RAHVUSRIIK JA RAHVUSLUS

Kui vaadelda riike ja rahvusi läbi aegade võib tõdeda, et laias laastus võttes on neid kahte liiki: riigid, mis püsivad aastatuhandeid ja riigid, mille iga on äärmisel juhul mõni sajand. Jättes kõrvale moraalse väärastuse teguri, mis pole tegelikult põhjus vaid tagajärg, on aluseks üldinimlik kui ka isiklik hoiak – mitte mingil juhul vigadest õppida vaid idioodi järjekindlusega vigadele uusi vigasid lisada, et endisi vigu summutada. See on omamoodi koosluslik narkomaania – algul üks doos, siis mitu doosi, siis üha rohkem ja rohkem kuni lõpuks tuleb viimane doos, mis ületab eluvõime piiri.

Igasuguse moraalse tegutsemise aluseks on kindel skeem: kõigepealt tuleb sõnastada eesmärk, siis juurelda, kas see eesmärk on moraalselt hea või vähemalt neutraalne, siis tuvastada eesmärgi saavutamiseks vajalikud lähemad asjaolud ja kui see töö on tehtud, langetada otsus – moraalselt hea või vähemalt neutraalne. Moraalselt hea või neutraalse eesmärgi taotlemine on hea ja lubatav, moraalselt halva eesmärgi taotlemine on lubamatu ja reeglina ka hukatuslik.

Nüüd jõuamegi lähemale alguses püstitatud probleemile – millega on seletatav riikide ja rahvuste niivõrd erinev iga? Vastus on lihtne nagu iga tõde seda olema peab ja on – püsi on rahvusriikidel, rahvuslike konglomeraatide iga on ajaloo mõttes ülimalt lühike.

Muistsest ajast on tuua vähemalt kaks näidet – teine neist on olemas ka praegu, esimene hukutas ennast ise. Egiptus – aastatuhandete pikkuse ajalooga riik pidas vastu ilmselt tänu sellele, et määratles end rahvusriigina, nad ei lubanud isegi oma valitsejatel võõramaalasega abielluda (naiste kohta see mõneti ei käinud, aga see oli diplomaatia, mitte rahvusluse küsimus). Oli vaja vaid mõnisada aastat, võõrast soost Ptolemaiostest valitsejaid ja hulgalist muulaste sissevoolu, lisaks lõdva püksikummiga Kleopatrat ja asi oli hukas – mitu tuhat aastat püsinud riik hukkus, muutus Rooma kolooniaks ega taastunud enam kunagi. Praegused egiptlased ei ole vaaraode riigi järjepidevuse kandjad ega muuda seda asjaolu ka tilluke kopti kirik.
Riik, kes on rahvusluse põhimõtteid aastatuhandete vältel järginud ja vähe sellest – seda ka oma naabritele vahendanud on Hiina. Hiinlased pole eales lähtunud integreerimisest – nad peavad seda ja õigusega hukatuslikuks. Hiinlased jäävad hiinlasteks kus iganes nad ka ei asuks ja little China pole hoopiski sõnakõlks. Hiinlased käsitlesid ja käsitlevad nendega liitunud muulasi tulevaste hiinlastena ja nad lihtsalt assimileeritakse. Hiinlasi ühendab ka omalaadne tegur – kiri. Murded on erinevad, religioonid ka aga kiri teeb hiinlasest hiinlase – nii see oli, on ja ilmselt ka jääb. Eurooplasele on enamasti mõistetamatu Mao sündroom, aga lahendus on lihtne: Mao oli esmajoones Hiina rahvuslane ja kommunist oli ta sedavõrd, kuivõrd tal teisi kommunistlikke riike pügada õnnestus. Hiina eeskujul pole rahvuskommunism või lihtsalt rahvuslus Aasias mingi uudis, vietnamlased austavad senini sama meelsust kandnud Ho-Shi- Min´hi ja sedalaadi rahvuslikke liidreid, keda Euroopa vähem tunneb, on seal kandis rohkemgi.

