edasi. Samas lehenumbris ilmus ka teade Islandi välisministri Jon Baldvin Hannibalssoni poolt Islandi valitsuse nimel saadetud kirjadest Eesti ja Läti välisministritele, kus kinnitati valmisolekut alustada läbirääkimisi Eesti ja Läti valitsustega leidmaks võimalusi diplomaatiliste suhete sisseseadmiseks! Endastmõista mitte taastamiseks. Ning seda lootusetut umbsõlme püüti lahti harutada mujalgi. Pärast kohtumist Hasbulatoviga tegi Rüütel teisigi visiite:

„Paljud lääneriigid on asunud otsima teid diplomaatiliste suhete taastamiseks Eestiga. Selleks on oma valmisolekut juba kinnitanud Island. Eile olid Arnold Rüütlil ning teda saatvatel isikutel kohtumised Suurbritannia ja Austraalia suursaadikutega ning nende riikide saatkondades. Hilisõhtul käisid Eesti alalises esinduses Hollandi, Belgia ja Luxemburgi suursaadikud. Täna peaks toimuma kohtumine USA uue suursaadikuga Moskvas Robert Straussiga. Põhiliseks küsimuseks, mida neil kohtumistel esitatakse, on „kas Eesti kontrollib oma territooriumi”. Vastust teame ise, nagu ka seda, et just kontroll oma territooriumi üle vastavalt rahvusvahelisele õigusele on ühes esimeseks tingimuseks riigi tunnustamisel (minu rõhutus – A.M.). EV ÜN väliskomisjoni esimehe Indrek Toome sõnul on Suurbritannia välisminister John Major andnud korralduse uurida, mida on võimalik ette võtta, aitamaks Balti riikidel reaalselt iseseisvuda. Loomulikult arvestavad nii Inglismaa kui ka teised riigid suuremal või vähemal määral N.Liidu õiguslikku olukorda.” („Päevaleht” 24.08.1991).

Juba järgmisel päeval pärast Rüütli kohtumist Hasbulatoviga kirjutas Vene NFSV president Boriss Jeltsin alla seadlusele, mille kohaselt Venemaa tunnustas Eesti NSV riiklikku iseseisvust:

Vene Nõukogude Föderatiivse

Sotsialistliku Vabariigi presidendi Seadlus
Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse tunnustamisest
1.Seoses Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsusega riikliku iseseisvuse väljakuulutamise kohta tunnustada Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust.
2.VNFSV Välisministeeriumil viia läbi vastavad läbirääkimised ning kirjutada alla lepe diplomaatiliste suhete kehtestamisest (minu rõhutus – A.M.) VNFSV ja Eesti Vabariigi vahel.
3.Kutsuda NSVL presidenti üles tunnustama Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust ja viima läbi läbirääkimisi riikidevaheliste suhete reguleerimiseks NSVL ja Eesti Vabariigi vahel.
4.Kutsuda maailma riike üles tunnustada Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust. (minu rõhutus –A.M.)

VNFSV president Boriss Jeltsin

Moskva, Kreml

24.augustil 1991

See üleskutse oli määrava tähtsusega. Seda enam, et Jeltsini roll „vastuhakul putšile” (üleöö vene rahvuslike väeosade loomine (?) ja ülemnõukogu hoone kaitsmine) oli toonud talle poliitilise kapitali, millele võrdväärset ei olnud kellelgi kõrvale seada. Sel hetkel kehastas Jeltsin läänemaailma jaoks sisuliselt mitte ainult Venemaa liidrit, vaid ta oli tõusnud kogu N.Liidu n.ö. progressiivsema osa kehastuseks, varjutades täiesti Gorbatšovi. Pealegi andis tema ukaas läänele vähemalt ettekäände mitte ise otsustada rahvusvahelise õigusega vastuollu minekut okupeeritud Balti riikide tunnustamisel – nad järgisid vaid üleskutset, mille oli nende jaoks esitanud „laguneva tuumariigi nn. esimene mees” – nad vabanesid vastutusest.
Ja kuigi Eesti ei kontrollinud vähimalgi määral oma territooriumi –

„Venemaa teatas eile TASS-i levitatud avalduses, et jätab endale õiguse revideerida oma piire N.Liidust lahkuvate vabariikidega („Päevaleht” 27.08.1991) ja BBC teatel N.Liidu kaitseministri Jevgeni Šapošnikovi arvates vastab N.Liidu vägede viibimine Eestis, Lätis ja Leedus ka nende huvidele, sest N.armee suutvat kindlustada usaldusväärsema kaitse ja see olevat palju odavam kui oma armeede loomine” („Päevaleht” 21.09.1991)

- andis Venemaa presidendi Jeltsini üleskutse ka ettekäände selle rahvusvahelise õiguse sätte rikkumiseks: oli ju kõigil Balti riikidel ühiseid piire Venemaaga. Üleskutse sisaldas varjatud sõnumit: probleeme ei ole. AU KGB-le (?) stsenaariumi väljatöötamisel.

