Kommentaar | Eestimeelse eestlase valimiste pingerida mitmes vaatlustes

Jüri Estam , 14. oktoober 2013, 07:00
Foto: Marianne Loorens

Meie riigiaparaadi olemasolu õigustus on seista Eesti nimirahva eest. Sellest lähtekohast vaadatuna on tänapäeva Eesti ebaõnnestunud riik, mida mitmel Põhja-Eesti linnal on pealegi veel hea trotsida. Eesti territooriumi Venemaale loovutamise plaaniga ühenduses on saabunud aga aeg küsida, kas üksnes pisut taastatud riigi valitsus tugineb üldse legitiimsele alusele. Kuid kõigepealt ekskursioon minevikku!

Eessõna

Meie lähiajaloo linnalegend kõlab nii: käed ühendanud eesti-, läti- ja leedumaalased laulavad end Nõukogude kütkeist vabaks. Tänu targale juhtimisele kulgeb see meie jaoks taplusteta. EV taastatakse 100% järjepidevuse alusel. Pärast elavad eestimaalased laste ja lastelastega aegade lõpuni õnnelikult koos! On vist umbes nii?

Ammustel aegadel, olles rajanud esimesed linnused, saab feodaalidele selgeks, kuidas võimul püsitakse. Rahva ninapidivedamine on vanem kui meie. Vanasti küsiti: kuidas sarnanevad preester ja verstapost? Selle poolest, et mõlemad näitavad teed, kuid ei liigu ise osutatud suunas! Võimurid psühhomanipuleerisid alamaid juba iidsetel aegadel, kindlustades iseenesele aga alati privilegeeritud positsiooni ühiskonnas.

Lenin on Soome vaksali kaudu naasnud Peterburi linna – aastal 1917 on kommunistid mõelnud Vene impeeriumi rahvaste jaoks välja uue usutunnistuse, mis tugineb kadedust esile kutsuvale ja mobiliseerivale loosungile, et kõik peavad elama ühtviisi hästi (kehvasti). Kirgi kütvad pangaröövlitest «revolutsionäärid» varjavad oma isiklikke eesmärke. Tähtsad on: buržuide säästude krabamine, poliitilise võimu haaramine ja Venemaa sillapeana kasutamine sellesama kavaluse kordamiseks naaberriikides.

Plaani modifitseerimine

1940. a. tehakse lõpp Balti riikide iseseisvusele. Algul haihtub nende maade kodanike vara, siis algab Vene impeeriumi «reeturite» küüditamata jäetud osa ümberkasvatamine. Pea astuvad paljud Pribaltika elanikud ise uue usukultuse liikmeks. Tegutseb Moskva-truu nomenklatuurne kohalik nukuvalitsus.

Aeg läheb edasi. Kagebiidid Moskvas taipavad: süsteemi ümber korraldamata ei pääse nad ise sellesse tuppa, kus raha hoitakse. Julgete meeste õnneks on gerontoloogiline kompartei seest pehkinud. Elanikkond on juba ammu aru saanud, et suur osa kommunistliku Venemaa «luksuskraamist» pole päriselt suurem asi. Miks ei võiks ka Nõukogude tuusad kanda Pradat ja olla raudhammasteta?

Sünnib salajane otsus viia läbi NSV Liidu saneerimis- (kuid Jumala pärast mitte absoluutse pankroti) protsess lagunemise nime all. See planeeritud lagundamine ei tohi kontrolli alt väljuda.

Nii nagu juunikommunistide kollaboratsioon viis Balti riigid üheaegselt N. Vene rüppe, nii luuakse pool sajandit hiljem «juhuslikult ja spontaanselt» Rahvarinded perestroika toetuseks. Vastavate alade spetsialistid mängivad inimeste tunnetega. Juunikommunistide järeltulijate kaasosalusel imbuvad Rahvarinde tipud ja Vene luure Eesti Kongressi sisse. Kerge vaevaga nurjatakse kodanike komiteede liikumise tegelik mõte – Eesti Vabariigi formaaljuriidiline taastamise.

«Endiste» leer keskendub ilma pikemata rahale ja reformismi brändile ning teguviisile, umbes Tšubaisi stiilis. Ülemnõukogu külge riputatakse riigikogu silt. Meil sünnib suur pseudorahvusluslik erakond. Ka see pääseb võimu juurde.

Saneerimise käigus dekriminaliseeritakse Venemaal ja Eestis oligarhiline (monopolismi kalduv) kapitalism ja lahkumine välismaale. Eestis «erastatakse» rohkem, Venemaal targasti vähem.

Nii seal kui siin kujundatakse jäik poliitiline süsteem, millesse värvatakse vanadest tuttavatest ringkondadest, kaasates ka broilereid. Tegelik restitutsioon hävitatakse Eestis ja Lätis eos. Nii nagu Venemaal, jäädakse ka meil toppama poolel teel, ehk demokratiseerimise tasandile. Jääme tublisti rohkem ENSVks, kui sentimentaalsed inimesed seda praegu tunnistada tahavad.

Meid saduldatakse händikäpiga, mis teeb Keskerakonna ülemvõimu maharaputamise pealinnas praktiliselt võimatuks. Brüsseli survel rakendatakse nimelt nullvariant kohalike valimiste tasandil. Lääne-Euroopa kosmopoliitidele võib selline lähenemine tunduda suuremeelsena, kuid okupatsiooni alt vabanenud väikerahva jaoks on see fataalne eksimus. Eestimeelsed eestlased leiavad end nurka värvituna. Oleme teinud potentsiaalselt eluohtlikke vigu.