Aasia püsiriigid on rajanenud ja rajanevad kolmel sambal : hierarhiline struktuur, rahvust ühendav baastõde ja konservatiivsus. Hierarhiline struktuur on ainuvõimalik säilitamaks riiki ja rahvust. Inimkooslustest on vähe tõestusi võtta ja kui, siis enamuses negatiivseid. Kuid pöördume loomariiki - seal pole olemas ühtegi „demokraatial” rajanevat karja ja kui ongi kunagi olnud, siis pole sel olnud pikka püsi. Ka kristlaste jaoks kõlab”demokraatia” tobedana – kujutage ette taevariiki, kus inglid ja pühakud kord iga nelja aasta tagant kokku tulevad ja valivad enda seast jumala järgmiseks neljaks aastaks. Konservatiivsus tähendab seda, et oma ajaloost võetakse kõik hea ja järgimist vääriv ning ei korrata minevikus tehtud vigu. Ühendav baastõde võib olla erinev – Hiinas on see kiri, kuid see võib olla ka religioon ja enamasti ongi, selleks võib olla keel, tugev ja elav ajalooline mälu eeldusel, et see kannab rahvusliku au ja väärikuse aadet … Parim variant on muidugi see, kui kõik kolm komponenti olemas on ja elavad rahva meeles ja keeles.

Euroopa on üldjoontes läinud vastupidist teed. Viimaste sajandite jooksul on siin valitsenud antikonservatiivsus, antihierarhilisus ja antirahvuslus. Euroopa sündroom seisneb kokkuvõtlikult selles: kõik uus on hea ja kiiduväärne, kõik vana on halb ja kuulub hävitamisele. Selles teesist lähtudes on hea ja kasulik igasugune vaba valiku tõkestamine ehk kõikelubatavus, igasugune võrdsuse piiramise vajaduse mittetunnustamine ja selle kõige alusele baseeruv ebaterve vendluse loomine inimeste ja koosluste vahel, kelle vahel see pole olemuslikult võimalik.

Kõige rumalam asja juures on, et süüdistada pole kedagi – „äraaetud hobused lastakes maha” ja suitsiidi kultiveerivad kultuurid hukutavad ennast ise. Kuivõrd pole olemas absoluutselt halba, siis on ka lausvabadusel oma väike eelis – kedagi ei saa sundida osalema seksrevolutsioonis või homoliikumises, hakkama võitlevaks ateistiks, liituma moslemite või mõne esoteerilise sektiga, hakkama kommunistiks ja seega rahvuslikuks reeturiks (internatsionalism!) … See kehtib nii isiku kui riigi ja rahvuse tasandil. Keegi ei sunni, aga ometi tehakse seda ja tehakse mõnuga ja kindlas veendumuses, et tegutsetakse progressiivselt.

Niipalju siis väärastunud vabadusest. Kuid ka teise triaadi liikme, võrdsusega pole lood paremad kasvõi selle tõttu, et seda sunnitakse seaduslikult peale. Häid näiteid on tuua USA´st ja nendeks on sundkvoodid. Võrdsuse nimel on kõik kõrgkoolid sunnitud vastu võtma teatava hulga neegreid väljaspool üldist konkurssi.Tagajärg – enne töökoha saamist selgitab peremees välja, kas taotleja on ülikooli lõpetanud üldkorras või on ta kvoodi tulemus. Kvootlase võimalused on praktiliselt nullilähedased. Sama seadus kehtib filmis ja tagajärjeks on hea hulk üpris nigelaid tesejärgulisi tegelasi, sest peaosa neile kvoot ette ei näe. Ameerika kodusõda on omaette teema aga tema tagajärjeks on muuseas neerite massiline kuritegevus, must rassism, lausnarkomaania ja väärastunud kultuurinähtused.

Vendlusest selles mõttes, nagu seda terminit tõlgendatakse, pole üldse mõtet rääkida. Pole kahtlust, et vendlus on olemas – kindlat ideoloogiat kandvates lahinguväeosades näiteks. Aga seal on aluseks midagi hoopis muud kui nutunaiselik vendlusest halamine. Seal on aluseks oma isikliku au ja väärikuse tunnetamine, mis võimaldab tunnustada ka kaaslase au, väärikust ja õigust saada vajalikul hetkel õigustatud abi.

Mis puutub hierarhiasse, siis on sellel mõistel kaks aspekti – füüsiline ja moraalne. Ühiskond, kes ei austa oma juhte, on hukkumisele määratud ühiskond. Ühiskond, kes valib või mis veel hullem, kellele määritakse kaela austamist mitte väärivad juhid, on rängalt ja enamal juhtudest ravimatult haige. Moraalne aspekt hõlmab tõdede hierarhiat ja ka siin on asjad tänu kõike lubatavusele lootusetult sassis.Vaid üks näide nutunaistest loomalembijate töömailt. Iga terve mõistusega inimene peaks mõistma, et kui ühes paigas opereeritakse sisalikul vähki ja vaid mõni miil eemal surevad lapsed nälga või vanurid arstiabi kättesaamatuse tõttu ravitavatesse haigustesse siis on midagi väga ja väga viltu – aga need näited pärinevad tõsielust, just nii toimib Euroopa kaasaegne kultuuritus!

