ARVAMUS: EELK-l on aeg Luterlikust Maailmaliidust lahkuda

"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Eesti Evangeelsel Luterlikul Kirikul on aeg Luterlikust Maailma­liidust lahkuda. Miks?

Kõigepealt taustast. 1947. aastal asutatud Luterlik Maailma­liit on enamiku maailma luterlike kirikute katus­organisatsioon. Selle peakorter asub Genfis. LML-i statistika kohaselt on praegu maailmas kokku 73,9 miljonit luterlast, kellest 70,3 miljonit kuuluvad oma kirikute kaudu Luterlikku Maailma­liitu. LML-il on 142 liikmes­kirikut.

Luterliku Maailmaliidu asutamis­koosolekul osalesid Välis-Eesti luterlaste esindajad (piiskop Johan Kõpp, vikaar­piiskop Johannes Oskar Lauri). Kodu-Eesti luterlik kirik on LML-i liige alates 1963. aastast.

Luterlik Maailmaliit määratleb end kirikute osaduskonnana. See tähendab teoorias sellist kirikute ühendust, mille aluseks on sama usk ja õpetus ning kus ollakse üksteisega altari- ja kantsli­osaduses. Kuidas aga õpetusliku ühtsusega tegelikult lood on? Nimetagem mõningaid arengu­tendentse, mis on esile kerkinud eriti viimastel aasta­kümnetel.

Luterlik Maailmaliit avaldab liikmes­kirikutele tugevat survet naiste ordineerimise küsimuses (vt siit). Umbes veerand LML-i liikmes­kirikutest ei ordineeri naisi vaimulikuks. Neid kirikuid püütakse survestada või veenda oma seisukohast loobuma. Samas on arusaam, et preestriks või piiskopiks võib ordineerida ainult mehi, piibellik ja üldkristlik. LML läheb selles küsimuses vastuollu kristlas­konna enamusega.

Homopaaride õnnistamise või „laulatamise“ küsimuses püütakse esialgu piirduda ilmselt seisukohaga, et see ei saa olla takistuseks kirikuosadusele. Näiteks ühe 2010. aastal toimunud luterlike teoloogide kohtumise ülevaates (kahjuks ei toimi enam kopeeritud viit kõnealusele dokumendile) sisaldus väide, et iseendast ei ohusta kiriku ühtsust erinevad arusaamad eetikast või ordinatsioonist, vaid hoopis positsioon, mis läheb vastuollu „armastusega“ (s.t mis pole küllalt salliv rikastavate erinevuste suhtes). Tsiteerin:

With regard to tensions over ethical positions or over who can serve in the ordained ministry, it is not the differences themselves and the challenges they pose that threaten the core of this unity. The only reason for breaking the unity would be if one of the positions were contrary to love, for example, if it were to marginalize or oppress a given group in the church or in society.

Paistab, et sedalaadi teoloogia ei suutnud veenda Etioopia luterlikku kirikut, mis katkestas mullu kirikuosaduse ja koostöö Ameerika Evangeelse Luterliku Kirikuga (ELCA) ja Rootsi Kirikuga (vt siit). Rootsi peapiiskop Anders Wejryd teatas vastuseks, et mõned võivad nüüd tõstatada küsimuse Etioopia kiriku väljaheitmisest Luterlikust Maailma­liidust (vt siit).

2013. aastal soovitas Luterlik Maailmaliit rahvus­vahelise naiste­päeva tähistamisel kasutada liturgilist abimaterjali, kus ühes palves pöördutakse Jumala poole sõnadega: „Armastav Jumal, meie Isa ja Ema“ (vt siit). Ühelt poolt üsna kõrvaline ja tähtsusetu seik – mis tegelikult pöörab nagu mööda­minnes peapeale piibelliku arusaama Jumalast.