Probleeme „tunnustusega” muidugi oli, sest kohe kerkis üles põhiküsimus – taastas läänemaailm diplomaatilised suhted 1918.a. loodud Eesti Vabariigiga või tunnustas Eesti NSV iseseisvust? Läänemaailm ei tunnustanud 1918.a. loodud Eesti Vabariiki, mille piirid on kindlaks määratud Tartu Rahulepinguga, vaid tunnustas Eesti NSV-d ja seadis sisse diplomaatilised suhted okupatsioonivõimu kohaliku haldusorganiga, kes usurpeeris Eesti Vabariigi nimetuse.
Hiljem märkis USA suursaadik Eestis Robert C.Frasure: „USA-l pole otseselt Tartu rahulepingu kohta mingisugust ametlikku seisukohta,” ja lisas isikliku arvamuse, „kuid minu arvates ei peaks praktilisi probleeme lahendades olema liiga kinni juriidilistes seikades,” („Postimees” 23.07.1993)
Rootsi peaminister Carl Bildt oli otsekohesem: „Rootsi on tunnustanud Eesti iseseisvust praegu kehtivais piires ja ei kavatse seepärast sekkuda mingeisse piiritülidesse” („Eesti Ekspress” 19.03.1993).
Ja kuna riigi tunnusteks peale piiride on veel tema seadused ja kodanikkond, ei saa parimagi tahtmise juures rääkida diplomaatiliste suhete taastamisest ja 1918.a. loodud Eesti Vabariigiga. Tunnustamise ajal kehtisid Eestis faktiliselt Eesti NSV seadused ja ka okupeeriva riigi kodanike viibimist Eestis pidas läänemaailm seaduslikuks.
Nii või teisiti, kohe pärast Jeltsini üleskutset järgnes „tunnustuste” laine. 25.augustil tegi seda Argentiina, 26.augustil Island ja Taani, 27.augustil Norra, Rootsi ja Austraalia. Järgnesid Šveits, Saksamaa, Soome, Ungari, Portugal, Hispaania, Mongoolia, Itaalia, Poola. Pärast N.Liidu Riiginõukogu tunnustust aga pääses laviin tõeliselt valla – Hiina, Egiptus, Bangladesh, Senegal, India, Pakistan, Kuuba. Vietnam, Tšehhi, Slovaki, Iraan, Nepaal, Filipiinid, Namiibia, Saudi Araabia... Kes on tähelepanelik, märkab, et suurriike esimeste seas oli vähe. Neile tegi muret esialgu muu: Suurbritannia välisminister Douglas Hogg uuris, kuidas kavatsetakse Eestis tagada vene vähemusrahvuse huvid („Päevaleht” 04.09.1991); Kanada ei teinud samuti tunnustusest juttu, küll aga toetas Savisaare poolt planeeritavat kodakondsuse nullvarianti („Päevaleht” 21.09.1991).

„Eile andis Eesti Raadio Valges saalis pressikonverentsi nimekas ungari päritolu Ameerika ärimees George Soros. Ta on loonud kogu Ida-Euroopat hõlmava fondidevõrgu, mille sihiks on vaba ja demokraatliku Euroopa taastamine. Selle üheks osaks on ka 1989.a. moodustatud Avatud Eesti Fond (AEF). 21.-24.septembrini viibis George Soros Tallinnas, kus ta tutvus nii AEF tööga, kui viibis ka kohtumisel Euroopa finantsorganisatsioonide esindajatega. George Soros kiitis Eesti juhte sihiteadliku poliitika eest, kuid tõi esile mitmeid ohte, mis võivad maailma soodsa hoiaku Eesti suhtes nulliks muuta. Ennekõike puudutab see liigset rahvuslikkust... ka piirid soovitas ta praegu hoopis rahule jätta” (minu rõhutus – A.M.) („Päevaleht” 25.09.1991).

