Mida teha Euroopa lumpen-proletariaadiga?

 Inglismaal toimuv on taas pannud helgemaid ning mittehelgemaid päid arutlema, kuidas edasi minna, mis edasi saab või mida PEAKS tegema. vastavaid analüüse ilmub iga päev paljudes maailma meediaallikates, sealhulgas ka meie lähiümbruses. Nende seas on tõsiselt võetavaid kui ka selliseid, mille tõsiseltvõetavus on kaheldav või millised on juba rakendatud poliittehnoloogide sõjavankri külge, et profiiti lõigata.

BHR otsustas avaldada ühe arutelu, millise avaldas meie lõunanaabrite Delfi. Avaldatav tõlge on õige pisut lühendatud versioon originaalist.

Kaltsakate rahutused Inglismaal on Euroopa eliidi ette tõstatanud küsimuse, kuidas utiliseerida üleliigne lumpenite mass.

Veel sajand tagasi sai nad saata meretagustesse kolooniatesse. Kuid täna ei sõida töötamisest võõrdunud kaltsakate mass isegi mitte venemaale. Ainsaks lahendiks on paremäärmuslike režiimide kehtestamine Euroopas.

Loomulikult on see, mis toimus [Inglismaal - BHR] klassikaline lumpen-proletariaadi ülestõus. Veel suhteliselt hiljuti saadi sellise asja vastu hakkama karmi vanglarežiimiga (lugege näiteks prantsuse vanglatest Prantsuse-Guajaanas või tutvuge inglise seadusega "hulkurlusest"). Fakt jääb faktiks - miljonid kaltsakad saadeti meretagustesse kolooniatesse või seal asuvatesse uusasumitesse.

Näiteks ainuüksi Saksamaalt sõitis XIX sajandist alates kuni 1920. aastetini minema ligikaudu 27 miljonit inimest, peamiselt Ruhri tööstusrajoonist, mitte aga Prussia põllumajanduspiirkondadest. Mere taha minnes said kehvikud võimaluse uuele ning märkimisväärselt parematele võimalustele, kui neil oleks olnud kodus. Euroopas neil puudus perspektiiv absoluutselt.

Ka täna võiks Euroopa soovi korral taastada väljasaatmise kuid takistuseks on kaks olulist asjaolu.

1) Arenenud maade majandus on orienteeritud tarbimisele. Enam-vähem nii inglise kui ka prantsuse lumpen omab sotsiaaltoetuste, pisivarguste või juhutööde abil oma kasutuses ca 1 000 € kuus inimese kohta. Võttes lumpeni massi hulgaks ligikaudu 5 miljonit inimest, tähendaks see seda, et majanduskäibest kõrvaldatakse vähemalt 60 miljardit eurot. Tegelikult isegi rohkem. Võttes arvesse erinevad kõrvaltegevused ja sellest tulenevad tulud oleks majanduspöördest väljalülitatava raha hulk ligikaudu 100 miljardit eurot.

Teoreetiliselt oleks võimalik see kadu kompenseerida euroopa kapitalistide eksporttuludega. Kuid kuhu panna samal ajal [ülejäävad] tööpngid, autod? Kolmas maailm on nende ülesostmiseks liiga vaene (pealegi on sealne majanduse tüüp pigem agraarne ning tooraine hankimisele suunatud), teine maailm (Hiina, Brasiilia) oskavad neid asju ise toota.

2) Kui isegi saata inglise- või hollandi lumpen ära, siis [tänaseks päevaks väljakujunenud olusid arvestavalt - BHR] millega nad seal uutel territooriumitel tegelema hakkavad? Erinevalt sajanditagusest industriaalajast on nad võõrdunud kätega töötamisest. Tollal olid nendeks saksa või inglise (valged) ümberasujad, kes rõõmuga läksid USA või Argentiina avarustesse farme asutama, metsa töötlema või Pennsylvania kaevandustesse tööle.