On veel üks kuritarvitatav mõiste – tolerants. Tolerants sellepraeguses tõlgenduses tähendab ükskõiksust, mitte leppimist lubatavuse piirides, mida see tegelikult on. Asjad ja tegevused, mis ületavad lubatavuse piiri pole tolereeritavad, aga Euroopa praeguste juhtide meelest, kes propageerivad räiget kõikelubatavust, on see humaansus. Nende jaoks pole selliseid piire üldse olemas. Tagajärjeks on tulnukate terror põliselanike vastu, demograafiline katastroof, AIDS, lubamatult madalad karistused kuritegude eest, legaliseeritud mõrvad (eutanaasia) ja massimõrvad (abort), naeruväärselt madalad karistused laste pilastamise eest ja sellest johtuvad retsidiivid … Aga näiteks üliliberalistlikus Hollandis asutati juba lastepilastajate partei, Inglismaal laulatati zoofiilne paar ja homoabielude kiriklik sunnistmine on muutumas skandaalseks tavaks. Tagajärg – moslemid ei vihka enam oma kristlikud juured maha salanuid, nad põlgavad neid ja on loomulik, et nad peavad heaks ja õigeks sellised väärastunud hävitada!

Euroopa kultuuripiirkonnas on siiski ka olemas mõned näited, mis eelpoolkäsitletud rahvuslus/riiklus mõtet kinnitavad. toome neist kaks kõige positiivsemat.

Saksa Rahva Püha Rooma Keisririik. Rajatud esimese aastatuhande teisel poolel, pidas ta vastu ligikaudu tuhat aastat, mis on vaieldamatult Euroopa rekord. Riigi alustalaks oli ühtne ideoloogia, mille tagas katoliku Kirik. Rahvusprobleeme sel ajal polnud, ühiskond rajanes seisuslikule põhimõttele. Igal seisusel oli oma au ja väärikus ning seisuse vahetamiseks peeti samasuguseks häbiasjaks nagu kaasajal on seda rahvuslik reetmine. Vaatamata nägelemistele paavstide ja keisrite vahel oli Riik näiteks küllalt vägev, et peatada mongolite invasioon, millega ükski riik varem polnud toime tulnud. Keisririigiga seondub ka teine Euroopa ajaloo tähttund – Hispaania rekonquista. Aastat 1492 tähistatakse Ameerika avastamise aastana, kuid samal aastal toimus midagi Euroopa jaoks hoopis olulisemat – langes Granada, moslemite viimane kants Euroopa mandril ja seega ka islami võim Euroopas. Alles poliitiliste kõlupeade teostatav väärastunud vabaduse, võrdsuse ja vendluse printsiibi tegus elluviimine on islamile avanud uued võimalused Euroopa kultuuripiirkonnas – ja nad on varmad seda kasutama.

Nüüd jõuame probleemini, mida kõrvaltvaatajad on sageli esitanud: miks on rahvuslased reeglina lõhenenud ja iga grupeering peab just ennast selleks „kõige õigemaks”? Siin on põhjuseks kas teadmiste, arukusest juhitud vaba tahte või reeglina ja enamasti mõlema puudulikkus või lausa puudumine. Rahvuslased ei suuda enamasti mõista, et paljas rahvuslusest rääkimine on tühi kest, millel puudub kandejõud. Ajaloost õppust muidugi kehtiva „hea tava” kohaselt ei võeta, hullem veel – rahvuslased langevad enamasti progressivistide ja liberalistide seatud lõksu, peavad kõike uut heaks ja kasulikuks, kõike olnut aga halvaks ja taunitavaks.Tegelikult tähendab see pidevat jalgratta leiutamist, aga kuna selle jalgratta taga pole ei traditsioone, au ega väärikust siis on selge, et ta ei liigu paigast ja rahvas vaatab seda pusimist külmalt naeratades pealt ega mõtlegi osaleda. Ja milleks ka – rahva alatedvuses peituv ajalooline kogemus räägib selget keelt – sedalaadi tegemised lõpevad järjekordse, juba eos põhjaminemisele määratud eksperimendiga. Eksperiment kommunistliku paradiisiga on veel hästi meeles ja vastupidises, aga oma olemuselt samalaadses katsetuses ei taha ükski arukas inimene loomulikult osaleda.

