Surmakultuuri arhitektid

Varro Vooglaid 

Maikuus ilmub Elukultuuri Instituudilt Benjamin Wikeri ja Donald DeMarco põhjaliku teose "Surmakultuuri arhitektid" eestikeelne väljaanne. Raamatus on võetud vaatluse alla terve rea 19. ja 20. sajandi ideoloogide (th Arthur Schopenhaueri, Friedrich Nietzsche, Charles Darwini, Karl Marxi, Jean-Paul Sartre'i, Simone de Beauvoir', Sigmund Freudi, Margaret Meadi, Alfred Kinsey ja Margaret Sangeri) elu ja tegevus, selgitamaks nende rolli inimelu ja väärikuse suhtes lugupidamatu kultuurilise kliima kujundamisel. Alljärgnev kujutab endast eessõna sellele raamatule.

Inimkonna ajalugu tunneb mitmesuguseid tsivilisatsioone, mille eripalgelisus on inimhinge suursugususe ja loomingulisuse elavaks kinnituseks. Sügavamal vaatlemisel ilmneb aga, et välise vormi poolest väga erinevad tsivilisatsioonid põhinevad samadel alusprintsiipidel ning et vormilised erinevused annavad tunnistust mitte fundamentaalse ühisosa puudumisest, vaid ühiste alusprintsiipide rakendamisest väga erinevates tingimustes. Seega on suurte tsivilisatsioonide vahelised erinevused mitte olemuslikud, vaid pindmist laadi.

Siiski on üks tsivilisatsioon, mille kohta eelöeldu ei kehti ja mis on tõepoolest kõigist teistest erinev mitte üksnes vormiliselt, vaid olemuslikult. Selleks on kaasaegne lääne tsivilisatsioon, mis on viimase pooletuhande aasta vältel samm-sammult öelnud lahti kõrgemate alusprintsiipide tunnistamisest ning rajanebki niisuguste printsiipide eitamisel. Kui kõik traditsioonilised tsivilisatsioonid on põhinenud metafüüsilisel ehk sakraalsel maailmapildil, mille raames tunnistatakse nii reaalsuse vaimset kui ka materiaalset dimensooni, pidades primaarseks ehk mõõtuandvaks just esimest, siis kaasaegse lääne tsivilisatsiooni keskmes on mitte üksi rõhu asetamine olemise materiaalsele tasandile, vaid kogu olemise piiramine mateeriaga. Seega võib kaasaegset lääne tsivilisatsiooni nimetada inimkonna ajaloo esimeseks materialistlikuks tsivilisatsiooniks.[1]

Kogu tähelepanu ja energia suunamine mateeriale on viimaste sajandite vältel lääne tsivilisatsioonis kaasa toonud peadpööritava tehnoloogilise arengu. Nautides kõikvõimalikest tehnoloogilistest edusammudest tulenevaid mugavusi, alates transpordi- ja kommunikatsioonivahenditest kuni meditsiinisüsteemi ja meelelahutustööstuse pakutavani, arvab suur hulk inimesi siiralt, et elame ennekuulmatu progressi ajastul, tsivilisatsiooni kõrghetkel. Ent ometi on paljud ajamärke lugevad suured mõtlejad, kellele on omane teritatum pilk, mis suudab tungida pealispinnast sügavamale, asjade olemuseni, juba pika aja vältel hoiatanud, et elame mitte progressi, vaid tsivilisatsiooni lagunemise ajastul.[2]

Ajal, mil teame üha rohkem meid ümbritsevast materiaalsest maailmast, oleme üha suuremas hädas olemise mõtestamise ja iseenese identiteedi määratlemisega. Paradoksaalsel kombel toimus just ajastul, mida iseloomustatakse valgustusliku ratsionalismi võidukäiguna, mõistuse tegelik sulgumine, sest olemise immateriaalse ja tähendust kandva mõõtme eitamise teel jäeti mõistus ilma tema tähtsaimast tunnetusobjektist. Eitades reaalsuse mateeriast kõrgemat osa hakati eitama ka filosoofia ehk mõistuse abil olemise tõelise tähenduseni jõudmise võimalikkust. Inimesele loomuomast olemise mõtestamise soovi hakati aga ekspluateerima, asendades filosoofia ideoloogiaga, mis ei lähtu püüdlusest mõista olevat nii, nagu see on, vaid püüab kehtestada endale meelepärast nägemust olemisest ja annab sellele ise tähenduse. Nii asuti identiteedilist tühimikku täitma pealiskaudsete ideoloogiliste pseudo-traditsioonide (nagu nt inimese-, vabaduse- ja rahvusekultuse) kujundamise ja juurutamisega.