Taoliste näidete peale pole vaja imestada, kui üks USA konfessionaalne luterlik pastor nimetas Luterlikku Maailma­liitu pettuseks ja leidis, et selle bürokraatide „vaga plära, mida Genfis klaviatuuridest välja paisatakse, on juba ammu minetanud näivagi kokku­langevuse ortodoksse luterliku ja kristliku usutunnistusega“ (vt siit).

Omaette küsimus on LML-i tegevuse ja huvideringi fookus. Vastasutatud Põhja-Ameerika Luterliku Kiriku (NALC) piiskop Paull Spring sai LML-i peaassambleel Stuttgardis (2010) üllatuse osaliseks: „Mind hämmastas, kui tähtsal kohal olid assamblee jaoks sellised domineerivad teemad nagu sooline võrd­õiguslikkus, kliima­kontroll ja keskkond ja kui vähe pöörati tähelepanu evangeliseerimisele ja teoloogiale“ (vt siit). Õigluse ja kliimaga seotud teemad kajastuvad sageli ka LML-i koduleheküljel.

Kuidas on lood oikumeeniliste suhetega, mida ka meil EELK-s oluliseks peetakse? Paraku muudab paljude (lääne) luterlike kirikute eemaldumine apostlikust usust viimaste aasta­kümnete oikumeenilised pingutused üsna kasutuks. LML võib koos katoliiklaste, ortodokside ja teiste konfessioonidega välja töötada kuitahes kauneid oikumeenilisi dokumente, aga – ma viitan siinkohal oma vestlusele ühe katoliku piiskopiga – kui luterlaste poolel istub laua taga nais­preestriga paari­suhtes elav lesbi­piiskop, siis millest on katoliiklastel luterlastega üldse veel rääkida? Kliima­soojenemisest?

EELK peab end põhikirja järgi Issanda Jeesuse Kristuse ühe, püha, üleilmse ja apostliku kiriku lahutamatuks osaks. Kui meie jaoks on tähtis kuulutada ja tunnistada apostlikku ja katoolset ristiusku, ei saa me teha nägu, nagu oleksime endiselt täielikus osaduses nende luterlastega, kes õpetavad ja kuulutavad hoopis midagi muud ja kes pealegi soovivad oma uuendused LML-i kaudu muuta üldkehtivaks normiks.

+ + +

Kui EELK peaks Luterlikust Maailmaliidust lahkuma, siis mis saab edasi? Tegelikult ei pruugi juhtuda midagi erilist. EELK võib jääda osadusse nende luterlike kirikutega, kellega meid ühendavad sarnased arusaamad. Kiriku­osadus ei sõltu LML-i põhikirjast või liikme­staatusest – enamiku luterlaste vahel oli ju kiriku­osadus ammu enne LML-i asutamist.

Kui kõvasti fantaseerida, siis võiks kujutleda järgmisi variante:

1) EELK liitub konfessionaalsete-konservatiivsete luterlaste perega. Suurimaks seda suunda esindavaks luterlikuks kirikuks on USA-s tegutsev Missouri Sinodi Luterlik Kirik. Meie naaberkirikutest teevad Missouri Sinodiga koostööd Läti, Leedu ja Ingeri luterlikud kirikud, samuti EELK-st välja kasvanud Siberi luterlik kirik. EELK ongi selles mõttes anomaalia, et on Balti luteri kirikutest kõige rohkem püüdnud suhteid hoida liberaalse luterlusega.

Suhetes Missouri Sinodiga ei pääse me siiski mööda näiteks vaimuliku ameti küsimusest. EELK-l (nagu ka Läti ja Leedu luteri kirikutel) on apostellikus järjepidevuses seisev episkopaat. Missouri Sinodil ei ole piiskoppe. Aga teisalt ka mitte naispastoreid…

2) EELK naaseb Rooma emakiriku rüppe. See oleks loogiline samm, sest luterlus algas katoliku kiriku reformi­liikumisena. Suur osa praegustest EELK kogudustest (ja kiriku­hoonetest) on rajatud enne reformatsiooni. Seda ajaloolis-vaimset järjepidevust väljendab ka EELK põhikiri: „Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on alates 16. sajandi usupuhastusest Eesti alal tegutsev luterlik kirik, kelle vaimulik elu ja järjepidev tegevus rahva usulisel ja kõlbelisel kasvatamisel algas eesti rahva ristiusustamisega.“