See kõik on loomulik. Kuigi N.Liidu „lagunemise” tulemusel said kõik läänes elavad NSV Liidu kodanikud automaaselt NSV Liidu õigusjärglase Venemaa kodakondsuse ja vastav tempel löödi neile ka konkreetsete riikide saakondades NSV Liidu kodaniku passi, ei kehtinud see lääne kontseptsiooni järgi Balti riikides elavate okupantide, kolonisaatorite ja kolonistide kohta. Läänemaailm tahtis, et eestlased ise oma kätega „seadustaksid” N.Liidu rahvusvahelise õiguse vastaselt läbi viidud kolonisatsiooni. Et neil on õigus ka Eesti NSV kodakondsusele, on fikseeritud nii 12.jaanuari 1991.a. „Eesti-Vene leppes”, kui ka NSV Liidu Riiginõukogu 06.09.1991.a. Eesti NSV „tunnustuses”, mille punkt 4 sätestas:

„Lähtudes N.Liidu rahvasaadikute erakorralisel, V kongressil vastuvõetud inimõiguste ja –vabaduste deklaratsioonist, tunnistada, et NSV Liidu kodanikud, kes on soovi avaldanud jääda Eesti Vabariiki või lahkuda NSV Liitu, kuuluvad NSV Liidu ja selle vabariigi õiguskaitse alla, mille kodakondsuse nad vastu võtavad” (minu rõhutus – A.M.)

Need kõik konkreetsed viited annavad veelkordset tunnistust, et diplomaatilised suhted seati sisse Eesti NSV-ga ega taastunnustatud 1918.a. loodud Eesti Vabariiki. Kuid i-le oli vaja veel punkt peale panna ja selleks daatumiks Eesti uuemaaegses mütoloogias kujunes

28.juuni 1992

Toompea tasandil heakskiidetud ajalugu väidab, et siis võtsid õigusjärgsed Eesti Vabariigi kodanikud ja ainult nemad vastu uue põhiseaduse, mis asendas Eesti Vabariigi 1938.a. Põhiseaduse. Oli see ikka nii. Kas referendum toimus ikka 28.juunil ja millele EV kodanike enamus tegelikkuses ütles jah-sõna. Ja kas referendumil ikka osales nõutavalt üle 50% kodanikest? Kas rahvale anti tegelikku valikuvõimalust või suunati teda ühte kindlasse punkti nagu varasematelgi kordadel? Ja kuidas toimis kavandatud referendumi mehhanism nn. „positiivsuse” suunas? Need ja paljud teised küsimused ootavad vastust.
Alustama peab juba varem välja öeldud mõttest, et vastavalt rahvusvahelisele õigusele on referendumid okupeeritud territooriumidel õigustühised. Ametlikult Toompea tasandil sel perioodil jätkuvast okupatsioonist enam ei räägitud, kuigi võrreldes varasema perioodiga midagi muutunud ei olnud – Eestis viibis endiselt ENSV riigiministri Raivo Vare hinnangul ca 125 000 okupatsiooniarmee ohvitseri ja sõduri („Postimees” 20.01.1992). Rääkimata sellest, et okupatsiooni lõpetamine Eestis tähendanuks lisaks vägede väljaviimisele ka okupatsiooneelse õiguskorra ja omandisuhete taastamist ja dekoloniseerimist, kuna termin okupatsioon ei tähenda ainult võõra territooriumi hõivamist, vaid ka seal enese kindlustamist. N.Liit aga teatavasti kasutas oma kindlustamiseks vahendeid, mis olid vastuolus rahvusvahelise õigusega. Vastavalt rahvusvahelisele õigusele ei tohi teatavasti okupeeritud territooriumil muuta seal kehtivat õiguskorda ega omandisuhteid, samuti keelas rahvusvaheline õigus okupeeritud territooriumi asustada okupeeriva riigi kodanikega. Vastavatele konventsioonidele oli alla kirjutanud ka N.Liit.
Nn. põhiseaduse referendumi eel olid aga nii Toompea esindajate kõnepruugis kui ka pressis okupatsiooniväed muteerunud sõbraliku naaberriigi Venemaa vägedeks alias võõrvägedeks. Et antud juhul on taas tegemist otsese USA-poolse mõjutusega, annab tunnistust USA armee kolonel Tõnu Toomepuu intervjuu „Võõrvägede staatus rahvusvahelise õiguse järgi” („Rahva Hääl” 28.04.1992):

