MALLE PÄRN: Kõigi asjade ots

Lisatud: 25. jaanuar
Saada sõbrale

"Aga kõigi asjade ots on lähedal" - on apostel Peetrus oma kirjas öelnud (Uus Testament, Peetruse 1. kiri, 4.7) - noh, oma tuhat kaheksasada aastat tagasi.

Mitmed targad on ikka aeg-ajalt ennustanud kohe-kohe saabuvat maailma lõppu. Ent päike tõuseb iga päev, vihma sajab, tuul puhub, meie enamasti ärkame hommikul ja hakkame tegema oma mitmesuguseid argitoimetusi.
Nii mõnegi inimese panevad jutud maailma lõpust vaid muigama.
Meil ei ole erilist hirmu viimsepäeva ees, me ei oska tegelikult üldse uskuda, et see kunagi peaks kätte jõudma. Ka ei oska me ette kujutada või mõista, mida see “kõigi asjade ots” peaks tähendama.
Ent iga inimese jaoks on see “kõigi asjade ots” kunagi tulemas, selles me ei saa kahelda. Me oleme surelikud, ja me ei tea, mis meid ootab pärast surma. Me ei tea ka seda, kui palju meil veel elada on antud.

Sel ajal, kui see kiri, ja ka evangeeliumid kirjutati, usuti tõepoolest, et Kristus tuleb tagasi õige peatselt, ja maailm muudetakse uueks, kuri saab oma teenitud palga ja hea võetakse Jumala juurde, kus lõpevad kõik mured ja vaevad, valud ja pisarad. Inimesed, kes seda uskusid, valmistusid seda päeva vastu võtma, nad elasid selle ootuses, ja seadsid oma elu Jumala seaduste järgi. Aeg aga läks, ja “asjade ots” ei tulnud. Maailm on siiani kestnud, ja näib, et kestab edasi. Ent keegi meist ei oska ette näha tulevikku, mis ainult meist endast ei olene. Ja me teame, et mitte kõik siin elus ei olene meist. Me teeme plaane, pingutame, et midagi saavutada, aga kõik ei lähe meie tahtmist mööda. Iga mõtlev inimene saab aru, et maailmas toimivad mingid väed, mis on väljaspool meid, mis on meist vägevamad. Ja iga mõtlev inimene püüab endale neist vägedest mingit ettekujutust luua, kuidagi seda maailma mõtestada, ja nende vägedega mingit ühendust leida. Nõnda on tekkinud religioonid.

Iga religioon kutsub inimesi üles elama mõistlikku elu, mitte tegema kurja üksteisele ja endale. Iga religioon õpetab, et ükski kuri või halb tegu ei jää karistamata, et meie mõtete, sõnade ja tegude üle peetakse kusagil arvet ja kunagi nõutakse meilt nende kohta aru.
Religioon on see, mis mingist hõimust tsiviliseeritud rahvuse teeb. Need, kes rahvast õhutavad religiooni oma elust kõrvale heitma, tahavad selle rahva allutada oma tahtele ja võimule, tahavad teha inimestest hingeta ja vaimuta karjaloomad, kellega on mugav manipuleerida, keda on võimalik uskuma panna kõikvõimalikke rumalaid poliitilisi ja majanduslikke valesid, ja nende abil neid üksteise vastu ässitada.
Vaadakem ja mõelgem, missuguseid omadusi meis praegu tahetakse kasvatada. Inimene ei ole enam inimene, vaid on tootja ning tarbija, maksumaksja, töötu, ettevõtja, töövõtja, omanik või üürnik. Kodu ei ole enam kodu, vaid on kinnisvara.
Meid lausa sunnitakse tegelema asjadega, mis meie inimlikku väärikust alandavad ja meie hinge rikuvad. Me sebime ringi nagu sipelgad, kinnistame ja erastame, ostame ja müüme, me isegi oleme vaid kaup, mis ringleb tööturul. Ja meid hinnatakse selle järgi, kui kõrgeks me oskame kruvida oma hinna sellel tööturul, kui palju me oskame oma töö eest tasu nõuda. Häbematus ja häbitus on kõrgesti hinnatud omadused selles absurdses ühiskonnas. Ausus ja südametunnistus on selle võidujooksu jaoks kõlbmatud, takistavad kategooriad.

Ma usun, et iga inimene, kes vähegi suudab mõelda, jälgida ja mõista, mis meie ümber toimub, saab aru, et me oleme jõudnud kohutavasse inimlikku ummikuaega.
Me elame tegelikult keset lahinguvälja. Me oleme kurjuse teenritele ja muidu hullumeelsetele isenditele nii avatud, et terve meie maailm tundub olevat üks suur hullumaja, kus arstid on luku taha pandud ja võim on hullude käes.

Meil räägitakse palju keskkonna saastamisest, ja mõeldakse selle saastamise all looduse bioloogilise, füüsilise ja keemilise tasakaalu hävitamist. Ent olulisem kui füüsiline või keemiline tasakaal on inimkonna vaimne ja hingeline tasakaal, sest just sellest saab alguse kõik muu. Meie ühiskond on ohtlikus kreenis, mis on tingitud sellest, et meie elukeskkond on vaimselt saastatud. Ja selle keskkonna vaimse saastamise suurendamisest on huvitatud kõikide riikide valitsused ja kõikide suurettevõtete omanikud. Ja seda eriti meie maal, sest meie alles ehitame oma kapitalismi, ja tahame kangesti ja kiiresti rikkaks saada, ning teha kõike nii, nagu teevad need, kes on juba rikkaks saanud.

Loodust ei ole võimalik puhastada ilma inimese vaimse maailma puhastamiseta. Puhastatud vaimuga inimene aga ei teegi loodusele liiga.
Väike rahvas peab ennast eriliselt hoidma selle vaimse saastamise eest, sest tema kestmine on alati hädaohus. Suurte rahvaste kapitalism, ja suurte rahvaste massikultuur ei sobi väikesele rahvale. Küla peab elama oma elu, ja linn oma elu - väikeses külas on igal inimesel suurem osakaal kui suurlinnas. Kui väike rahvas annab oma saatuse suure rahva otsustada, siis ta sooritab enesetapu. Küla elu ei saa juhtida suurlinnas elav pankur.

Me teeme kõik elus oma eesmärkide saavutamiseks mingid teadlikud ja alateadlikud valikud. Usun, et tegeliku valiku hea ja kurja vahel teeb inimene alateadlikult, vastavalt sellele, missugune on tema sisemine väärtuste skaala ja kooskõla, eelsoodumus, kasvatus, ühiskondlikud tõekspidamised ja traditsioonid. Meie valikud olenevad ka sellest, missugused väärtused on hinnatud ja missugused pahed on põlatud selles ühiskonnas, mille liikmed me oleme.
Kui õhk meie ümber on mürgine, siis ei saa me vältida selle mürgi sissehingamist. Kui vaimne keskkond meie ümber on mürgine, siis saame me ometi ennast selle mürgi eest hoida. Martin Luther on öelnud: ma ei saa keelata seda, et varesed mu pea kohal tiirutavad, aga ma saan ometi hoolitseda selle eest, et nad mu pähe pesa ei teeks.
Me peame lahtiste silmadega vaatama elu enda ümber, ja hoiduma nende vaimsete mürkide eest, mida meile järjest rohkem peale surutakse. Me saame ennast ja kaitsta eluviiside ja vaadete eest, mis meie hinge ja vaimu saastavad. Sest meie esmane kohus siin maailmas on ennast inimestena alles hoida.
Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php