Henn Põlluaas: Ma tõesti ei tea, mis planeedil peaminister elab
Foto: Ilmar Saabas
Eesti liitumine eurotsooniga oli igati õige otsus, tänu sellele on Eestisse tulnud väga palju välisinvesteeringuid. Need on loonud siia uusi töökohti, mis on aidanud rahval toime tulla ja riigil kergemini majandusraskused ületada. Ansipile sekundeeris rahandusminister Ligi, kelle
pärliks oli väide, et euro hindu ei tõsta. Neid kuulates võiks uskuda, et elu on kui maasikas.
Paraku pudeneb see illusioon kildudeks, kui teha lahti ükskõik milline Eesti või välismaine ajaleht või uudisteportaal. Neist kõigist hakkavad silma suured pealkirjad: Eksport kasvas peamiselt transiidi arvelt; vaesuses elavate inimeste arv Eestis kasvas; uus aasta tõi 1750 uut töötut; euro investeeringuid ei kasvatanud; Saksamaa eksport tegi kuue kuu suurima languse; 2011 oli euro jaoks dramaatiline; euro kurss on langustrendis; Euroopa liidrid hoiatavad raske aasta eest … Kas valitsuse liikmed lehti ei loe?
Alles see oli, kui Ansip kuulutas, et mingit kriisi ei ole ja kui ongi, siis sellises kriisis ta tahakski elada. Võib-olla tahabki, sest Toompeal kriisi ju ei ole. Kui alampalk tõusis vaid mõne euro võrra, siis riigikogulaste palk tõusis terve alampalga võrra. Kuigi õpetajate, päästeametnike ja 19 eurose lastetoetuse tõstmiseks raha ei jätku, lastakse väliskapitalil miljardeid eurosid maksustamata kasumit välja viia.
Mida edasi, seda enam hakkab tunduma, et peaminister ja tema kaaskond elab mingis fatamorgaanas, mõttemullis, mille nad ise enda jaoks välja mõtlevad, et tunda ja näidata end hästi ja edukatena. Ja ajapikku on nad isegi hakanud seda uskuma. Küsimus ei ole positiivses suhtumises. Pilt olukorrast, milles Ansip meid veenda püüab, on niivõrd erinev eksisteerivast, et juhul kui tegemist ei oleks reaalsusest irdumisega, tuleks teda süüdistada külmaverelises, nahaalses ja küünilises valetamises. Milline aga sellise poliitiku palk peaks olema, ei vaja pikemat arutamist.
Samastumine Ansipiga
Selle asemel sai aga Ansip (ja Reformierakond) valimistel suurepärase tulemuse ning nende reiting on jätkuvalt kõrge. Marju Lauristin leiab, et "Ilmselt härra Ansip pakub inimestele, kes teda valivad, samastumisvõimalust: nad tunnevad, et on kah sellised nagu Ansip. Või neile meeldib, et näiteks nende abikaasa – kui nad on naisterahvad – oleks selline inimene nagu härra Ansip," kes ütleb: "Mul on õigus! Ma teen kõik hästi! Jäta kõik minu hooleks! Ära mõtle, küll kõik saab korda, kui sa teed nii, nagu mina käsin!"
Kõige taga on inimeste loomulik kalduvus loota paremale tulevikule, oma ja enda lähedaste elujärje paranemisele ja muredest vabanemisele. Kellelegi ei meeldi halvad uudised selle kohta, et töötus, hinnad ja maksud kasvavad, et viiendik Eesti inimestest elab tõelises viletsuses alla vaesuspiiri, et kümned tuhanded lapsed saavad oma ainsa sooja söögi koolist, et varsti on kuuendik töövõimelisest elanikkonnast Eesti tolmu jalgadelt pühkinud ja majanduspagulusse siirdunud ja et asjad võivad veelgi hullemaks minna. Hädas haarab inimene kasvõi rohukõrrestki ja seda näilist pääsemist ju Ansip pakubki. Erinevalt tema oponentidest, kes alasti ja ebameeldivat tõde räägivad.