„Sõbralike riikide vahel määratletakse võõrriigi vägede tingimused nn. vägede staatuse lepinguga (Status of Forces Agreement). See kehtestab asukohamaa kriminaal- ja tsiviilseadused külalisväe ja nendega kaasasolevate tsiviilisikute kohta... Okupatsiooniväe ajaloolise mõiste kasutamine praeguste Eestis asuvate Vene vägede suhtes ei ole nende juriidilise staatuse määratlemiseks eriti kasulik, kuigi see on poliitiliselt väga tähtis. Okupatsioon järgneb eelnevale sõja- või vaenutegevusele. Eesti Vabariik ja Vene Föderatsioon on nüüd sõbralikud rahuarmastavad riigid, kes peaksid oma vahekordade aluseks ka sellekohased reeglid seadma.” (minu rõhutused – A.M)

Ja teiseks tuleb üle korrata elementaartõde, et Eesti jätkuva okupeerituse tõttu asus 1918.a. loodud Eesti Vabariigi põhiseaduslik riigivõim eksiilis. Eestis endas puudus seaduslik võim, kes olnuks üldse pädev algatama põhiseaduse muutmist. Pealegi 1938.a. Põhiseadus ise reglementeerib väga täpselt põhiseaduse muutmise korra, ka referendumi osas, mis muutis väärtusetuks nn. uue põhiseaduse ideoloogide väited, et PA töö aluseks oli 1938.a. Põhiseaduse §1. §1 teatavasti deklareerib, et kõrgeima võimu kandjaks on rahvas. Ka Eesti NSV 1977.a. konstitutsiooni §1 deklareerib sedasama ning tegelikkuses asendatigi vaid Eesti NSV 1977.a. konstitutsioon Eesti NSV 1992.a. põhiseadusega. See oli 3.märtsi 1991.a. nn. uue enesemääramisreferendumi otsene tagajärg.
Rahvas kahtles. Rahvas kõhkles. Rahvas ei teadnud, kus on tõde. See oli ka loomulik. Oli ju kaks aastat järjepanu enne PA sündi vabadusvõitlejate poolt kinnitatud, et Eesti Vabariik tuleb taastada restitutio ad integrum, taaskehtestada järk-järgult okupatsioonieelne Eesti Vabariigi Põhiseadus ja sellele tuginev seadustik. Seda enam, et 1918.a. loodud Eesti Vabariigi Kaitseseadus keelustab kommunistlike parteide tegevuse, mis omakorda olnuks parimaks aluseks Eesti desovetiseerimisele! Antud elementaarset otsust oli varieerival kujul üle korratud ühtekokku esimesel viiel Eesti Kongressi istungjärgul ning vabadusvõitluse antud perioodi tipphetkel koguni Eesti NSV ÜN oma otsusega. Taastamise protsessi loomulikule arengule tagurpidikäigu sisselülitamine ei saanudki toimuda üleöö. Siis oleks seda valdavas osas mõistetud. Nagu 1992.a. esimesel poolel mitu korda läbi viidud avaliku arvamuse küsitlused näitasid, ei olnud kuni 65% EV elanikkonnast antud küsimuses kindlat eelistust. Ei saanudki olla, sest tegelikkuses avaldati PA poolne põhiseaduse eelnõu alles 21 detsembri 1991.a. „Rahva Hääles” ja kuulutati välja ka ametlik rahvaarutelu:

„Kuna eelnõu tuleb ülemnõukogule üle anda 20.jaanuariks, palume Eesti Vabariigi tänastel ja tulevastel kodanikel saata oma ettepanekud ja märkused põhiseaduse assamblee juhatusele hiljemalt 10.jaanuariks 1992 aadressil Tallinn, Lossi plats 1. 10.jaanuarist algab assamblee töös viimane etapp – teie ettepanekute ja märkuste, samuti ekspertiisitulemuste läbiarutamine ning eelnõus vajalike paranduste-täienduste tegemine.”

