Mart Helme: Austus Eesti vastu algab meist endist

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond
Mart Helme artikkel tänases Postimehes. Et tegu on tasulise alaga, paneme siia täisteksti:
http://pluss.postimees.ee/3060141/mart-helme-austus-eesti-vastu-algab-meist-endist

Meenutaks alguses pisut ajalugu. Eriti selleks, et harida nooremat põlvkonda, kellede teadmised lähiajaloost pärinevad eelkõige propagandast.
Niisiis.Taasiseseisvunud Eesti Vabariik 1992. aasta Riigikogu valimiste künnisel. Meie poliitikamaastik on lõhenenud kaheks. Ühel pool on need erakonnad (eesotsas platsi puhtaks lüüa lubava Isamaaga), mis on küünte ja hammastega vastu siinsetele okupatsioonikolonistidele kodakondsuse nullvariandi kehtestamisele, kakskeelsuse sisseseadmisele, Eesti-Vene riigipiiri kehtestamisele nõukogudeaegsele administratiivpiirile ja Eesti Vabariigile kui Nõukogude Liidu lagunemisel sündinud uuele riigile sõjaeelse Wabariigi järjepidevuse asemel.
Teisel pool on Rahvarindest sündinud Kekserakond, mis, vastupidi, peab just nimelt mõistlikuks kõigi eelpool nimetatud otsuste langetamist ja elluviimist.
Tollastest valimistest on möödas kakskümmend kolm aastat. Eesti poliitikamaastik on muutunud. Ja tundmatuseni on muutunud ka poliitilise establishmenti suhtumised. Keskerakond on sisuliselt võitnud. Kodakondsusküsimustes on kõigi erinevates valitsustes olnud erakondade osalusel toimunud vaikne taandumine ja täna lausa mangutakse venelasi Eesti kodanikeks saama. Hullemgi veel. Needsamad poliitikud, kes kakskümmend aastat tagasi olid oma väitel valmis kartulikoori sööma ja Eesti kui rahvusriigi eest surema, on nüüd tegelikult kapituleerunud mitte üksnes okupatsioonikolonistide ja nende järglaste kohtlemise küsimuses, vaid ka mujalt ähvardava massiimmigratsiooni ees. Seda, kui edukad on meile kakskümmend aastat multikultuurset integratsioonipoliitikat peale surunud Lääne-Eurooplased oma õpetuste järgimisel ise olnud, näeme praegu Prantsusmaal ja mujal Euroopas, kus palju väiksema osakaalu ja kaugema emamaaga immigrantrühmad meie silme all heaoluühiskonda varemeteni lammutavad.
Aga tagasi Eestisse. Reformierakond ja IRL on silmad kinni pigistanud (ja lausa kaasa aidanud) ka vene keele pealetungi ees. Inglise keele järk-järgulisest introdutseerimisest kolmanda riigikeelena rääkimata.
Ja piir! Ajal, kui pimedalegi sai selgeks, et Venemaa taastab pika plaaniga oma mõjupiirkonda, mis eelkõige tähendab kasvavat survet tema nn. lähivälismaale, ega kavatse okupatsiooni, sellega põhjustatud kannatuste, materiaalsete väärtuste röövimise, masskolonisatsiooni ning kõige muu eest ei vabandada ega seda isegi tunnistada, annavad meie väidetavalt rahvuslikult meelestatud poliitikud mitte üksnes de facto vaid ka de jure kehtivat põhiseadust rikkudes ära Saaremaa suuruse tüki Eestit, taganedes isegi okupatsiooniaegsest piirist lääne poole!
Ausalt öeldes ei näe ma meie kartellierakondade puhul fundamentaalsetes küsimustes kuigivõrd silmatorkavaid erinevusi. Nad kõik on loobunud sellest, mis rahvast kakskümmend viis aastat tagasi innustas: unistusest ehitada üles Eesti kui eestlaste (sic!) jõukas ja turvaline rahvuskodu.
Selle asemel on kasutusele võetud hägustavad väljendid nagu eestimaalane, venekeelsed eestlased ja kaks kogukonda (unustades, et eestlased ei saa ka parima tahtmise juures oma põlisel kodumaal olla kogukond) ning tehakse abituid ponnistusi venelasi Eesti Vabariigile lojaalseks moosida.
Ei õnnestu. Ja mida rohkem moositakse, seda vähem õnnestub. Venelased on suurrahvas ja Eestis ei ela nad isoleeritud kogukonnana vaid oma emamaa vahetus naabruses. Teisel pool Peipsi järve on neid 140 miljonit ja mingi hädise venekeelse telekanali rajamine ei suuda kuidagi neid ära moosida ega Putini propagandast võõrutada.
On ainult üks tee Eesti kroonilise haiguse ehk nn. vene küsimuse lahendamiseks. Selleks on käitumine endast lugu pidava rahva ning riigina. Viimane tähendab kõigepealt eesti keele visa ja põhimõttekindlat juurutamist ainsa käibiva suhtluskeelena. See tähendab niisugust keeleseadust, mis annab eesti keelele igal pool eelise. Riik saab kehtestada korra, et ettevõtted ostavad endale soolase raha eest ajutiselt kehtiva loa vene- või muukeelsete reklaamide ja materjalide kasutamiseks. Ta saab kehtestada korra, et muukeelset teenindust osutatakse üksnes erilitsentsiga, millel on ranged nõuded ja kontroll. Ta saab koolitada õpetajaid vene koolidesse, kes on võimelised seal riigikeeles tunde andma ja kes ei kasuta koolitunde impeeriumimeelse propaganda tegemiseks. Ta saab eesti keele õppe sisse viia juba lasteaedadesse. Ta saab korraldada Ida-Virumaalt tööjõu värbamist teistesse Eesti piirkondadesse sidudes selle ühtlasi keeleõppega. Ta saab sulgeda need MTÜ-d ja muud organisatsioonid, mis tegutsevad siin Kremli rahade toetusel ning tegelevad Eesti vastase õõnestustegevusega. Ta saab venelastele (aga ka soomlastele jne) igal sammul selgeks teha, et nad asuvad riigis, mis on enesekindel, tugev, ei karda ennast maksma panna ega häbene austada oma keelt ja kultuuri.
Hetkel (see hetk kestab juba üle kahekümne aasta) pole õigupoolest midagi süstemaatilist ja järjepidevat selles vallas ette võetud. On üksnes hästi palju piinlikult rumalat juttu aetud.
Praegu pole meie probleemiks veel moslemid või muud suured uusimmigrantide rühmad. Meie põhiprobleemiks on ikka endiselt venelased ja asjaolu, et Venemaa kuritarvitab eranditult iga meie nõrkuseilmingut või hea tahte avaldust. Viimast, s.o. hea tahte avaldust, muide, peab eranditult iga venelane nõrkuse ilminguks.
Kui me ise ennast ja oma keelt austama ei hakka, ei hakka seda tegema ka teised ning tõenäoliselt kuuleme ka järgmise veerandsaja aasta pärast eestikeelse pöördumise peale „tšego-tšego“ mitte „Kuidas, palun?“

Allikas: https://www.facebook.com/rahvuspartei/posts/903330489700906