Ross Caputi / Ma vabandan selle pärast, mida tegin Fallujas

postitas mauri mea-culpa osak. 23:23 17. jaanuar, 2012

Fallujah teisest piiramisest on tänaseks möödunud juba seitse aastat – USA rünnak jättis linna varemetesse, tappis tuhandeid tsiviilisikuid, tuhanded pidid ümberasuma; rünnak mürgitas terve põlvkonna, jättes inimesed vaevlema vähktõppe, tekitades lastele sünnitraumasid.

Seitse aastat on möödunud valedes, mis kinnistavad väärarvamusi, selle kohta, mida me seal tegime.

USA veteranid, kes seal osalesid, ei teadvusta senimaani endale, kelle vastu või mille poolt nad seal võitlesid.

Mina tean, sest ma olen üks nendest Ameerika veteranidest.

Minu kaasvõitlejatest usuvad paljud, et Fallūjah elanikud on inimväärikuseta ja nende vastupanuvõitlejad on terroristid. Erinevalt oma kolleegidest, kellega koos ma "teenisin" saan aru, et mina olin kallaletungija ja vastupanuliikujad Fallujas kaitsesid oma kodulinna.

Täitub ka minu sõprade Travis Desiato ja Bradley Faircloth'i seitsmes surma aastapäev, nad said surma piiramise käigus. Nende surmad ei olnud kangelaslikud või kuulsusrikkad. Nende surmad olid traagilised, aga mitte ülekohtused.

Ma ei saa süüdistada Fallujah vabadusvõitlejaid minu sõprade tapmises, sest ma oleksin nende asemel teinud samuti. Kuidas saaksin neid süüdistada, kui me ise olime sissetungijad?

Travise või Bradi asemel oleksin võinud vabalt olla mina. Mina kandsin seljas raadiot, mille abil tegid pommid Fallujast kivipuru. Falluja elaniku asemel oleksin ma tapnud iga endasuguse. Mul poleks olnud valikut. Sellest oleks sõltunud minu perekonna ja minu linna saatus. Ma oleksin tapnud võõrad sissetungijad.

Travis ja Brad on üheaegselt nii ohvrid kui ka kurjategijad. Nad tapsid ja ka nemad tapeti, sest poliitilises mängus olid nad vaid etturid. Neid juhtis Ameerika impeeriumi raudne rusikas ja nad olid oma juhtide silmis aktsepteeritav kadu.

Ma ei näe vastuolu oma tunnetes, kui ma ei kurvasta langenud USA merejalaväelaste ja sõdurite pärast, aga mu kaastunne kuulub nende relvade läbi langenud Fallujah elanikele. Vastuolu seisneb hoopis usus, et me olime vabastajad, kui me tegelikult olime rõhujad. Vastuolu seisneb usus, et me olime sangarid, kui sõnal "sangar" ei ole midagi ühist meie tegevusega al-Fallūjas.

Tehtut ei saa tagasi võtta ja pole mõtet rünnata inimesi minu endisest üksusest. Ma tahan muuta levitatavaid valesid ja eksiarvamusi. Ma tahan lammutada neid eelarvamusi, mis takistavad meil asetada ennast teiste olukorda, mis takistavad meil endilt küsida, kuidas oleksin käitunud mina kui võõrarmee oleks vallutanud minu riigi ning võtnud minu kodulinna piiramisrõngasse.

Ma saan aru psühholoogiast, mis paneb ründaja süüdistama oma ohvit. Ma saan aru põhjendustest ja kaitsemehhanismidest. Ma mõistan ka emotsionaalset vajadust vihata neid, kes tapsid su lähedasi. Aga nende psühholiigiliste mehhanismide kirjeldamine, mis säärast valeusku põhjendab ei tähenda, et ignoreeritaks objektiivset moraalset tõde: ükski ründaja ei saa enda õigustuseks väita, et ohver kaitses ennast.

Sama moonutatud moraali on kasutatud põhjendamaks rünnakuid Ameerika põliselanike, vietnamlaste, El Salvadori elanike ja afgaanide vastu. See lugu kordub ikka ja jälle. Neilt inimestelt on võetud inimväärikus, nende Jumalast antud õigus end kaitsta on muudetud seadusvastaseks, nende vastupanu kuulutatud terrorismiks ja USA sõdurid on saadetud neid tapma.

Ajalugu on need valed säilitanud, normaliseerides neid ja sobitades meie kultuuri nii hästi, et seaduslikku vastupanu USA sõjalistele kallaletungidele peetakse parimal juhul vaid mõistetamatuks ning isegi sääraste küsimuste esitamist peetakse "ebaameerikalikuks".

Ajalugu on määratlenud USA veterani kangelaseks, sellega igaüks, kes võitleb tema vastaspoolel automaatselt määratletud vaenlaseks. Sellega on ümberpööratud ründaja ja kaitsja rollid, muudetud moraalseks ebamoraalne ja kujundatud ühiskonna tänapäevane arusaam sõjast.

Ma usun, et teel õigluse poole on vajalik lõpetada nende valede levik ja tuua selgust nendesse küsimustesse. Ma ei näe selles midagi tähtsamat kui selgelt mõtestada erinevus agressiooni ja enesekaitse vahel ning toetada legitiimset vastupanu. Ma ei ole võimeline vihkama või süüdistama Fallujah elanikke selle eest, et nad ennast kaitsesid. Ma vabandan siiralt oma tegevuse pärast teisel Fallujah piiramisel, ja loodan, et ühel päeval võidavad mitte ainult fallujalased vaid ka kõik teised iraaklased oma võitluse.
Originaal: I am sorry for the role I played in Fallujah
Varem teemal Falluja / Fallujah

Allikas: http://minut.ee/
____________________
Ameerika sõdur vabandas, aga USA jätkab rahulikult sõdade poliitikat ja maailma riikide alistamist oma tahtele, demokraatia ekspordi ja terrorismivastase võitluse sildi all.
M.I.