MATTI ILVES: MEILE VALETATAKSE, VALETATAKSE...

Foto: Aleksander Kaasik - lohetapja

Meile valetatakse, need valed muutuvad aja kulgedes üha suuremaks ja mis veel huvitavam, rahvast hakati petma juba Eesti riigi taasvabanemise algaegadel, kui olime veel iseseisvad.

Suur vale, mis saadab meid siiani, sai alguse juba peagu kohe riigi sünni järel, kui Eesti astus ÜRO-sse. Hästi ja lühidalt kirjeldab seda Heiki Kortspärn raamatus "Eestlaste saatus. Teine raamat":
"Nagu teada, tulid kogu Petserimaa ning Narva jõe idakalda vallad Eesti piiresse Tartu rahulepingu jõutumisega. Nendest piiridest lähtus ka 1992.a. 28. juuni rahvahääletusel vastuvõetud EV Põhisadus. Ja nüüd tähelepanu:
JUBA PÕHISEADUSE VASTUVÕTMISEL VALETATI RAHVALE!!!
JUBA SIIS OLDI TAGANETUD TARTU RAHULEPINGUST!!!
Lugejale on oluline nüüd meenutada, et 17.09.1991 astus Eesti vabariik ÜRO-sse. 19.10.1992 kinnitas peaminister Mart Laar, et läbirääkimistel Venemaaga lähtutakse Tartu rahulepinguga määratud piiridest ja nõutakse tasu okupatsiooniga tekitatud kahjude eest.
Kanadas elava ajaloouurija Boris Tesnovi raamatust "Eesti rahva lühiajalugu" on lugeda: "Vene Föderatsiooni ametnik Nikolai Medvedjev sõnas oma kohtumisel Eesti Vabariigi esindaja Enn Leissoniga Moskvas 28.novembril 1994, et Vene pool märgib piiri maha täpselt nende kaartide järgi, mis Eesti valitsus esitas oma territooriumi kohta ÜRO-sse astumisel ja Euroopa Nõukogu liikmeks saamisel. Ta juhtis tähelepanu ka asjaolule, et nende kaaritde seletuskirjas oli punkt, mille kohaselt Eesti Vabariigil ei ole territoriaalseid pretensoone naaberriikide suhtes."
Järelikult: ÜRO-sse astumisel näitas Eesti Vabariik, et tema riigipiir on identne Nõukogude Eesti piiriga! Kogu hilisem "nõue" Tartu rahuga sõlmitud piiride järgimiseks on olnud Eesti võimude teadlik tegevus, et oma rahvast petta.
Tean, et rahvuslane Henn Põlluaas tegi järelpärimise EV Välisministeeriumile. Sealt vastati 12.03.2007.,et Eestis pole enam inimesi, kes ÜRO-sse astumise peensusi mäletaks ning asjassepuutuvaid dokumente ja kaarte pole pingsale otsimisele vaatamata üles leitud ei Eesti USA -saatkonnast ega ka Eesti arhiividest. Muide, reeglina koostatakse kõik tokumendid kolmes eksemplaris.
Loodetavasti ei ulatu dokumendivaraste haare ÜRO ja Euroopa Nõukogu arhiividesse. Kuigi mina isiklikult selles nii kindel küll ei ole."
Henn Põlluaas kirjutab raamatus "Eesti-Vene piirileping. Ära andmine või äraandmine?": "Minu palvel saatis Harri Kiviloo 02.09.2008 ÜRO-sse järelpärimise, milles palus uurimistöö tarbeks edastada Eesti ÜRO liitumisavaldusega koos esitatud kaartid ja muud  dokumendid või osutada internetiaadressile, kus need oleks kättesaadavad. Vastus saabus operatiivselt juba samal päeval:
Andmed mida otsite, pole kättesaadavad internetis ega avaldatud üldsusele. ÜRO regulatsioonid määravad, et arhiveeritud dokumendid suletakse avalikkusele 20 aastaks. Seega dokumendid, mida te otsite, ei ole kättesaadavad enne 2011. aasta lõppemist.
Remi Dubuisson, Teabekorralduse talituse asejuhataja, ÜRO Arhiivide ja dokumentide korralduse osakond."
Sain ka teada Henn Põlluaasalt, et "oleme peale salastatuse aja möödumist pöördunud mitmel korra ÜRO poole, kuid kahjuks ei ole meie järelpärimistele vastatud."
Õigus paistab olema Heiki Kortspärnil, et dokumendivaraste haare ulatub ka ÜRO-sse. Võib-olla küll mitte neid kaarte ja dokumente kõrvaldama, aga infot varjama kindlasti.

See on üks ülisuur vale, mis on eriti aktuaalne just täna, kui seiseb ees põhiseadusvastane piirilepingu sõlmimine Venemaaga. Seepärast sai sellel küsimusel ka nii põhjalikult peatudud. Valesid, millega rahvast lollitatakse jätkub aga vee ja veel, peatun nüüd vaid kahel valel.

Kõik riigijuhid alates presidendist ja suur osa mõtlemisvõimetutest kodanikest lähevad kaasa valega, et meie riik on veel iseseisev. Tegelikult aga kaotas riik siseseisvuse Euroopa Liitu astumisega ja on nüüüd vaid osariik, seda veel väiksemate õigustega kui on osariikidel UAS-s, sellest kirjutasin SIIN.

Nüüd aga paistab, et valmistatakse ette veelgi hämmastavamat valet. President ja peaminister ning mõned teised poliitikud on juba teatanud, et Euroopa föderaalriiki astumine on igati Eesti huvides ja sellega ei kaota riik iseseisvust. Kas saab olla veelgi suuremat lollust? Aga paistb, et rahvale võib rääkida mida tahes, küll rumalad inimesed usuvad, eriti siis, kui tuuakse appi veel ähvardamine Vene ohuga ja seda hoolimata sellest, et ollakse NATO kaitse all.

Inimestele näib piisavat ka sellest, olles vaid föderatsiooni subjekt, et lehvitada sini-must-valge lipuga ning rõõmsasti laulda ja seda tehakse eestlaste järjepidevast hävingust ja meil valitsevast salakavalast neokolonialistlikust süsteemist hoolimata, sellest SIIN.
Võin ka armsaid eestlasi lohutada, sini-must-valge kasutamist meil uusmarksistid ära ei keela!