MELANIE PHILLIPS: Kuidas liberaalid hävitasid Britannia

Saada sõbrale
Nüüd siis on tõeliselt õudne aeg lõigata, mida külvati. Vägivaldne anarhia, mis hiljuti Briti linnades aset leidis, oli liigagi ette ennustatav tulemus kolmele aastakümnele liberaalsele eksperimendile, mis rebis lõhki pea kõik põhilised sotsiaalsed väärtused.
Abielus kahe vanemaga perekond, õpetlaste juhitud haridussüsteem, kurjategijate karistamine, rahvuslik identiteet, narkoseaduste jõustamine ja paljud teised aluspõhjaks olevad konventsioonid trambiti kõik puruks liberaalse intelligentsi poolt, kelle eesmärgiks oli nui neljaks ühiskonna revolutsiooniline ümberkujundamine.
Neid meie hulgast, kes hoiatasid aastate jooksul, et mängitakse tulega, nimetati põlglikult ja laimavalt paremäärmuslikeks hulludeks, kes soovivad aega tagasi pöörata mingisse müstilisse kuldsesse ajastusse. Nüüd võime näha, et see, mida liberaalid tõid, on enneolematu ja kohutav jõuguvägivald, mis põletab kodusid ja ärisid ning epideemiline rüüstamine.
On tähelepanuväärne ja masendav, et peale esimesi päevi, mil põhiosalised olid täiskasvanud, hakkasid hävitustööd tegema peamiselt teismelised ja lapsed, nooremad neist kaheksa-aastased. Mõte, et nad ei tohiks varastada teiste inimeste vara või peksta ja röövida möödujaid tundus neile olevad sama veider ja arusaamatu nagu ettepanek, et nad võiks lennata Kuule. Need noored tunnevad täielikku õigust minna “röövretkele” ja varastada mida aga soovivad. Tõepoolest, neile tundub uskumatu isegi ettepanek loobuda taolisest tekkinud võimalusest.
Seda kõike pole tagant õhutanud mitte vaesus, nagu nii ennustatavalt püütakse väita, vaid moraalne kollaps. See, mida oleme kogenud, on tsiviliseeritud käitumise täielik kokkuvarisemine laste ja noorte hulgas, justkui otse William Goldingu raamatust Kärbeste isand.
Palju on hämmingus räägitud metsistunud lastest ja tehtud üleskutseid nende vanematele hoida lapsed õhtuti kodus ning uurida neilt koju toodud varastatud asjade päritolu kohta. Justkui oleks taolistes kodudes vastutusvõimelisi vanemaid! Me ei seisa silmitsi mitte metsistunud lastega vaid ka nende metsistunud vanematega. Loomulikult teavad need vanemad, et nende lapsed on tänavatel. Loomulikult näevad nad neid tagasi taarumas koos rüüstatud kraamiga. Aga nad on kas liiga purjus või narkouimas või lihtsalt hoolimatud või võtavad rõõmuga oma osa saagist.
Nagu David Cameron ütles, ühiskonnas on piirkondi, mis pole lihtsalt rikkis vaid haiged. Selle haiguse põhjuseid on mitmeid ja nad on keerulised. Aga kolme asja võib öelda kindlusega: igaüks neist on liberaalse intelligentsi süü; igaüks neist institutsionaliseeriti või süvendati Tööpartei valitsuse poolt; ja kogu probleemi tuumaks on traditsioonilise perekonna lagunemine.
Sest enamus neist lastest tuleb üksikemaga kodudest. Kõige olulisem faktor kogu praeguse märuli taga on see, et tahtlikult on eemaldatud kõige olulisem, mis muudab need lapsed ühiskondlikeks ja teeb neist metsistunute asemel tsiviliseeritud kodanikud: isa, kes on täiel määral pühendunud perekonna liige.
Muidugi on palju üksikvanemaid, kes teevad suurepärast tööd. Aga me räägime praegu ulatuslikust ühiskondlikust kokkuvarisemisest. Britannias on suuri alasid - nii valgeid kui musti - kus pühendunud isad on täiesti tundmatu nähtus. Sellistes piirkondades on järjestikused põlvkonnad üles kasvanud ainult emadega, kelle kodudest liiguvad läbi mehed, kellega nad saavad veel lapsi ja kes paratamatult kordavad sama mustrit üksikust ja mittetoimivast vanemlusest.