Kommentaarid peaksid olema liigsed. Rahvale anti 20 päeva aega oma arvamuse väljaütlemiseks, kusjuures esimese kümne päeva sisse mahtusid jõulupühad ja uue aasta vastuvõtmine, uuest aastast aga...
...tegelikult aga juba enne jõule võeti „rahvaarutelu” hoolsa organiseerimistöö tulemusena rahvalt igasugune võimalus oma arvamus Lossi plats 1 saata. Muidugi, kes väga tahtis, sai seda teha käsipostiga. Kas saab aga rahvaaruteluks pidada taotlust, mille eelduseks peavad kõik soovijad kõigepealt rongide, busside, autode jms. üle Eesti Tallinna sõitma ja siis Toompeale voorima?
„Postmarkidega läheb lahedamaks veebruari keskel. Nõnda ütles eile riigiettevõtte „Eesti Post” peadirektor Ants Litvinov.
1.jaanuarist kaotavad N.Liidu postmargid Eestis teatavasti kehtivuse (minu rõhutus – A.M.). Jõulude eel oli ajalehekioskeist lootusetu ümbrikke ning vajalikus vääringus lisamarke osta. Tallinna Peapostkontoris tuli nende hankimiseks mitu tundi järjekorras seista, ehkki ümbrikke ja marke müüdi koguni neljast kassast. Tunda andis see, et väikestes sidejaoskondades polnud midagi kaasa müüa. Kas uuest aastast peame kirjade saatmise sootuks lõpetama?” („Rahva Hääl” 31.12.1991).

Pole ime, et 10.jaaanuariks laekus kõigest 200 arvamusavaldust, neist enamik kriitiliselt eitavad („Postimees” 05.02.1992). Ja kuigi edasist arutelu, mis kestis suveni välja, on püütud näidata põhiseaduse rahvaaruteluna, ei vasta see tõele. Järgneva poole aasta vältel arutati vaid põhiseaduse rakendusotsust!
Sõltumata „rahvaarutelust”, millel polnudki praktilist põhimõttelist tähtsust, tuli rahva mõte vahendeid valimata tasahilju taas suunata niiviisi, et ta hakkaks valet pidama tõeks: antud juhul siis müüti, nagu 1992.a. põhiseadus asendaks 1938.a. Põhiseadust. Käiku lasti „ekspertide” abil

- vale, nagu 1938.a. Põhiseadust ei saakski teda rikkumata rakendada;

- eelmise punktiga vastuolus olev pettus, nagu 1938.a. Põhiseaduse rakendamisega ei olevat võimalik Eesti ühiskonda desovetiseerida;

- ahvatlus, nagu vaid uue põhiseaduse abil pääseks Eesti Euroopa Nõukokku ning edaspidi Euroopa Liidu ja NATO liikmeksmaaks;

- meelitus, nagu rahvas oleks tark, kui ta referendumil nn. uuele põhiseadusele ütleb jah;

- hirmutamine, et ilma 1992.a. põhiseaduseta jääb Eestis kestma hetkel valitsenud määramatu olukord ega ole võimalik käivitada majandusreforme;

- demagoogia, et parem kiirelt vastu võtta silmnähtavate puudustega põhiseadus, kui üldse olla põhiseaduseta – küll hiljem jõuab seda parandada;

- laim, nagu oleksid oma riigi seadusi (loe 1918.a. loodud Eesti Vabariigi seadusi) austavad EV kodanikud ühes mestis kommunistliku tippnomenklatuuriga eesmärgiga kindlustada viimastele võimulpüsimine;

- šantaaž, et kui rahvas ei võta referendumil 1992.a. põhiseadust vastu, siis Eesti NSV ÜN ei lähegi laiali, ta kehtestab kodakondsuse nn. nullvariandi ja nõukogude võim jääb Eestis igavesti püsima.

