KRISTJAN MÄND: Surmanuhtlus tuleks taastada ja karistusi karmistada

Saada sõbrale
Tänane Eesti kohtusüsteem riivab paljude kodanike õiglustunnet

On 1977 aasta 17. septemrikuu päev Euroopa Liidu liikmesriigis Prantsusmaal Marsseille linnas. Baumetti vanglas istuva Tuneesia immigrandi Hamida Djandoubi kongi ukse taga kuuldub sagimist. Võtmed keeravad krigisedes ukse lahti ja sisseastunud vanglaametnikud teatavad naise piinamise ja mõrva eest vangi mõistetud vahialusele: "Teid on mõistetud surma giljotineerimise läbi! Otsus viiakse täide täna!" See oli viimane surmanuhtluse täideviimine Eurooopa Liidu maades.

On 2011 aasta 20. juuunikuu päev Euroopa Liidu liikmesriigis Eestis. 77 aastase vanaproua talumajja tunginud jõugu liikmed, kes piinasid vanainimese surnuks ja röövisid temalt üle 8000 krooni sularaha, saavad teada neile määratud karistused. Piinaval viisil tapmises ja röövimises ning kindlustuspettuses süüdi mõistetud Enn Tuum saab karistuseks 15 aastat. Sama jõugu liikmetest mõistetakse Nikolai Grohovskile 2 aastat vanglat ja Sergei Tšolokjan mõistetakse koguni õigeks. See on näide tavalisest kohtupraktikast Euroliidu liikmesriigis Eestis.

Toome veel mõne näite Eesti "õiglasest" kohtusüsteemist.

2011 aasta jaanuar. 79 aastase vanaproua majja tunginud, raha varsatanud ja seejärel naise julmalt riidekirsti sulgenud, ja sellega naise surma põhjustanud Toomas mõisteti süüdi üksnes surma põhjustamises ettevaatamatuse tagajärjel, lisaks veel kelmuses, omastamises ja varguses. Teda karistati 2 aastase šokivangistusega. Raske on seda isegi kommenteerida. Šokivangistud?

2009 aasta märts. Harju Maakohtu poolt ennetähtaegselt vabastatud Aleksei, kes oli eelnevalt süüdi mõitetud kolme inimese mõrvas ja ühes mõrvakatses, tappis ja tükeldas peale vabadusse laskmist inimese. Kuna ohvrid olid jällegi üksnes "lihtinimestega", mitte mõne prominendi või poliitiku lähedastega, ei toonud seegi sündmus mingit karmi seadusemuudatust kaasa, nagu eelnevast loost nägime.

Need on vaid mõned üksikud näited viimastest aastatest, mis aga kahjuks esindavad tüüpilist Eesti kohtusüsteemi hambutust ja leebust kurjategijate suhtes, ja hoolimatust ja ükskõiksust kannatanute suhtes. Näidetena on siin toodud raskemad kuriteod, kuid ka pisipätte koheldakse samaväärse leebuse ja sinisilmsusega. Selles võime veenduda igapäevaseid krimiuudiseid jälgides.

Miks maksumaksja peab laisklevat mõrvarit eluaeg ülal pidama?

Mõrvareid, kriminaale üldse koheldakse uskumatu leebusega. Neil on riiklikud või palgatud kaitsjad. Samala jal vaene ohver peab ise oma hädaga toime tulema. Tapjat, kes on võtnud perelt toitja, peetakse vanglas ülal maksumaksja rahade eest, tal on soe söök, sportimis võimalused, saun ja muud mugavused, mida pole paljudel Eesti korralikel tööinimestelgi. Mis aga kõige võikam, on see, et seda mõrvarit hakkavad oma raskelt säästetud maksudega üleval pidama ka mõrvatu lähedased! Kas see ei ole perversne? Toitja pere peab hingevaakumise äärel rabama, et maksta makse, millega peetakse ülal perepea mõrvarit, kes tänu sellele saab vanglas muretult elada. Justnimelt muretult, sest neid muresid, mis on tema ohvritel, tal ei ole. Eurovangla on mugav koht, see ei ole nõukogude vanglaga võrreldavgi. Paljudel vangidel ongi vanglas mugavam elu, kui neil oleks vabaduses. See kõik ei ole aga normaalne ega oma mingit seost õigusemõistmise põhimõtetega.