Veidi ka Euroopa Liidust.Tegemist on ilmselge katsega taastada Saksa Rahva Püha Rooma Keisririik, kuigi sellest ei räägita avalikult. Paraku on see katse juba algusest nurjumisele määratud, sest kestva koosluse tekkimiseks puuduvad igasugused eeldused. EL eirab rahvulust, Euroopa kristlikke juuri (see formulatsioon kõrvaldati EL põhiseadusest) ja hierarhiat asendab vohav bürokraatia. Tagajärjeks oli et riik, kus rahvuslik väärikus on veel kehtiv (Prantsusmaa) ja riik, kes vaevleb väärastunud migratsioonipoliitika ja räigelt propageeritava kõikelubatavuse tõttu rahvusliku identiteedi krampides (Holland) ütlesid põhiseadusele karmi „ei!”. Nii oleks läinud ilmselt ka reas teistes riikides, kui oleks küsitud rahva arvamust, aga seda ei julgetud teha. Selle asemel võtsid põhiseaduse vastu parlamendid, kes lõdisevad iga Brüsseli kojamehe köhatuse ees – nii läks ka Eestis.

Euroopa, aga laiemalt võttes terve maailma üks tõsisemaid kui mitte kõige tõsisem probleem on niinimetatud migrandid. Nende käes vaevleb kogu Euroopa ja seni, kuni ei võeta kasutusele karme meetmeid, pole lahendust näha. Tegelikult on juba hiljaks jäädud ja kõikelubatavuse printsiibi propageerijad on oma rahvuslust lammutavale sihile väga lähedal. Türklased Saksamaal, Põhja-Aafriklased Prantsusmaal ja Hispaanias, venelased igal pool, kus nad vähegi prao leiavad, rahvaste paabel Inglismaal … Demograafid on ammugi hoiatanud, et võõraste arvul on taluvuse piir, mille ületamine toob kaasa suuri pahandusi – protsendiks on pakutud 18 aga see on ilmselt suure liiaga. Igatahes, kui põlisrahva valulävi on ületatud, tuleb see, mis tulema peab.

Poleks ju hullu, kui migrandid assimileeritakse, aga seda ei luba väärastunud vabadus-võrdsus-vendlus põhimõte. Integreerimine pole eales vilja kandnud ega juhtu seda ka nüüd. Vastupidi, migrandid „istuvad põlisrahvale pähe” ja üritavad teda hoopis oma „usku” pöörata. Aga igale aktsioonile vastab re-aktsioon ja Euroopas toimuv on selle teesi selge tõestus.

On mõistetav, et külalislahkuse printsiipi järgides annavad just rahvuslased varju ja turvet neile, kelle elu ja tervis on nende kodumaal tõsiselt ohustatud. nemad kas aassimileeruvad või pöörduvad esimesel võimalusel tagasi kodumaale, et seal oma rahvuse heaks tegutseda.Teine lugu on kontvõõrastest migrantide ja kolonistidega, nemad on parasiidid, kes nõuavad oma olematuid õigusi ja imevad põlisrahva vaimselt verest tühjaks – enamasti ka füüsiliselt oma endisele kodumaale jäänud kuritegelike mõttekaaslaste kaudu, Nendega peab olema jutt lühike – iga vald toitku ise oma sandid ja kontvõõrastest tulnukate vald pole siin! Ja tulnukate mahitajate vald ka mitte!