Need „kompvekid „ rippusid nagu porgandid eesli nina ees, et teda kiiremini liikuma panna ja loomulikult ei jäänud ka mõjuta. Kui valele, ahvatlusele ja meelitusele reageeriti veel kahtlevalt ja need tekitasid küsimusi ning vastuväiteid, siis pettus, hirmutamine, demagoogia, laim ja šantaaž tegid oma töö. Milliseid kannatusi kommunism eesti rahvale 50 aasta jooksul oli toonud, teadis igaüks ja rahva enamusele oli liigagi selge, et ilma ühiskonda desovetiseerimata ja võimuvahetuseta Toompeal midagi head loota ei ole. Järjest süvenev inflatsioon muutis inimesi üha vaesemaks ja üleminekut turumajandusele oodati kui messiast, mis likvideeriks eksisteeriva kaubanappuse peaaegu kõigis valdkondades. See omakorda tekitas viha oma riigi seadusi austavate kodanike vastu, kes vastavalt usinalt levitatavale müüdile „takistavat” ausate inimeste pürgimist heaolule ning lepiti „kehvakese” põhiseaduse eelnõuga. Viha pimestas omakorda kainet mõistust, takistades nägemast tõde, et just 1938.a. Põhiseaduse ja sellele tuginevate okupatsioonieelsete seaduste rakendamisega oli võimalik Eesti ühiskonda vaidlustamata desovetiseerida – keelustas ju EV Kaitseseadus kommunistlike parteide tegevuse! Kuid kõigist kõige määravamaks osutus stsenaristide poolt viimase trumbina käiku lastud mainitud otsene šantaaž.
Et ÜN ei kavatse enne põhiseaduse vastuvõtmist laiali minna, seda kinnitati mitmete ÜN saadikute poolt juba 1992.a. kevadel. Märgiti, et ebaõnnestumise korral hakatakse alles sügisel (peale suvepuhkust) põhiseaduse eelnõud parandama ja täiendama. See oli arvestatav argument, sest rahva enamus ei soovinud midagi kõige rohkem peale „saamatu” ja „kõigega venitava” ÜN laialimineku, kelles ei nähtud enam midagi muud kui ühiskonna arengut takistavat tegurit.
Kuid seegi polnud veel kõige põhilisem. Kodakondsuse teema oli üleval olnud alates 1988.aastast ning ÜN poolse kodakondsuse nullvariandi kehtestamise vastu oli võideldud juba peaaegu neli aastat. Ometigi oli ta Rahvarinde vastavate pingutuste tõttu aktuaalne oma uues kuues veel 1992.a. kevadel ja sellest tuuleveskitena näivast heitlusest hakkas rahvas väsima. ÜN lihtsalt pidi laiali minema enne kui ta selle tõepoolest kehtestab. Ja kui Eesti NSV ÜN poolt moodustatud Tiit Vähi valitsus hakkas tõepoolest alates 1992.a. mai algusest juba Eesti Vabariigi kodakondsust „andma”, sai rahval mõõt täis. Seda on võimalik väita, kuna vahetult pärast seda käivitus Eestis allkirjade kogumise aktsioon ÜN laialimineku nõudele. Lühikese ajaga andsid oma allkirja antud nõudmise toetuseks erinevail andmeil 150 000 – 400 000 inimest. Seda polnud sugugi vähe, sest rahva valdavat enamikku kaasahaaravate allkirjaaktsioonide aeg oli juba ammu läbi. Kui Rahvarinne käivitas 1991.a. sügisel allkirjade kogumise kampaania, mis oli mõeldud esitamiseks CSCE Pariisi konverentsile, saadi 270 000 allkirja. Selle üheks oluliseks põhjuseks oli ühiskonna valdava enamiku kiire vaesumine, mis süvendas paljudes inimestes ükskõiksust, käega löömist ja usu puudumist, et tema konkreetne allkiri ei aita reaalset olukorda karvavõrdki parandada. Inflatsioon jääb ikkagi kasvama ja järjest raskemini eluga toimetulek ligineb totaalsele madalseisule. Mis kõik kokku mõistagi ei tähendanud südametes lootuse kustumist. Faktiliselt pole muidugi võimalik tõestada, kuid sisimas olen ma veendunud, ÜN vastase allkirjade kogumise aktsiooni tulemused näitasid vähemalt ühe poole kodanikkonna soovi näha ülemnõukogu laialisaadetuna.
Kui siia otsa liita eelpooltoodud otsene šantaaž, mille viimaseks ilminguks oli okupatsioonivõimu esindaja Ülo Nugise sõnavõtt Eesti TV-s 27.juunil, kus viimane kinnitas eetris veel kord põhimõtet, et kui rahvas põhiseaduse poolt ei hääleta, siis ülemnõukogu laiali ei lähe, siis...
referendumil ei ütelnud rahvas jah-sõna mitte USA-s valminud ja kohapeal Põhiseaduslikus Assamblees „iluravi” saanud uue põhiseaduse eelnõule, vaid ütles jah-sõna ülemnõukogu laialiminekule. See pole pelgalt tõlgendamise küsimus, kuigi pealiskaudsel hindamisel nii võib tunduda. Sest endasmõista toimus referendum Eesti NSV seaduste järgi, mitte aga 1918.a. loodud Eesti Vabariigi seaduste järgi. Juba ainuüksi seetõttu ei saa väita, et juriidiliselt ütles kodanikkond jah-sõna nn.uuele põhiseadusele.
Kuid kuidas üldse toimus referendum ja kas selles osales ikka ainult õigusjärgse EV kodanikkonna enamus, s.o. üle 50%?
Kõigepealt, kuigi ametlikult Toompea tasandil toonitatakse referendumi kuupäevana 28.juunit, millist daatumit tavatsetakse nimetada mitte ainult põhiseaduspäevana, vaid ka kavatsetakse sisse seada müüdi kujundamise eesmärgil riikliku tähtpäevana, ei vasta see tegelikkusele. Referendum toimus täpselt kaks nädalat – ta algas 15. ja lõppes 28.juunil 1992. 13 päeva kestnud eelhääletus vaikitakse üldjuhul maha.
Klassikalise referendumi või mistahes valimiste puhul on eelhääletus muidugi tavaline nähtus ja on loomulik, et sellest ei räägita. Kuid antud konkreetsel juhtumil pole ta mitte ainult oluline, vaid lausa määrava tähtsusega. Mitte ainult selle poolest, et tavapäraselt on juba eelhääletuse ajal keelatud igasugune propaganda, mida Eestis jämedalt rikuti, vaid ka selle poolest, et ametlikel andmetel hääletas ligemale pool hääletusnimekirjadesse kantud kodanikest juba eelhääletusel.
See oli saatanlik kava. Vähe sellest, et okupatsioonivõimu poolt lasti inimeste ühekülgseks mõjutamiseks käiku eelpoolnimetatud vale, pettus, ahvatlus, meelitus, hirmutamine, demagoogia, laim ja šantaaž, oli näitemängu juhtidele sellestki veel vähe. Aseaineliste protsesside käigus, mille eesmärgiks oli Eesti Vabariigi taastamise sildi all põlistada okupatsioon, nägi stsenaarium ette muu hulgas asendada ka rublad kroonidega. 1992.a. esimest poolt iseloomustaski Eestit sularahakriis. Kuigi kroonid olid ammu trükitud (USA-s) ja sularahakriisi ületamiseks plaaniti vahepeal koguni 1-krooniste kupüüride käikulaskmist nominaalväärtusega 500 või 1000 rubla („Rahva Hääl” 05.05.1992), venitati rahareformiga teadlikult. Kommunistide stsenaarium nägi ette rahareformi ühildamise nn. põhiseaduse referendumiga. Rahareform kuulutatigi välja 20.-22.juunini („Postimees” 18.06.1992):