Ja probleemiks pole isegi mitte niivõrd Euroopa pööbli rassiline koosseis, kus tõesti määrava osa moodustab värvilised endistest kolooniatest. Kui vaadata XIX sajandi teist poolt, siis ka toona oli lumpen inimkvaliteedilt (väärtushinnangutelt) mitte parem kui praegune. Ometigi selleaegsed iiri või briti väljarändajad olid valged. Serblased või rumeenlased Austria-Ungaris olid ainuüksi oma välimusega suutelised Viini või Praha elanikud šokki viima. Või siis sitsiilllased, kes kunagi ei lahkunud oma hirmuäratavatest nugadest.

Kuid kõik need "vana-aja" lumpenid olid enamjaolt sügavalt usklikud, kelle karmi pealispinna all asus jumala poolt suunatud sund tööle. Lisaks eeltoodule ka traditsiooniline (jumalakartlik) kasvatus ning loomulikud oskused mistahes lihttööde tegemiseks.
Juhul kui saata tänapäeva pööbel näiteks Kanada või Austraalia avarustesse, kellena nad seal tööle hakkavad? Istuvad samamoodi sotsiaaltoetuste rasvale.

Ja ega tegelikult polegi praegu miljoneid eurolumpeneid kuhugile saata. Täpsemalt öeldes on küll olemas kaks potentsiaalset reservuaari, kuid mõlemad on siiski küsitavad - Kesk- ja Ida-Euroopa ning venemaa.
Kesk- ja Ida-Euroopa puhul on raskusi tekitavaks asjaoluks sealne suhteliselt vaene ühiskond ning kohalike režiimide rahvusmeelsus. Piisab kui korraks ette kujutada kui näiteks Poolas Gdanskisse või Rumeenias Timişoarasse saabuvad tuhanded poolvärvilised inglased ja belglased. Juba kuu aja pärast pole need täissöönud tänavasõdalased elavate kirjas ning kohalikud gänglased on saanud rikkamaks iPhonede ning kapuutsiga tresside võrra.

Aga venemaa? ... Venemaa on liiga vaene maa ja seal ei ole ka mingit sotsiaaltuge. Ka tööd läänemaailma mõistes ei ole. Lisaks keerukas keel, mis baseerub tundmatul kirillitsal, kummaline kliima ja riiklik korraldus linnades sarnaneb XIX sajandi Preisi valitsussüsteemile ärakõdunenud vormis aga kogu ülejäänud territooriumil on valitsev mahajäänud agraarühiskond. Verdikt - euroopa lumpen vabatahtlikult venemaale ei lähe.

Kuid mingisuguse väljapääsu tekkinud olukorrast Euroopa leiab. See on vana (konservatiivne), läbiproovitud tsivilisatsioon. Nii suudeti ära seedida ka hullemaid barbareid - hunnid, vandaalid, araablased, türklased, fašismi. Siinjuures tuleb pähe vaid üks kindel suund - tagasipöördumine linnriikide (polis) süstreemi juurde, kus linnakodanikele tagatakse täielik turvalisus. ...

...

Euroopa liigub vääramatult uude perioodi - äärmusparempoolsete režiimide perioodi. Toimuva pöörde indikaatoriks saavad olema 2012. a. presidendivalimised Prantsusmaal. Kui poolfašisti Le Pen¹ tütar saab isegi vaid 30% - 40% häältest, siis euroopa eliidi jaoks tähendab see valmisolekusignaali bürgerite jaoks - algab kruvide kinnikeeramine.

Tõlge: BHR

1 BHR rõhutab siinjuures, et viidatud prantsuse poliitik Jean-Marie Le Pen ei ole teps fašist ega ka poolfašist (?), millised on äärmusvasakpoolsed maailmavaated, vaid klassikaline paremäärmuslik poliitik, kelle partei (Rahvusrinne) poliitilised ideed baseeruvad rahvusriigi ideel, mis tugineks majanduslikule protektsionismile, immigratsiooni olulisele piiramisele ning null-tolerantsile kuritegevuse suhtes.
Allikas: http://bhr.balanss.ee/