MEIE KIRIK: Õigus kahtluse alla seada ükskõik milliseid dogmasid?

Autor: Veiko Vihuri

„Võimalusel end vabalt ja kartmatult väljendada ning seada kahtluse alla üks­kõik milliseid dogmasid lasub pea­aegu kõik, mis teeb avatud ühis­konnad teistest tugevamaks. [---] Liberaalsed nähtused lubavad alati ennast kritiseerida ja on vajaduse korral valmis muutuma,“ seisab Eesti Päevalehe juhtkirjas, mis on ajendatud pila­lehe Charlie Hebdo toimetuse jõhkrast mõrvamisest islamistide poolt. Need pühalikud laused avatud ja demokraatliku ühiskonna paremusest võrreldes religioonil baseeruva ühiskonna­korraldusega võiksid silma tuua liigutus­pisara, kui need poleks era­kordselt silma­kirjalikud. Ehk tuletaks meelde, kui vähe austasid Eesti Päevaleht, Delfi ja ka mõned teised meedia­väljaanded Eesti inimeste õigust seada kahtluse alla kooselu­seaduse vajalikkust ja mõistlikkust. Vastu­olijate vastu päästeti valla enne­olematu vihkamis- ja laimu­kampaania, neid hakati avalikult demoniseerima ja lausa kuritegudes süüdistama. Kas tõesti lubavad liberaalsed nähtused ennast kritiseerida ja on vajadusel valmis muutuma? Eesti Ekspressi ajakirjanik Mikk Salu postitas hiljuti ühel veebi­lehel kommentaari (seda võib lugeda selle artikli juurest), milles meenutas paari aasta eest toimunud ümar­lauda justiits­ministeeriumis. Arutati karistus­seadustiku muutmist ja nn viha­kõne kriminaliseerimist. Kerkis personaalne küsimus, kas Varro Vooglaidi saaks tema koostatud voldiku pärast vangi panna. Mikk Salu sõnul pooldasid võrd­õigus­volinik ja nn inim­õiguslased Vooglaidi vangi­panemist. Tõe­poolest, vabas ühis­konnas võib kahtluse alla seada mistahes dogmasid… Mõtlemapaneva hinnangu pilalehe tegevusele annab Postimehe karikaturist Urmas Nemvalts, kes ei pea õigeks sellist moslemite mõnitamist, mida Charlie Hebdo veergudel viljeleti. „Minul jäi paljude piltide puhul selline tunne, et kus see nali on? Paljud olid lihtsalt labased pildid,“ ütles Nemvalts ERR-i uudiste­portaali vahendusel (vt siit). „Euroopas teevad paljud ajakirjandus­väljaanded teist­suguseid valikuid, kui seda on teinud Charlie Hebdo. Kuid me kaitseme viimase vere­tilgani vaba enese­väljenduse õigust,“ kirjutab Neeme Korv Postimehes (vt siit). Kenad sõnad, kui neil oleks sisu. Kahjuks ongi sõnavabadus toodud sageli ette­käändeks, et teist­suguste aru­saamade või usuliste veendumustega inimesi alandada ja nende tõeks­pidamisi mõnitada. Miks? See on nii selle­pärast, et sõna­vabadust kasutatakse relvana ideoloogilises võitluses, kus ühel pool on sõjakas sekularistlik humanism, laïcité (ma ei pea selle sõnaga silmas ainult poliitilist korraldust, vaid pigem mõtteviisi või hoiakut) ja teisel pool usulistest traditsioonidest lähtuvad aru­saamad elust ja inimesest. Kristlased ei nõustu moslemitega paljudes kesksetes usulistes küsimustes, kuid meie ees­märgiks ei saa olla teise­usuliste ega mitte ühegi inimese või inimrühma liht­labane solvamine ja oma väidetava õiguse sõna­vabadusele egoistlik nautimine. Aga kui küsida, mille eest me peaksime käimas­olevas ideoloogilises sõjas seisma või kelle poolt olema, siis on vastus väga lihtne: me püüame kaitsta ja hoida oma kodu – kristlikku Euroopat – ja kristlikke väärtusi nii islamiseerumise kui jultunud sekularismi eest.  Allikas:http://www.meiekirik.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=4439&Itemid=1