Pealegi ei teinud tollased koguduseliikmed (valdavalt eesti talupojad) otsust katoliku kirikust lahkuda – reformatsiooni viisid läbi ilmalikud võimud. Eesti rahva seas säilisid teatud katoliiklikud kombed veel pikka aega. Alles hiljem muutus luterlus rahva valdava enamuse usutunnistuseks.

Ühinemine katoliku kirikuga võiks olla kujuteldav juhul, kui EELK saaks säilitada luterliku patrimooniumi (liturgilised ja vagaduslikud eripärad, kirikulaulud, katoliku usuga kooskõlas olevad luterlikud usuartiklid ja katekismuse­tekstid jne), mis on meie rahva vaimset palet juba sajandeid kujundanud. Tean katoliku piiskoppe, kes on rääkinud luterliku riituse võimalikkusest ja vajalikkusest katoliku kirikus. Luterliku teoloogia jaoks olulises õpetuses, nimelt õigeks­mõistu­õpetuses, on luterlased ja katoliiklased suutnud rahvusvahelisel tasandil jõuda üldisele kokkuleppele.

Samas on selge, et tegelikuks (taas)ühinemiseks pole täna ega lähitulevikus valmis kumbki pool.

3) EELK ühineb õigeusu kirikuga, säilitades lääne­riituse selle luterlikul kujul. Lääne­riitusega õigeusu kogudused pole sugugi tundmatud – neid on nii Vene Õigeusu Kirikul (USA-s ja mujal) kui Antiookia patriarhaadil (vt siit). Esimesel aasta­tuhandel kuulus ka Rooma kirik õigeusu kirikute perre (ida poolt vaadates).

Kuigi luterlus on oma õpetuslikelt juurtelt ja vagaduselt tihedalt seotud katoliku kirikuga, eriti keskaegse katoliiklusega, on luterlastel praktikas lihtsam omaks võtta õigeusku, sest selles puuduvad mitmed punktid, milles ollakse katoliiklastega eri meelt. Paljud viimastel aasta­kümnetel EELK-st lahkunud vaimulikud ongi liitunud õigeusu kirikuga.

Muide, pärast Teist maailmasõda tehti EELK-s katseid astuda ühendusse Vene Õigeusu Kirikuga. Ühinemisest VÕK-ga näisid olevat huvitatud piiskopi asetäitja Jaan Kiivit sen ja õp Evald Saag, kes öelnud: „katoliiklased neelasid alla kõik need ühinenud, meie loodame, et õigeusu kirik jätaks meile mõningad meile omaseks saanud jumala­teenistuse vormid“ (Riho Altnurme, Eesti Evangeelne Luterlik Kirik ja Nõukogude riik 1944–1949, Tartu 2000, lk 294).

Kui EELK-st saaks lääneriitusega õigeusu kirik, tugevneks Eestis märgatavalt õigeusu positsioon.

+ + +

Loomulikult ei saa neisse küsimustesse suhtuda kui turulkäiku – et valin endale sellise usu, mis kõige enam meeldib ja mida on kõige lihtsam omaks võtta. Kristlaste ühtsuse ja ka lahutatuse aluseks on küsimus tõest. Tões selgusele jõudmine on vahel üsna pikk ja keeruline protsess.

Kuid selge on vähemalt üks asi – Luterlik Maailmaliit on üha enam eemaldumas piibellikult aluselt ja enamiku kristlaste ühisest usupärandist. Selle juures võidakse teha vagasid sõnu jätkuvast reformatsioonist või uuenemisest ning keskendumisest evangeeliumile, kuid parimal juhul on see vaid enesepettus. 

Allikas:http://www.meiekirik.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=3732&Itemid=1