Ent lääne tsivilisatsiooni lagunemisest saab rääkida ka märksa konkreetsemalt. Ühelt poolt nähtub see tõsiasjast, et kõrgematest printsiipidest lahutatuna on mateeria alistamise püüdlus pöördunud inimkonna enda vastu. Mida tõhusamaks tehnoloogia muutub, seda vähem näib olevat mõistmist, kuidas seda vastutustundlikult kasutada. Materiaalset heaolu ei peeta kunagi küllaldaseks ning aina suuremat hulka ressursse väga tõhusa tehnoloogia abil kokku kraapides toimub planeedi ökosüsteemi hävitamine, alates taastumatute maavarade arutust pillamisest ja metsade hävitamisest kuni kohutava reostuse tekitamiseni. Üha kasvaval tarbimisel rajaneva elustiili ja majandussüsteemi tagatiseks oleva tuumaenergeetika laialdase viljelemise tõttu oleme jõudnud olukorda, kus terveid riike elamiskõlbmatuks muutvatest katastroofidest lahutavad meid vaid juhused. Kui sellele lisada geneetiline manipuleerimine taimsete ja loomsete organismide ning ka inimese endaga, on ilmne, et inimkonna enesehävitus on saanud vägagi reaalseks ohuks.

Veelgi selgemalt nähtub tsivilisatsiooni allakäik ennekuulmatust lugupidamatusest inimväärikuse suhtes. Nagu ütleb Aleksandr Solženitsõn, ei kaalu ka kõik nn progressiaja tehnoloogilised saavutused üles seda 20. sajandi moraalset viletsust, mida ei osatud veel 19. sajandilgi isegi mitte ette kujutada.[3] Tõepoolest, on üldteada tõsiasi, et möödunud sajand oli inimkonna ajaloos konkurentsitult kõige verisem. Kahes maailmasõjas ja paljudes teistes relvakonfliktides tapeti kümneid miljoneid inimesi. Samas ei anta endale sageli aru, et tegelikult on selle sajandi moraalne pale veel mõõtmatult tumedam, sest sõjakeerises hukkus märksa vähem inimesi kui nö rahuajal. Seejuures ei pea ma silmas üksnes juba unustusehõlma vajuvaid kaugeid sündmusi, nagu nt 1932.-33. aastal enam kui kuue miljoni ukrainlase surnuksnäljutamine või 1949. aasta märtsikuus ligi saja tuhande inimese küüditamine Balti riikidest, vaid ka probleeme, mis laiutavad täna meie endi keskel. Hinnatakse ju olemasolevale statistikale tuginedes, et möödunud aastasaja vältel tapeti juba enne sündi enam kui miljard inimest ning et praegugi võetakse igal aastal sünnieelselt elu rohkem kui 40 miljonilt lapselt.[4]

Vaid kuuskümmend aastat pärast inimõiguste rahvusvahelise kaitse süsteemi asutamist oleme jõudnud olukorda, kus inimõiguste algne idee – kaitsta iga inimese loomuomast väärikust – on muutunud sedavõrd arusaamatuks, et praegusel ajal tehakse ÜRO raames jõuliste huvigruppide survel tõsiseid pingutusi määratlemaks aborti mitte raske inimõiguste rikkumisena, vaid vastupidi – inimõigusena, mida peavad tunnustama kõik riigid ja rahvad.[5] Seega oleme tunnistajaks, kuidas on sündimas uus „inimõigus“ – õigus tappa.[6]

Selline asjade käik viitab millelegi palju enamale kui inimõiguste retoorika silmakirjalikkusele ja meie ühiskonnas valitsevale austuse puudumisele kõige väetimate ja kaitsetumate inimeste väärikuse vastu. Asjaolu, et me mitte üksi aktsepteerime laste tapmist nende vanemate poolt, vaid oleme hakanud seda käsitlema lausa nende õigusena, annab tunnistust mõistuse sulgumisest ning on üheks paljudest märkidest ühiskonna vajumisest sügavasse moraalsesse pimedusse ja sellega kaasnevasse barbaarsusse.