Kaasaeg

Osa meist võtab end 2012. a. kokku, minnes tänavale protestima. Mõned julgevad nõuda palka juurde. Reeglina käituvad vaoshoitud eestlased ja lätlased «sisemise devalveerimise» ajastul siiski vaid nagu Lääne-Euroopa elanike kahvatu vari. Rahulolematust esineb ometi küllalt selleks, et isegi meie nahksed poliitikud on sunnitud panema aurukatlale ventiili, et rõhku kontrollitult välja lasta. Paljud hoolivad inimesed eesti kodudest lülituvad jääkeldri protsessi. Selles ülevalt määratud mängureeglitega tegevuses jäävad heale tsaarile adresseeritud kirjad kahjuks siiski vaid n.-ö. petitsioonideks, kust protsessi kureeriv ladvik nopib vähemohtlikena-kasulikena tunduvaid ideid. Meil kõikidel on arvamused, kuid arvamuste tuulutamine ja tegelik võimu teostamine erinevad nagu öö ja päev. Tüng kestab.

Samal ajal, kui meie läheduses toimub järjekordne «Zapad», kui Leedu ning EL murravad piike Moskvaga, Venemaa käitub aga vilunud nahhaalsusega Süüria ja põliskonkurendi Ameerika suunal – hetkel, mil Rootsi otsustab viia maaväe üksused tagasi Gotlandile – ei anna meie avalik-õiguslikud kanalid eetriaega Stenbocki maja plaanile kinkida Eesti idaterritooriumid Vladimir Putinile. Arutelu lihtsalt ei toimu. Sama hull kui mõistatuslik röövitud territooriumi Venemaale loovutamine on piiriküsimuse kui meie praktiliselt ainsa suure diplomaatilise survevahendi tuim väljapraakimine diplomaatilisest arsenalist valitsuse ja riigikogu poolt. Miks?

Kui peaks kunagi juhtuma, et üks tulevane Eesti valitsus mõistab hukka Ansipi valitsuse käitumise piiriküsimuses, osutub Urmas Paeti ja Marko Mihkelsoni käkikeeramise tagasipööramine Eesti jaoks tõenäoliselt üle jõu käivaks ülesandeks. Vastavad erakonnad on ära teeninud, et valijad jätavad nad toest ilma.

Inimesed osalesid siiralt Rahvakogu protsessis. Kuid millega vastavad poliitikud? Nad venitavad referendumi institutsiooni kehtestamisega, teades, et rahvaalgatus oleks ülimõjus vahend, millega vaidlustada võimulolijate kavatsused piirileppe suhtes.

Rahvas püüdis kevadel alustada tõsimeelset dialoogi võimuga, millele mitu parteid sügisel reageerib valijate intelligentsi solvavalt, kostitades leiva ja tsirkusega Tallinna tänavatel. Ning lõplikult langenud maskiga Savisaar ei «kaitse» Toompead enam intrite, vaid «parempoolsete» (loe: eestlaste) eest.

Valimistele minnes

EV tegeliku taastamise ideed on viimase veerandsajandi jooksul surutud maha sajal erineval viisil, kuid restitutsiooniline loogika jääb asendamatuks, kui eestlus kavatseb üldse ellu jääda.

Selline rahvuslik käitumine, mis ei tugine õigustatud ning õiguslikult koos püsivatele ideedele, ähvardab taanduda kiires korras «tõu» küsimust rõhutavale skin- ja bounheadlusele. Pruunsärklusega flirtimine oleks meiesuguse käputäie jaoks aga eluohtlik.

Okupatsioonide ja teiste tegurite tõttu on me ostujõud suhteliselt kasin, kuid suur osa meie ühiskonnast pole enam nii suurtes raskustes, et ei suudaks isiklike annetustega finantseerida pesuehtsat eestimeelset liikumist või erakonda.

Keegi pritsis seinale loosungi: «Kui praegune süsteem on vastus, pidi esitatud küsimus hästi nõme olema!»

Killustatus jääb eestlaste surmavaenlaseks. Sama häda ei vaeva suuremat osa kergesti mobiliseeritavast venekeelsest elanikkonnast. 110 aasta eest sundis põlisrahvas pärast pikka aega parunite võimu Tallinnas taanduma. Kohaliku tasandi nullvarianti tühistamata pole seda tänapäeval ilmselt võimalik korrata. Eesti ader ei pääse üldse enam vajalikku vakku tagasi, kui me ei elimineeri kõrvalekalded, mis nurjasid vabariigi formaalse taastamise 20 aasta eest.

Nagu alati, tuleb Eesti nimirahval minna eriti just Tallinnas valima, et püüda ära hoida kõige halvemat. Siin ka pingerida: pigem sotsiaaldemokraadid kui Keskerakond. Reform on omakorda vähem halb kui sotsdemid. Üle-eestilisse Valimisliitu ja Vaba Tallinna Kodanikku suhtun ettevaatlikult. IRL on oma respublikaanlusehälbele vaatamata veidi vähem halb kui Reform, ja Vaba Isamaaline Kodanik omakorda mõningate asjade poolest parem kui IRL.

Soovitan EKREt, selle tõsistele defektidele vaatamata. Suure hädaga on see lähim asi eestimeelsele erakonnale, mis juhtub olema praegu käepärast.

Nii või teisiti jäävad eestlased killustatuks, kui me vigadest ei õpi.

Allakriipsutatult: Põhja-Eesti linnade paisetest suudame mäda välja lasta vaid siis, kui minna tagasi mudeli juurde: valimisõigus kuulugu Eestis klassikalisel viisil vaid EV kodanikele. Kodakondsust «antakse» sealjuures meie maal lubamatult kergekäeliselt.

Allikas: http://www.ohtuleht.ee/549632