EV rahareformikomitee teatas, et 20.juunist kehtib Eesti Vabariigis ainsa maksevahendina Eesti kroon (minu rõhutus – A.M.). Sularahavahetus toimub rahavahetuspunktides 20.-22.juunini. Punktid on neil päevil avatud kella 9-22. Kõik muud rahareformi üksikasjad teatab rahareformi komitee oma eriotsusega.

Põhiseaduse referendum ja rahavahetus toimus aga kõikjal ühes ja samas kohas. Tõsi, mitte küll samades ruumides, vaid üldjuhul kõrvuti asetsevates ruumides. Inimesi meelitati krooniga, et viimased osaleksid ka referendumil. Harvad polnud ka need juhused (põhiliselt maa-rajoonides), kus esmalt ukse peal suunati inimesi alguses referendumiruumi „hääletama”, vastasel korral neile raha ei vahetata! Muidugi polnud see ametlik poliitika, seda ei saanud isegi okupatsioonivõim endale lubada. Kuid alati leidub kannupoiste hulgas piisavalt nn. „omaalgatust”, mis kahtlemata mitteametlikult ka heaks kiideti. Toompea tasandil pole neid fakte kunagi tunnistatud. Kuid tõsi on seegi, et paljud lihtsad maainimesed selle õnge läksid. Ja ega neil valikut polnud. Elu tahtis elamist. Antud andmed taolise „omaalgatuse” kohta pärinevad vestlustest neid isiklikult kogenud inimestega.
Seega pole sugugi imestada, et juba eelhääletusel osales ligemale pool valimisnimekirjadesse kantud inimestest. 26.juunil tegi valimiskomisjon vastava kokkuvõtte („Postimees” 27.06.1992):

Eile tegi vabariigi valimiskomisjon kokkuvõtte eelhääletusest. Esialgu on Eestis valijate nimekirja kantud 626 109 kodanikku. Eile hommikuks oli 162 291 (25,9%) neist juba hääletanud.

Lõppkokkuvõtte avaldas „Postimees” 30.06.1992:

Eile hommikustel andmetel oli rahvahääletuse nimekirjadesse kantud 661 157 kodanikku. EV uue põhiseaduse vastuvõtmist pooldas esialgsetel andmetel 91,19 hääletanuist, põhiküsimuse hääletamisest võttis osa 438 857 inimest (66,377%). Uue põhiseaduse vastu hääletas 35 971 inimest.

