JAKKO VÄLI: Putin viib ellu Peeter Suure testamenti

Aastal 1672 sündinud Peeter I jõudis Venemaad valitseda nii tsaarina (kolmkümmend üheksa aastat) kui ka keisri ehk imperaatorina (viimased neli aastat oma elust). Aastal 1952 sündinud Vladimir Putin on Venemaad valitsenud nii presidendina (kümme aastat) kui ka peaministrina (viis aastat). Peale aastatepikkust valitsemisaega kutsuvad inimesed tema lähiringis ka Vladimir Vladimirovitšit tsaariks. Üks pikk ja äkiline mees, teine lühike ja väliselt täiesti emotsioonivaba kalasilm. Kas on neil ka midagi ühist või ehk tegutsevad nad eri ajastutel ühe ja sama agenda nimel?

Tallinn kui keisririigi pealinn

 Peeter Suur sündis tsaariks, oli selleks hästi ette valmistatud ja seadis endale eesmärgiks muuta Venemaa võimsaks ja euroopalikuks riigiks. Vladimir Väike sai presidendiks saatuse tahtel ning ei suuda presidendina mitte kuidagi väljuda kunagise KGB polkovniku ja hilisema FSB peadirektori raamidest.

Peeter I on öelnud, et kui Tallinn oleks olnud 1702. aastal tema oma, siis poleks ta oma residentsi ja Venemaa pealinna rajanud mitte Neeva äärde sohu, vaid kaitsva Naissaare varju Tallinnasse.

Tallinn loovutati Põhjasõjas Vene vägedele alles septembris 1710. Kas õnneks või õnnetuseks?

 Peterburis käies ja Kadriorus jalutades võib vaid ette kujutada, milline linnaehituslik pärl oleks tänane Tallinn Vene keisri kunagise residentsina ja Venemaa endise pealinnana. Kuid õnneks või õnnetuseks oli Tallinn Põhjasõja ajal rootslaste käes. Tallinn aga elab siiani oma vaikset provintsielu.

Peeter Suur jõudis Tallinnas käia kokku üheksal korral ning aitas muu hulgas ka Raekoja platsil jõulukuuske paika panna. Au, millega Rootsi või Taani kuningakoda meid ei austanud.

Miljonilinn Tallinn – see kõlaks ju uhkelt. Või kuidas?

  

Reform plaanib immigrante Eestisse tuua

Geograafilisest asukohast tingituna on meie ajalugu tihedalt läbi põimunud Venemaa ajalooga ning kindlasti ei ole Eesti huvides mängida silmaklappidega hobust ja teha nägu, et Venemaad pole olemas või et siis on olemas ainult Putini Venemaa nüüd ja igavesti.

Muide, kui tänapäeval kutsuvad Putini usaldusalused teda tsaariks, siis ka Peeter I kaaskond kutsus teda imperaatoriks juba aastaid enne seda, kui Venemaa Senat tsaarile tiitli Император Всероссийскийomistas. Kas saab ka Putinist ühel päeval ametlikult tsaar? Istub ta ju Venemaa vapi all, mis pärit juba Ivan IV ehk Ivan Julma ajast. Ivan Julm oli esimene valitseja, kes ametlikult Vene tsaariks krooniti.

 Kas julgeb mõni inimene, kes ajaloo seaduspära pisutki tunneb, kinnitada, et me enam mitte kunagi ei satu Venemaa osaks? Kas selle vastu aitaks ehk see, kui me muutuksime hoopis USA osariigiks, mida me de facto juba täna oleme? Väikeriigi iseseisvusega on lood üpris kehvad. Justkui oleme ise ja ei ole ka?  Me oleme suure tüki oma iseseisvusest loovutanud Euroopa Liidule ja NATO-le.

Olen kindlalt seisukohal, et võõrriikide sõjajõudude olemasolu oma pinnal ei tohiks taluda mitte ükski riik, kui ta ei ole just rinderiik? Kas Eesti on täna, jõuludel 2014, muutunud rinderiigiks?

 Me ei ole Ukraina ja meie venelased on Eestile tunduvalt lojaalsemad kui Donbassi kaevurid Kiievi riigile. Vaja on Eesti riigi poolt sihikindlat tööd selle nimel, et Eestis sündinud venekeelseid inimesi siduda mitte ainult Eestimaaga, vaid ka Eesti riigiga. Tehtud pole selleks ju midagi, vaid tühjad sõnad.

Samas, tänane Eesti riik ei suuda isegi eestlasi oma riigiga siduda, mis me siin veel meie venelastest räägime. Kuid need meie venelased rikastavad Eesti ühiskonda ning on meie ühiskonda paremini sulanduvad kui järgnevate aastate jooksul Eestisse saabuvad teise nahavärviga immigrandid Euroopast. Kas te ikka teate, et Reformierakond plaanib järgmise paari aasta jooksul lubada Eestisse viiskümmend tuhat migranti Euroopast? Enamik neist jääb peatuma ilmselt Tallinnasse ning enamik neist ei ole teps mitte eurooplased, vaid põgenikud, kes alles hiljuti Euroopasse saabunud. Tahan öelda, et selle uue migrantidelaine harjal võivad meie oma venelased meile paarikümne aasta pärast veel õige armsate ja omadena tunduda. Me lihtsalt ei saa sellest täna aru. Rahvusriikidel ei ole Euroopa Liidus kohta, see on üsna üheselt selge.