Kuigi inimesed kipuvad seostama barbaarsust kujutlusega primitiivsetest metslastest, seisame täna silmitsi täiesti uut tüüpi barbaarsusega, mille eest paavst Benedictus XVI on järjepidevalt hoiatanud, rääkides sellest kui „relativismi diktatuurist, mis ei tunnista millegi kindel olemist ning mille kõrgeimaks eesmärgiks on igaühe enda ego ja ihad.“[7] Materialism viib relativismini, mis omakorda toob paratamatult kaasa individualismi: kui maailmas ei ole midagi peale mateeria, siis ei saa millelgi iseeneses olla tähendust; ja kui millelgi ei ole mingit inimesest kõrgemal seisvat tähendust, siis ei ole ühelgi inimesel põhjust käsitada maailma mõtestamisel kedagi või midagi enesest kõrgema autoriteedina. Ka paavst Johannes Paulus II hoiatas oma pontifikaadi ajal järjepidevalt, et sellise hingelise hoiaku levik, selle hangumine ühiskondlikesse mõttemallidesse, tavadesse ja institutsioonidesse võib viia tõeliselt inimliku kooseksisteerimise lakkamiseni ja riigi enda lagunemiseni:

“Kui eneseteostust mõistetakse täieliku autonoomia saavutamisena, siis jõuavad inimesed vältimatult selleni, et eitatakse teist – kui vaenlast, kelle eest tuleb end kaitsta. Nii muutub ühiskond kõrvuti elavate, kuid ilma igasuguste omavaheliste [inimlike] sidemeteta indiviidide massiks. Igaüks tahab kuulutada end teistest sõltumatuks ja maksma panna omaenda huvisid. Sarnaste huvidega inimestel tuleb jõuda mingile kompromissile, kui soovitakse ühiskonda, kus igale indiviidile on tagatud võimalikult suur vabadus. Sel viisil kaovad igasugused ühised väärtused ja kõiki siduv absoluutne tõde ning ühiskondlik elu libiseb absoluutse relativismi vajuvale liivale. Siis on kõik kaubeldav ja kõik müüdav, isegi esimene põhiõigustest – õigus elule. Näiliselt säilitatakse seejuures range austus legaalsuse printsiibi vastu ... Tegelikult on siin tegemist ainult legaalsuse traagilise karikatuuriga – demokraatlik ideaal, mis on tõeline ainult siis, kui ta tunnistab ja kaitseb iga isiku väärikust, on reedetud oma põhialustes.”[8]

Sellesse vaimse, kultuurilise ja sotsiaalse kollapsi hoiatusse peaks suhtuma täie tõsidusega. Ent püüdes seda teha, kerkib paratamatult küsimus selle allakäigu põhjustest. Miks ja kuidas oleme sellise moraalse pimeduseni jõudnud? Sellest käesolev raamat kõnelebki. Just siin avaldub „Surmaultuuri arhitektide“ suurim väärtus, sest see räägib lääne tsivilisatsiooni halvanud haigusest nagu arst patsiendile tema tervisehädast, selgitades milles see seisneb, miks see on tekkinud, kuidas see on süvenenud, millega see ravist hoidumise korral lõppeb ja mida tuleb haiguse seljatamiseks ette võtta.

Raamatu kõige olulisem sõnum on minu arvates see, et paljude meie ühiskonna probleemide juured viivad inimeksistentsi kõige olemuslikumate küsimusteni, mistõttu on neile probleemidele lahenduste leidmine meie poliitilise diskussiooni vasem- ja parempoolsuse tasandil põhimõtteliselt võimatu. Need poliitilised ideoloogiad, mida meile esitatakse teena hea ja õiglase ühiskonnani ning mida teineteisele vastandatakse (nt individualism ja kollektivism, liberalism ja sotsialism, kapitalism ja kommunism jne), on tegelikult olemusühtsed ning eristuvad teineteisest peamiselt vaid reaalsuse moonutamise isepära kaudu. Kõik nad on aga variatsioonid kesksest teemast, mida ongi hakatud kutsuma nimega surmakultuur.