Omaette küsimus on aga seegi, kes nimelt osalesid referendumil ja kas valimisnimekirjadesse oli kantud kõik hääleõiguslikud EV kodanikud? Teatavasti 1938.a. Põhiseaduse toetajad soovitasid valida kahe erineva taktika vahel: kas hääletada vastu või protestiks okupatsiooni tingimustes toimuva seaduslikkuse vägistamise vastu kontrollida oma nime olemasolu nimekirjades, kuid referendumil mitte osaleda. Tegelikut ju mingeid nimekirju ei olnudki olemas ja vastavate teadaannete osa valimiskomisjoni esituses oli täielik bluff. Hääletust teostati referendumil rahvastiku arvestuse kaartide nimekirjade alusel, mis aga tuli kohapeal täita. Sinna võis ju märkida mida tahes, mistõttu tänini pole tegelikult teada, kui palju osales referendumil EV kodanikke ja kui palju okupeeriva riigi kodanikke. Rääkimata muidugi neist, keda okupatsioonivõim oli juba ise „seaduslikult kodanikuks teinud”. Sest peale otsese kodakondsuse andmise loeti kodanikeks ka teatud kategooriaid. „Postimees” 27.06.1992 selgitab:

EV justiitsminister Mart Rask, Eesti Vabariikliku Valimiskomisjoni esimees Eerik-Juhan Truuväli ja EV Passiameti peadirektor Linnar Liivamägi selgitasid eile, et hääleõiguslikud kodanikud on ka naisisikud, kes on enne 26.veebruari 1992 abiellunud Eesti kodanikuga ja on seega omandanud Eesti kodakondsuse vastavalt kodakondsusseaduse §4pl.
Mart Rask, Eerik-Juhan Truuväli ja Linnar Liivamägi on arvamusel, et õigus võtta osa põhiseaduse rahvahääletusest tuleks tingimata tagada kõigile kodanikele, kes on hääletajate nimekirjadest ekslikult (minu rõhutus – A.M.) välja jäänud.

Kategooriaid, mille järgi okupatsioonivõim kodakondsust jagas, oli teisigi. Näiteks seesama Tiit Vähi valitsus andis Eesti Vabariigi kodakondsuse eriliste teenete eest Narva linnavalitsuse täiele koosseisule korraga („Rahva Hääl” 15.10.1992). Milles need erilised teened seisnesid, seda ei selgitatud. Kas selles, et seal arendati Interrinde raames mitu aastat Eesti Vabariigi taastamise vastast tegevust? Kuid vähemasti see kodakondsuse saanute kategooria oli põhiseaduse referendumil osalemiseks ametlikult hilinenud...
Kuid kas ikka tagati kõigile põhiseaduse referendumist osavõtt, kes hääletajate nimekirjadest „ekslikult” välja jäid? Igatahes allakirjutanu, kes valis referendumi boikoti, võis isiklikult veenduda, et tal ei õnnestunud end nn. „hääletusnimekirjadesse” möllida. Mult ei võetud lihtsalt täidetud rahvastiku arvestuse kaarti vastu, kuna keeldusin vastu võtmast hääletussedelit!!! See oli küllaltki oluline moment, sest mida rohkem oli inimesi, kes taolisel viisil protesti avaldasid, seadis see ohtu nõutava 50% osalusprotsendi künnise saavutamise. Et minu juhtum erandlik polnud ning oli teisigi, kes oma nime kirja panid, kuid ei hääletanud, sellest kirjutab 30.06.1992.a. „Rahva Hääl”.
Igal juhul võib seada kahtluse alla okupatsioonivõimude väited nagu osalenuks referendumil ainult EV kodanikud kui ka osalusprotsendi suuruse. Olgu siin ära öeldud ka see, et esialgseil andmeil osales referendumil vaid 51,2% „hääletusnimekirjadesse” kantuist („Postimees” 29.06.1992). Kas antud tulemus (mille samuti võib kahtluse alla seada) tundus korraldajaile liialt nadina, ei saa me endastmõista kunagi teada. Ja kas see ongi oluline? Sest lõppkokkuvõttes toimus, mis toimus, kuid rahva vaba tahteavaldusega küll tegemist polnud. Teda lükati, nügiti ja tõugati kõikvõimalikul moel valimiskastide juurde, et siis piltlikult öeldes piitsa ja prääniku meetodil välja petta see õnnetu ja küsitava väärtusega jah.

03.veebruaril 2001

Ahti Mänd

Allikas: http://usk-lootus-armastus.blogspot.com/