Eesti loobus surmanuhtlusest, et Euroliitu saada. Eelmise Eesti Vabariigi ajal oli surmanuhtlus olemas. Ka nõukogude ajal oli see olemas. Kuid nüüd, suure humanismi ja sallimuse ajastul on kurjategija muudetud pühaks ja temast hoolitakse kohati rohkem kui ohvritest. Vaadakem aga, mis toimub demokraatia lipulaevaks kutsustavas USA-s. Seal karistatakse kurjategijat iga sooritatud kuriteo eet ja suurimaks karistuseks on endiselt surmanuhtlus. USA-a on muidugi suur, ja osariigiti karistused erinevad, kuid siiski on seal surmanuhtlus siiani olemas. Eestis on aga nii, et raskem toime pandud kuritegu sisuliselt tühistab kõik väiksemad ja karistus määratakse vaid toime pandud raskema kuriteo eest. Nii võiks teoreetiliselt 100 inimese tapmise eest saada karistuse ikkagi vaid 1 tapmise eest. Tõenäoliselt siiski määratakse sel juhul eluaegne, kuna tegu on retsidiivse teoga, kuid põhimõtet see ei muuda. Seevastu USA-s mõistetakse kurjategijale iga sooritatud kuritea eest eraldi karistus, alates kõige raskemast ja lõpetades kõige pisemaga. Nii juhtub sageli, et kurjategijale mõistetakse karistuseks sadu aastaid vangistust ja surmanuhtlus veel takkaotsa. See on tõeline kohtumõistmine, mis vastab tehtule. Meil aga toimub sisuliselt kurjategijate kuritegude kustutamine kohtusüsteemi poolt.

Keskmine Eesti kurjategija: vene keelt rääkiv töötu Harjumaa mees

Nagu me sageli näeme, on nii nagu Prantsusmaal 1977, nii ka 2011 Eestis immigrandid kurjategijate hulgas üleesindatud. See ei ole pelk subjektiivne arvamus, mis võib tekkida sellest, et krimiuudistes on tüüpilisteks kriminaalide nimedeks Andrei, Sergei, Viktor, Igor, Juri, Sergei jm slaavi nimed. Seda tõika kinnitab ka Justiitsministeeriumi kodulehel olev kriminaalstatistika:

"Tüüpiline kinnipeetav on sarnaselt varasematele aastatele Harjumaalt pärit vene rahvusest kolmekümnendates aastates enne kinnipidamist mittetöötanud Eesti kodakondsusega mees, kes emakeelena kõneleb vene keelt ning on kinnipidamisasutuses esimest või teist korda."

Samuti võib sealt statistikast näha, et kõige kriminogeensemad piirkonnad Eestis on Ida-Virumaa ja Tallinn. Huvitaval kombel elab neis regioonides ka kõige rohkem venelasi. Mis ei puutu küll otseselt asjasse, kuid kummalisel kombel on paljud neist lisaks veel ka Keskerakonna liikmed.

Seda ettevaatusele manitsevat statistikat millegipärast eesti meedias ei kajastata. Kas meil on nüüd kombeks tõde maha salata, kui see tõde võib kedagi häirida? Tõde on see, nagu Justiitsministeeriumi statistikast selgub, et Harjumaalt pärit vene keelt rääkiv meesterahvas on kõige ohtlikum rahuarmastavale kodanikule ja teda peaks selliste eest ka hoiatama. See oleks ajakirjandusest vastutustundlik käitumine, mitte selle tõe ees silmade kinni panemine.

Need on pelgad faktid. Selle kurva statistika äratoomine pole venelaste vastane tegu. Süüdi oma halvas reputatsioonis on nad siiski ise. Kui nad tahavad seda statistikat muuta, peavad nad oma enda käitumist muutma. Nii lihtne see ongi.

Vangid toitku end ise, tehku tööd ja aidaku oma ohvreid

2008. a statistika järgi oli eluaegsetest vangidest 18 määratlemata kodakondsusega, 15 Eesti kodanikud ja 3 Venemaa kodanikud. Kokku on nad võtnud üle 90 inimese elu. Samal aastal läksid eluaegsed Eesti maksumaksjale maksma üle 6 miljoni krooni.

Kui surmanuhtlus tänapäeva perverssusi ja kriminaale sallivas ühiskonnas läbi ei peaks minema, on võimalusi ka teisi. Esiteks peaks kindlasti muutma vanglad isemejandavateks. Kõik vangid tuleb panna tööle ja kehtestada reegel, et \"kes ei tööta, see ei söö!\" Samuti peaksid kurjategijad maksma oma ohvritele igakuist valuraha, mille nad samuti tehtud tööga teenivad. Kes aga tööd teha ei taha, seda ei peaks ka maksumaksjad (kellest enamus on tavalised lihtsad, ausad ja vaesed tööinimesed) üleval pidama. Miks karistada tavainimesi ja kogu ühiskonda sellega, et raisata oma niigi nappe ressursse sõna otseses mõttes \"ühiskonna parasiitide\" peale? Riigil peavad olema prioriteedid paigas. Eriti riigil, mis armastab ennast uhkelt õigusriigiks tituleerida. Raha mingu pigem noorte harimisele. Lastele üldisemalt.

Muide kui surmanuhtlus tagasi tuleb, võiks ühiskonna huvides hukatavaid elundidoonoritena kasutada. On palju raskes tervislikus seisus ühiskonnale vajalikke kodanikke, kelle elu nii päästa saaks. Nii oleks mõrvarid ka midagi otseselt head teinud ühiskonna heaks.
Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php