Surmakultuuri keskmes pole ükski poliitiline ideoloogia, vaid midagi mõõtmatult sügavamat ja igipõlisemat – nimelt mäss Jumala ja Tema korra vastu, püüdlus eitada või eirata Jumala seaduseid ning asetada end kogu olemise mõtestajaks ja mõõdupuuks. See mäss, mis sai alguse kõigi valede isaks nimetatu sõnadest non serviam, keeldumisest kuuletuda, on maailma ajaloo keskne draama, mille taustal omandab tähenduse kogu inimkonna ajalugu.

Jumalale ja tema mõistuslikult hoomatavale korrale selja pööramisest loodetakse täielikku vabadust, ent see lootus on alusetu. "Kui Jumal on unustatud, muutub loodu ise mõistetamatuks."[9] Nii on Jumala tunnetuse kadudes kerge kaduma ka inimese, tema väärikuse ja elu tähenduse tunnetamine, mistõttu pöördub piirideta vabadus iseenda vastu ning muutub enese ja teiste hävitamise teguriks (just seda näeme selgesti abordi näol, kus vabadusega õigustatakse oma laste tapmist).[10] Seepärast toob mäss Jumala vastu endaga kaasa mitte vabaduse ja inimese jumalikustumise, vaid tema depersonaliseerimise ehk taandamise tegeliku inimsuse tasandist allapoole; tema samastamise loomadega, keda juhib mitte mõistus ja tahe, vaid pimedad instinktid ja tungid. Nõnda on surmakultuuri pakutav “vabadus” vaid illusoorne ja viib tegelikult pahede orjusse – nt Freudi puhul iharuse, Nietzsche puhul uhkuse ja Marxi puhul kadeduse domineerimiseni mõistuse ja tahte üle – ning lõpuks mitte tõotatud ja loodetud õnneni, vaid inimese hävinguni.

Surmakultuurile vastandub elukultuur. Elukultuuri ja surmakultuuri vahelise võitluse olemuse mõistmiseks on oluline tähele panna – ja surmakultuuri arhitektide elu ja ideede vahelise seose vaatlemine annab selleks suurepärase võimaluse –, et see võitlus toimub mitte kusagil meist kaugel, vaid ennekõike meist igaühe sees. Nagu Solženitsõn on tabavalt öelnud, jookseb hea ja kurja vahelise võitluse rindejoon otse läbi iga inimese südame. Seetõttu on käesolev raamat kirjutatud mitte selleks, et pakkuda lugejaile intellektuaalset naudingut, vaid selleks, et kutsuda inimesi täielikus aususes peeglisse vaatama ning langetama oma elu suhtes põhimõttelisi otsuseid. Igaüks meist peab valima, kummal pool rindejoont ta elukultuuri ja surmakultuuri vahelises võitluses seisab, sest halle tsoone ega erapooletust siin ei eksisteeri.

Aastaid Gulagi vangilaagris istunud ja töötanud Solženitsõn kirjutas sügaval nõukogudeajal, et inimnäolise kultuuri taastamisel on suurimaks takistuseks mitte selle otsesed vastased, vaid need eneseväärikuse kaotanud inimesed, kes ei leia endas julgust tõena ära tuntu eest välja astuda:

„Oleme nii lootusetult inimpalge minetanud, et igapäevase kasina leivapalukese pärast anname ära kõik – põhimõtted, oma hinge, esivanemate pingutused, kõik võimalused tulevastele põlvedele – et mitte ainult ohustada oma ebakindlat eksistentsi. Meis ei ole enam enesekindlust, ei uhkust ega südamesoojust. Me ei karda enam isegi üldist aatomisurma, ei karda kolmandat maailmasõda (vahest õnnestub pakku pugeda) – me kardame ainult julgeid kodanikusamme. Peaasi, et karjast maha ei jääks, et poleks vaja astuda sammukestki omal jalal, sest siis võid äkki ilma jääda valgest saiapätsist, gaasipliidist või elamisõigusest Moskvas.“[11]

„Surmakultuuri arhitekte“ lugedes võiksime endalt küsida, kuivõrd on meie aeg erinev ning kas tsiteeritud sõnad ei iseloomusta meid niisama hästi või pareminigi kui Solženitsõni kaasaegseid. Kui palju on meil julgust esitada endale kõige tähtsamaid ja seega paratamatult kõige ebamugavamaid küsimusi? Kas me mitte ei karda tõde, sellest tulenevaid kohustusi ja ennekõike tõde iseenese kohta? Ja kui palju on meil julgust surmakultuuri arhitektide ebainimlikele ideedele tugineva vaenuliku „avaliku arvamusega“ silmitsi seistes tõena ära tuntule kindlaks jääda?