Tulemuseks on isatud pojad, keda täidab eksistentsiaalne raev ja meeleheitlik emotsionaalne tühik ning kes elavad neile tehtud kahju välja, karistades kõiki enda ümber alates imikueast peale. Taolised lapsed elavad sisuliselt ülejäänud ühiskonnast täiesti teises maailmas. See on maailm, kus pole piire ega reegleid. See on emotsionaalse ja füüsilise kaose maailm. See on maailm, kus laps reageerib igale väiksemalegi tagasilöögile või eriarvamusele vägivaldselt. Maailm, kus vanem ei soovi või ei suuda pakkuda armastavat ja distsiplineerivat raamistikku, mida laps vajab, et areneda.
Ja ometi, selle asemel, et pidada üksikvanemlust tragöödiaks isiklikul tasandil ja katastroofiks ühiskondlikul on ta ümberdefineeritud “õiguseks”.
Kui Tööpartei tuli 1997. aastal võimule võttis ta eesmärgiks süstemaatiliselt hävitada mitte lihtsalt traditsiooniline pere vaid ka idee, nagu oleks abielus vanemad lastele paremad kui ükskõik milline teine korraldus. Ta hakkas propageerima kõigile vaba ja kättesaadava seksi “elustiili valikut”; väitis, et arusaam, nagu oleks isa kodus toitja ja katja on seksistlik anakronism; ja kinnitas tüdrukutele, et nad võivad, lausa peaks, emadena üksi olema. Tony Blair sai oma kabinetis hävitavalt lüüa ultrafeministide ja mittehukkamõistjate poolt, kes olid võtnud nõuks kõige tähtsamana hävitada traditsiooniline tuumikpere.
Seda perekonna hävitamist kiitis heaks, julgustas ja maksis peale heaoluriik, mis käsitleb puudust rangelt rahaliselt ning seega subsideeris üksikvanemaid ning nende destruktiivset käitumist, mis kaasneb isa puudumisega pildist. Sotsiaalabist sõltumine lõi omakorda sõltuvuskultuuri, mida rüüstajad nii ilmekalt väljendasid. See õpetas neid, et maailm on neile nende elatise võlgu. See õpetas, et nende tegudel pole tagajärgi. Ja see õpetas neile, et maailm keerleb nende ümber.
Selle mürgise kombinatsiooni tulemuseks on sotsiaalabisõltuvus ja mittehukkamõistmine, mida plahvatuslikult kasvanud teadlikult üksikvanemluse valinud mittetoimivad vanemad annavad ühiskonna madalamal astmel põlvkondade kaupa edasi, luues nii omaette ühiskondliku klassi.
Oli aeg, kui taolise ebasoodsa taustaga lapsed oleks päästetud koolis, mis andis neile mitte lihtsalt hariduse vaid ka struktuuri ja mõtte elule. Aga liberaalne intelligents hävitas ka selle pääsetee. Tema rünnakut perekonna vastu - mis on ühiskonna nurgakiviks olev institutsioon - maksusüsteemiga, mis karistas peresid, kus ema ei tööta, toetas rünnak ühiskonna aluseks oleva identiteedi pihta. Lastele teadmiste edasi andmist hakati pidama rünnakuks nende iseseisvuse ja eneseväärikuse vastu.
Niisiis võtsid õpetajad omaks “lapsekeskse” lähenemise, kus oodati, et laps mitte ainult ei õpi ise vaid otsustab ise ka oma käitumise üle, näiteks oma seksuaalsuse, moraali ja narkotarbimise üle. Hüljatuna uitama maailmas ilma igasuguse juhendamiseta lõpetasid nad ennustatavalt ilma igasutuse moraalse kompassita.
Kõike seda tegi veel palju hullemaks multikulturalismi katastroof - doktriin, mis kinnitas, et ühtki kultuuri ei tohi pidada teisest paremaks kuna see oleks "rassism". See tähendas, et lapsi ei õpetatud enam rahvusest ega kultuurist, mille keskel nad elasid. Seega ei jäetud neid mitte ainult võhikuteks oma ühiskonna osas, igasugune lähedus ühisele ja ühendavale kultuurile purustati eesmärgipäraselt.