Kuid jätkakem Venemaaga.

Sõda pole vaja õhutada, püüdkem õppida Soomelt!

Me osutame sõjalisi teeneid USA-le, lootes niimoodi võita selle soosingut ja saavutada erisuhteid.Viimane on muidugi maavillaste poliitikute ebareaalne unistus, sest üks asi on Eesti ja USA sõjaline koostöö NATO raames, teine asi aga müütilised erisuhted, mida ei ole ja ilmselt ka ei saa olema.

Ajalugu peaks olema meile sajandite jooksul küllalt õpetanud, et siin, paesel Maarjamaa kamaral saame lõppeks loota vaid iseendale. Meie tugevus on meie rahvuslik kehand ja ühtehoidmine kõigil tasanditel, alates perekonnast ning lõpetades riigi tasandiga.

Pisikesel puudlil ei tasu suurte mastifite kaklusele vahele segada. Võib lihtlabaselt hävitatud saada.

Sanktsioonid Venemaale? Mida rohkem sanktsioone Venemaale kaela laotakse, seda reaalsemaks muutub tulevikustsenaarium, et Eesti lakkab riigina eksisteerimast ja me leiame ennast taaskord kahepäise kotka alt. Nurkaaetud hunt ründab, ja seda päris kindlasti. Kui majandussanktsioonid suruvad Putini populaarsuse Venemaal alla tema jaoks kriitilist piiri, siis võtab see jäise pilguga luureohvitser päris kindlasti ette järjekordse väikese sõja. Ja ta ei lähe seda mitte kaotama.

 Ükski riik ei saa oma välispoliitikat rajada ebarealistlikele soovidele. Soov, et USA tuleks Eesti territooriumile meie riigi eest Venemaaga sõda pidama – see ei ole reaalne. USA-l on otse loomulikult huvi tekitada Venemaa külje alla platsdarm. Kuid kurja ja kavala lohe Smaugi tulejuga muudab esimesena kõrbeks väikese platsdarmi Smaugi külje all.

Venemaa on oma armeed viimastel aastatel väga jõuliselt moderniseerinud ja viib selle protsessi lähema viie aasta jooksul lõpuni ka siis, kui naftahind jääb allapoole 70 dollari piiri.

Kui tsaaride vapi all istuv Vladimir Vladimirovitš otsustab Eestit rünnata, siis ei tee ta seda kohe kindlasti mitte traditsioonilisel otserünnaku meetodil. Ning Eesti piiri ääres dislotseeruvaid väeosi vaadates on selge, et nendest jagu saamiseks ei piisa ka sellest, kui riigieelarvest 50% relvastusse matta või kogu Belgia õhuvägi Ämarisse paigutada.

 Inimfaktor ja Peeter Suure poliitiline testament

Üks faktor jääb Eesti poliitikutel alati seoses riigi probleemidega kahe silma vahele: see on inimfaktor.Kümned tuhanded täies elujõus mehed on välismaal tööl, et peret toita.

Enamik Eesti kutsealuseid on nii mannetud, et nad ei kõlbagi püssi kätte võtma või kui võtavad, siis tuleb sõdurikomplekti lisada ka pampersite pakk. Järgi jääb elukutseliste Scoutspataljon ja minusugused 30–40-aastased, kelle jaoks peaks siis jätkuma nii saapaid, kevlarist kiivreid kui ka killuveste koos piisava hulga laskemoonaga relvade jaoks. Ma pole mitte kusagilt saanud vastust küsimusele: kas see kraam on meil täna reaalselt olemas? Enne järjekordset mega-relvahanget peaks käima üle rohujuuretasandi küsimustiku.

Eesti riigile (täpsustagem: koomilistele lapspoliitikutele) meeldib küll sõnades mängida tiigrit, kuid reaalsuses oleme paraku liiga palju näinud seda, et teraviljasalves on käinud rotid ja riigi strateegilise varu pihta pannud.

 Mul on hea meel, et lõpuks ometi on hakatud väärtustama Kaitseliitu, sest lisaks Scoutspataljonile on just see seltskond tegijaid valmis vastast ka reaalselt hammustama.

Täna hammustavad meie noored koalitsioonipoliitikud Vene karu sõnades iga päev nii kuis jaksavad ja omalt poolt lisab madalamaid toone ka meie küberpresident. Ärritamine ja rumal ärplemine ei ole mehetegu, ütles mu kadunud vanaema. Kriisiolukorras on need ärplejad esimesena, saba selgas, minema lidumas.