Kuigi surmakultuur on lääne materialistlikus tsivilisatsioonis ühiskonna kõigist kihtidest ja sfääridest läbi kasvanud, mõjutades nii filosoofiat, teadust, kunsti, muusikat, arhitektuuri, poliitikat, majandust, meditsiini, õigust kui ka Kirikut, rõhutavad raamatu autorid, et just nagu surmakultuuri on ehitanud lihast ja luust inimesed, nii sõltub ka elukultuuri lõplik võit isikutest, kes teevad oma konkreetseid valikuid. Seega lasub meist igaühel kaalukas vastutus valida, keda ja mida me teenime: “Kas toimime arhitekti ja orjana surmakultuuri halastamatus ülesehitamises või saavad meist arhitektid ja teenistusvalmis kaastöölised elukultuuri taastamisele kõigil tasanditel.“ Valigem siis targasti, sest tegu on tõesti elu ja surma küsimusega.

Kokkuvõtteks tahan peatuda ühel väga olulisel punktil, mis võib näida iseenesestmõistetavana, ent millele on Eesti taasiseseisvumise järgsel ajal suures vabadusenäljas surmakultuuri pakutavat suhkrusse peidetud mürki kugistades pööratud kaugelt liiga vähe tähelepanu. Nimelt näitab käesolev raamat selgesti, et ideedel on tagajärjed ning et halbadel ideedel võivad olla kujuteldamatult rängad tagajärjed. See tähendab, et igal inimesel ja kogu ühiskonnal lasub kaalukas vastutus väga tõsiselt järele mõelda, milliseid ideid me oma sõnades ja tegudes järgime ja toetame. Eriti kaalukas vastutus lasub kõigil, kes on teistele eeskujuks ja õpetajaks.

Neutraalseid ideid ega maailmavaadet ei ole olemas. Ja kui õpetame lastele koolis surmakultuuri arhitektide vaateid järgides, et Jumalat ei ole, et reaalsus piirdub vaid mateeriaga, et seega pole mitte millelgi iseeneses mingit tähendust ega väärtust ning et hea ja halb on vaid arvamuse ja kokkuleppe küsimus, et inimene pole Jumala poolt Tema enese sarnaseks loodud surematu hingega mõistuslik olend, vaid pelgalt kõrgelt arenenud loom, et vabadus tähendab suva, et iseseisvus tähendab sõltumatust, et eneseteostus tähendab egoismi, et õnnelikkus seisneb meeleliste naudingute maksimeerimises ja oma tahte maksmapanemise teel võimutahte realiseerimises jne – siis ei maksa olla üllatunud, kui inimestes kujunebki vastav maailmapilt ning nad hakkavad sellest juhindudes käituma. Siis ei maksa imestada, kui kasvatame üles põlvkonna, kel puuduvad isiklike ambitsioonide realiseerimisel oma jõu piiratuse tunnetamise kõrval igasugused sisemised piirangud ning kes ei näe maailmavaatelistelt eeldustelt loogiliste järeldusteni liikudes lõpp-astmes probleemi isegi süütute inimeste tapmises… sest mitte miski pole ju iseenesest õige ega väär.

Tõsiasi, et õpilaste ja üliõpilaste seas kohtab üha rohkem sellise maalmavaatega inimesi, annab põhjust sügavaks järelemõtlemiseks ja kutsub järeldusi tegema enne, kui on hilja, sest nagu ajalugu on korduvalt kinnitanud, vajub võimu ja naudingute maksimeerimise inimeksistentsi kõrgeimaks eesmärgiks seadnud ühiskond kokku pigem varem kui hiljem ja mitte vaenlase käe läbi, vaid suutmata kanda oma enda tühisuse raskust.