Mäletan hästi kriisides vaevlevat Nõukogude Liitu, kus elementaarsedki tarbe- ja toidukaubad olid defitsiitseks muutunud. Nende kättesaamine tähendas visa otsimist ja tundide kaupa kannatlikult järjekordades seismist, kuhu punaveteranid oma privileege kasutades häbitult vahele trügisid. Viinerid, sprotid ja suitsuvorst olid delikatessid, millega meelitati inimesi valimistele (jaoskondades olid avatud puhvetid, kust neid väikeses koguses osta sai).
Miks ma sellest räägin? Sellepärast, et tänane olukord on küll erinev, kuid üks tegur on sama. See on paljude inimeste sügav mure toimetuleku pärast, mis muudab nad äärmiselt vastuvõtlikeks võltslubadustele ja ootuste üleskütmisele. Kui tollal kuulutati Kommunistliku Partei juhtimisel välja päästja, milleks pidi saama üleliiduline toitlustusprogramm, mis pidi täitma kõik poeletid toidukaubaga ja kaotama defitsiidi, siis nii uskumatu kui see ka ei olnud – suur osa inimesi uskus neid lubadusi. Toitlustusprogramm pakkus neile lootust ja lohutust.
Messianistlikud sõnumid helgest tulevikust
Samasuguse lootuse ja lohutuse pakkumise turjal kappavad Toompea koridorides ja Brüsselis ringi ka meie praegused riigijuhid, kelle juhtimisel me tänasesse olukorda oleme jõudnud. Peaminister Ansip ja Reformierakond kuulutavad samasuguseid messianistlikke sõnumeid helgest ja heast tulevikust, lubavad viia Eesti viie rikkama riigi hulka ja keskmiseks palgaks 40 000 krooni. Ma ei tea, millisel planeedil Ansip elab, kuid neid populistlikke ja katteta lubadusi pole ta isegi mitte tagasi võtnud.
Vägisi Nõukogude Liitu võetud Eesti rahvas mõistis üsna pea, et võimude ülesköetud lubadused ja lootused elujärje paranemisest on järjekordne tühi jutt. Seda, mis järgnes, teame me kõik. Täna on rahvas aru saamas, et lisaks majandusele on ka meie suveräänsuse ja demokraatiaga midagi väga viltu ja võimulolijate räägitav ei pea sugugi paika. Mis järgneb, võib vaid oletada. Esialgu hääletatakse veel jalgadega. Kurb ainult, et president Ilves sellele takka kiidab, kuulutades, et igaühel on õigus minna. Kõigepealt peaks ikka igaühel olema tagatud õigus tulla toime omaenese kodumaal.
Juba ammu on selge, et rahva arvamus meie võimulolijaid ega Toompea erakondi ei huvita, küll aga selle mõjutamine ja suunamine soovitud kanalitesse. Teisisõnu manipuleerimine avaliku arvamusega. Sestap seadustati üksmeelselt maksumaksja rahaga töötavate parteiliste demokraatia edendamise sihtasutuste loomine, et ilmselt Ligi retsepti järgi hakata „demokraatiat demokraatia eest kaitsma“. Äkki rahvas muidu seda tänast stagneerunud ja korrumpeerunud varianti ning seniseid tipp-poliitikuid enam ei tahagi.
Kuid nagu looduses, järgneb ka majanduses ja poliitikaski igale langusele tõus. Talvele järgneb kevad ja varem või hiljem jõuab see ka Eestisse. Koos jääminekuga. Millal ja millisena see tuleb, selles peab rahvas ise aktiivselt kaasa rääkima. Õnneks on eestlastel üks tugev omadus, et kui asjad tõesti hulluks lähevad, siis võetakse end käsile.
See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=63773042
0 kommentaari:
Postita kommentaar