Ühiskondlike sidemete loomise asemel multikultuursus lagundas neid. Ja asemele pakkus primitiivset kõigi sõda kõigi vastu, kus kõige tugevamad grupid hävitavad nõrgemad. Sellega oli tihedalt seotud "ohvrikultuur", mille kohaselt peeti vähemusgruppe enamuse ohvriteks. Nende halba käitumist vabandati alati ja süüdistati enamust.
Täpselt samamoodi vabandati igasugust kriminaalset käitumist põhjendusega, et kurjategija ei saanud ise parata, kuna ta oli asjaolude nagu näiteks vaesus, töötus või eelarvekärped ohver. Kurjategijate inimõiguseid hakati pidama tähtsamaks kui ohvrite turvalisus või ohutus. Karistus muutus inetuks sõnaks. Sellega muutus kohtusüsteem haiglaseks naljaks, kust noored huligaanid jalutasid minema ühiskondliku töö karistusega, mida nad ei kavatsenudki täita.
Härra Cameron kuulutas, et kõik märulis süüdi mõistetud lähevad nüüd vangi. Tõesti? Kas pole tõenäolisem, et nad saavad lõpuks mingi ühiskondliku karistusega, mis kohustab neid minema muuseumisse, et teha tasa oma vajaka jäänud kasvatus? See on ju tavaline lähenemine meie ülesentimentaliseeritud ja segaduses kohtusüsteemis.
Lühidalt, kõik, mida me nägime oma õuduseks äsja lahti rullumas on Tööpartei tõeline pärand Suurbritanniale.
Ühiskondlik ja moraalne kokkuvarisemine, mis nende rahutuste taga oli, suruti teadlikult brittidele peale vasakpoolsete poliitikute ja kesklassi ideoloogide poolt, kes peidavad oma täieliku põlguse vaestesse "progressiivse" mittehukkamõistu varju. Need on inimesed, kes eirates mäekõrgust empiirilist tõestust, saadavad needuse kaela igaühele, kes julgeb öelda, et üksikvanemad on üldiselt võttes katastroof lastele (ja naistele); kes promovad narkootikumide liberaliseerimist, on vastu hariduses tulemuspõhisusele (makstes ise kallistele eraõpetajatele oma laste puhul) ja nimetavad kõiki, kes on vastu piiramatule immigratsioonile või multikulturalismile "rassistideks".
Selliste inimeste, kes "teavad kõige paremini" tõelised ohvrid on alati ühiskonna redeli alumisel otsal, kuna neil pole ei raha ega sotsiaalset või intellektuaalset resurssi pehmendamaks katastroofilisi tagajärgi, mida taoline jaburus toob.
Suurbritannia oli kunagi korra ühiskond, mida kadestas kogu maailm: kõige tsiviliseeritum, kõige heldem ja seaduskuulekam.
Kas Purustatud Britanniat on võimalik uuesti kokku panna? David Cameron teeb karme sõnu, aga kas tal on tegelikult närvi astuda karme samme? Kas ta, näiteks, kaotab ära stiimulid tüdrukutele ja naistele saada lapsi väljaspool abielu? Kas ta lõhub ära heaoluriigi ettekujutuse õigusest sotsiaalabi saada? Kas ta jõustab rangelt narkoseadusi? Kas ta lõpetab "ohvrigruppide" siidkinnastes kohtlemise ja nõuab neilt vastutust oma tegude eest, nagu kõigilt teistelt?
Kogu selle hirmsa kahju likvideerimine tähendab ka - kas ma julgen seda öeldagi - tagasipöördumist piibelliku moraali energilise edastamise juurde. Kas keegi on viimasel ajal kuulnud Anglikaani kiriku pealt midagi rahutuste kohta? Just nimelt. Kui usujuhid lõpetavad pehmete ajudega sotsiaaltöötajate moodi lalisemise ja asuvad jälle kord jutlustama neist moraalsetest väärtustest, mis on meie tsivilisatsiooni aluseks ja kui meie poliitilised liidrid otsustavad olla vastu sellele kultuurisõjale, mida on selle tsivilisatsiooni vastu peetud, mitte ei ole alistuvalt vait tema hävitustöö osas, siis - ja ainult siis - saame me need hirmsad probleemid kontrolli alla.
Niikaua aga võime me vaid vaadata suitsevaid varemeid oma maha põletatud linnades. Britannia, mis kunagi vedas maailma tsiviliseerituse poole on nüüd teejuhiks sealt eemale.
Artikkel on refereeritud Melanie Phillipsi blogist .
Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php