Meie tsivilisatsiooni kriisi lahendus ei seisne üha uute surmakultuuri arhitektide esitletud miraažide poole püüdlemises, vaid tagasipöördumises nende inimeseüleste suurte tõdede juurde, mis on olnud kõigi traditsiooniliste tsivilisatsioonide õitsengu aluseks. Otsides kohta, kus meie tsivilisatsioon teelt eksis, on heaks teejuhiks püha Aquino Thomase sõnad, et kõige kasinam teadmine kõrgematest asjadest on mõõtmatult väärtuslikum kui kõige kindlam teadmine maistest asjadest. Inimene on suuteline hoomama tõde nii maailma tähenduse kui oma eksistentsi sügavama mõtte kohta. Vabadust Tõest ei eksisteeri; ainult Tõde teeb meid vabaks.

---

Viited:

[1] Vt lähemalt René Guenon, Nüüdismaailma kriis (1946; eesti keeles välja andnud Johannes Esto Ühing: Tartu, 2008). Muidugi ei ole materialistlikus maailmavaates midagi uut. Nt antiikajastul võime leida selle väga elaval kujul Epikurose vaadete näol. Ent eales varem pole materialistlik maailmakäsitlus saanud tsivilisatsiooni juhtivaks ideeliseks raamistikuks.

[2] Vt lisaks eelmises viites osundatud teosele nt Christopher Dawson, Progress and Religion (1929; Catholic University of America Press: Washington, DC, 2001), José Ortega y Gasset, Masside mäss (1930; Vagabund: Tallinn, 2002), Hilaire Belloc, The Crisis of Civilisation (1937; TAN Books: Rockford, 1992), Clive S. Lewis, The Abolition of Man (1944; HarperCollins: New York, 2001), Ernst F. Schumacher, Hämmeldunu teejuht (A Guide for the Perplexed, 1979; eesti keeles välja andnud Tea kirjastus: Tallinn, 1995), Johannes Paulus II, Evangelium Vitae (paavstlik ringkiri 1995. aasta 25. märtsist; eesti keeles välja andnud Elukultuuri Instituut: Tallinn, 2010).

[3] Aleksandr Solženitsõn, “A World Split Apart”, kõne Harvardi Ülikooli lõpuaktusel 1978. aastal.

[4] Vt lähemalt Johnston’s Archive, http://www.johnstonsarchive.net/policy/abortion/index.html. Ka eesti ühiskonda puudutab abordiprobleem väga valusalt. Alates 1955. aastast, kui abort meie maal Nõukogude Liidu poolt seadustati, on Eestis sünnieelselt tapetud enam kui 1,5 miljonit last. Kuigi õiguskantsler on kinnitanud, et abort on põhimõtteliselt põhiseadusega vastuolus ning et riigil on kohustus sündimata inimeste õigust elule kaitsta, rahastab valitsus sündimata inimeste tapmist kui tervishoiuteenust Haigekassa eelarvest igal aastal enam kui 10 miljoni krooniga (ehk 700 000 euroga).

[5] Vt lähemalt Susan Yoshihara, Rights by Stealth: The Role of UN Human Rights Treaty Bodies in the Campaign for an International Right to Abortion (Catholic Family and Human Rights Institute: New York, 2009).

[6] Et argumendid, millega õigustatakse aborti, on kehtivad ka vastsündinud laste kontekstis, nõutakse neile tuginedes üha jõulisemalt tunnustust vanemate õigusele otsustada lõpetada ka vastsündinud beebi elu. Vt lähemalt üheks kaasaja mõjukamaks eetikaspetsialistiks peetavast professor Peter Singerist rääkivat peatükki. Ameerika Ühendriikides on aastaid praktiseeritud beebide tapmist nende sündimise käigus (partial birth abortion) ning Hollandis on nn imikute eutanaasiast saanud levinud seaduspärane praktika.

[7] Jutlus kardinal Ratzingerina konklaavi avamisel 18. aprillil 2005.

[8] Evangelium Vitae, punkt 20.

[9] Gaudium et Spes (Pastoraalkonstitutsioon Kirikust kaasaja maailmas), punkt 36.

[10] Vt lähemalt Evangelium Vitae, punktid 19–23.

[11] Aleksandr Solženitsõn, “Elagem ilma valeta!” (Moskva, 1974).
Allikas: http://www.decivitate.ee/?news_id=285