Konstantin Pätsil perekonnaga jäi omal ajal sõit USA-sse vaid selle taha kinni, et ta oli ise rumala peaga kõik välispassid kehtetuks tunnistanud. Aga ka Päts rääkis viimase hetkeni sellest, kuidas me oleme hästi kaitstud ja et kõik meile vajadusel appi tulevad. Ei tulnud nad tuhkagi. Eestlane teab juba ammu, et loota saab vaid iseenda peale.

 „Hoida Venemaa korduvas sõjaseisukorras, nii et sõdurid oleksid alati relvade all ja valmis rünnakuks. Välja arvatud juhud, kui riigi majanduslik olukord seda ei võimalda. Sel teel ollakse valmis sõjaks isegi rahuajal.“

Nii kõlas Peeter Suure poliitilise testamendi esimene punkt.

Väidetavalt on see dokument pärit Peetri surma-aastast 1725.

 See, mida Putin praegu teeb, ongi tegelikult Peetri poliitilise testamendi elluviimine. Milleks on vaja taastada endist Nõukogude Liitu? Seda pole kellelegi vaja, ka mitte Putinile.

Pole talle isegi Ukrainat vaja. Küll aga tuleksid kasuks iseseisvad vasallriigid ümber Venemaa.

  

Venemaa rünnak Eestile tähendab NATO lagunemist

Armeereformiga loobus Venemaa massiarmeest, tehes panuse alalises valmisolekus olevatele professionaalsetele väeosadele. Maaväes näiteks on endise 2000 üksuse asemel jäänud alles kõigest 200 üksust, millest osade tegutsemist nägime ka Krimmi operatsiooni käigus. Venemaa eesmärk on kasvatada lepinguliste sõdurite ja allohvitseride arv poole miljoni meheni. Juba kaks aastat on uus Vene armee tippjuhtkond praktiseerinud intensiivselt lahinghäireid ja valmisolekuõppusi, mis näitavad armee reageerimiskiirust. Venemaa kaitseminister Sergei Šoigu on koos kindralstaabi ülema Valeri Gerassimoviga äärmiselt respekteeritud persoonid nii sõjaväelaste kui ka Kremli poolt. Eesti olematut kontrolljoont ohustab Idast nii tühjale kohale loodud 25. motolaskurbrigaad, mis asub teisel pool Peipsit. Pihkva oblastis olevas helikopteribrigaadis on valmis õhku tõusma vähemalt 60 kõige modernsemat Vene rünnakhelikopterit. Kaks eskadrilli suudab võtta korraga sihtmärgiks nii Eesti kaitseväe Tapa kui ka Võru sõjaväelinnaku. Legendaarne Pihkva 76. dessantdiviis on aga varustatud uusimate lahingumasinatega. Vene õhutõrjesüsteem aga suudab katta kogu Eesti „kupliga“, kuhu NATO hävitajad või transpordilennukid tungida ei suuda, samal ajal kui Venemaa saab oma ballistiliste rakettidega „Iskander“ hävitada need sihtmärgid Eestis, mida ta edasise operatsiooni osas endale ohtlikuks peab. Me võime panustada riigikaitsesse ka 22,2%, kuid kas muudaks see midagi?

 Läinud aasta oli sõjaõhutamise aasta

Põhjasõja alguses suutsid rootslased Eestimaal nekrutiandmise kohustuse abiga moodustada neli jalaväerügementi ehk umbes 4000 meest. Rahvaarv oli toona Eestis 350 000.

Meie võimekus ei ole kolme sajandiga just eriti paranenud. Nii Peeter Suur kui ka Vladimir Väike mängisid ja mängivad suurriiklikke mänge.

 Me ei saa hinge kinni pidades oodata, et kas ja millal Putin meid ründab. See on nagu asteroid, mis ka ühel hetkel kohe kindlasti Maad tabab. Kuid pidev mõtlemine sellest ja rahvuslik paanikaõhutamine ei vii elu edasi. Läinud aasta oli Eesti võimupoliitikute poolt sõjaõhutamise aasta.

Soovin kõigile vähem sõjakust, hubaseid mõtisklusi jõuluõhtul rahvusest ja ühtehoidmisest; rohkem tervet talupojamõistust ja rohkem lahendusi sisepoliitikas uuel aastal. Ukrainlased peavad oma võitlust, meie siin aga peaksime hakkama võitlema rahvuse hääbumisega, mis toimub ka ilma Putinita.

 Häid pühi, kallid kaasamõtlejad!

Allikas: http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=24068 

 Kaspar Rammo toodud kommentaar Facebookis:
"Täna hammustavad meie noored koalitsioonipoliitikud Vene karu sõnades iga päev nii kuis jaksavad ja omalt poolt lisab madalamaid toone ka meie küberpresident. Ärritamine ja rumal ärplemine ei ole mehetegu, ütles mu kadunud vanaema. Kriisiolukorras on need ärplejad esimesena, saba selgas, minema lidumas."