Kuid kolmele sambale toetuv rahvusriiklus pole vaid pelk ajalugu. Ka kaasajal on olemas riik, kus neid väärtusi tegusalt ning edukalt rakendatakse – see on Iisrael. Vaatamata antisemiitide, „rahuvõitlejate”, moslemite ja poliitiliste jahupeade ühisele pingutustele elab see riik demokraatlikku, täisverelist, euroopalikku elu, on seni ja saab ilmselt ka edspidi toime kõigi temast arvuliselt kordi tugevamate vaenlastega ja tal on normaalsetele alustele rajatud ühiskonnana tagatud turvaline tulevik. Iisraelis ei tule kellegil pähe hoiduda sõjaväes teenimisest, mitte vallata riigikeelt, ivriiti: ühegil muulasel – aga selle riigi kodanike hulgas on ka moslemeid – ei tule pähe hakkama mingeid erisoodustusi nõudma (näiteks araabia keelt teise riigikeelena); israelid, Iisraeli kodanikud tunnetavad oma rahvuslikku au ja väärikust ning on uhked oma ajalooliste juurte üle; ja kui keegi teeb riigile või selle kodanikele kurja, siis kannab riik selle eest hoolt, et see isik saab teenitud karistuse. Iisraelil on õnnestunud valida oma riiki juhtima riigimehed, hädapoliitikutel, veel vähem politikaanidel või rahvuslikel reeturitel pole asja ei parlamenti ega hoopiski mitte valitsusse. Kõik see on Euroopas puudu – paraku ja kahjuks! Seetõttu – erinevalt Iisraelist, pole eurooplased moslemite jaoks mitte vihkamise, vaid põlguse objekt. Ja põlatavaid pekstakes – mida moslemid üha edukamalt ka teevad!

Mis on põhjuseks miks asjad on nii nagu nad on? Aquino Thomas on formuleerinud tõdemuse: kurjusel pole substantsi! Maakeelde ümber panduna tähendab see: kurjus ei saa iseseisvalt eksisteerida, elamiseks ja tegutsemiseks vajab ta väärastunud headust – ja seda pakub Euroopa talle ohtrasti. Vabadus, mida tõlgendatakse kõikelubatavusena; võrdsus, mis annab ühesuguse tegutsemisvabaduse nii heale kui kurjale; vendlus, mis paneb hea ja kurja ühte patta – ja kuri on leidnud eest rikkalikult kaetud pidulaua! Sööb kõhu pilgeni täis, mõnitab tõelist headust ja teeb oma teadlike või heausklike mahitajate toel oma kurja tööd! Ja neid, kes näevad ja püüavad vastu hakata, ahistatakse kõigi kurja käes olevate vahenditega ja neid on palju! Läheb täide rahvalik tõdemus: Pimedate kuningriigis pole ühesilmne kuningas, vaid paremal juhul poliitvang.

Inimesele on antud mõistus ja vaba tahe. Igasse inimesse on eostamise hetkest kodeeritud hea ja kurja tundmine, mida kristlik maailm tunneb kümne käsuna – aga see pole judaistllik/kristlik eraomand, see on inimkonna ühine vara Ja nüüd oleneb nii igast inimesest kui ka inimkooslustest ja inimkonnast tervikuna, kuidas ta seda vara kasutab. Mängureeglite täitja asjad on korras, valemängijad saavad varem või hiljem karistada ja mida hiljem, seda karmimalt. Kurjus, kes esineb enamasti valgusingli kujul, ei suuda suletud uksest sisse murda, talle tuleb uks avada ja ta viisaka kummardusega sisse paluda. Aga kui ta juba kord sees on, asub ta tööle ja tema väljasaatmine nõuab karme meetmeid ning just seda ei taha Euroopa teha, kergem on ahistada neid, kes kurjuse ära tunnevad ja tema vastu võitlevad. Kui me ei asu kiiremas korras rakendama mõistust, ei teosta seda vaba tahte alusel, kui me lõpetame moraalse laostumise, kui me tunnistame oma kristlikke juuri, siis on meil lootust. Kui mitte, teostame nii vaimse kui füüsilise suitsiidi ja pole kaugel aeg, mil Rooma püha Peetruse katedraaliga juhtub sama, mis sajandite eest juhtus Hagia Sophia katedraaliga Konstantinoopolis – risti asemele paigutatakse poolkuu, kellade asemel hakkab kostma muezzini hala ja Euroopal selles mõttes, nagu me teda juba aastatuhandeid tunneme on lõpp! Ja rahvustel ja rahvuslusel samuti, sest islam ei tunne – vähemalt Koraani järgi – kumbagi! Ja rahvusriigist võivad unistada vaid need, kes suudavad ja tahavad ette valmistada ja läbi viia uue rekonquista!

Roomasse rändasid sisse palju germaanlasi(elasid Prantsuse, Belgia, Hollandi ja Saksamaa aladel), kes ei assimuleerunud st ei võtnud omaks Rooma kultuuri ega ladina keelt, mille tulemuseks oli sisepinged riigis + idioodist keiser, kes suuri rahasummasi raiskas, mis nõrgendas omakorda riiki ja see ei suutnud end hunnide rünnakute eest kaitsata.
Allikas: http://staap02.wordpress.com/