Ajaloo seitse pitserit

Amar Annus

Faust ütles ükskord Wagnerile: "Mu kallis sõber, meile minevik on seitsme pitseriga raamat" ja andis ka oma subjektiivse hinnangu ajaloolise uurimistöö kohta: "Saak on nii kehv, et jändamist ei tasu: üksainus kolikamber, pühkmelasu, heal juhul "Pea- ja riigiaktsioon", paar kõlavat pragmaatilist maksiimi, mis nukunäidend varmalt reatand riimi." Goethe taipas hästi, et tegelik ajalugu on tihti varjutatud poliitiliselt korrektsete loosungite taha, justkui ebaatraktiivne ja tänapäeva mittepuutuv "kolikamber".

"Pühkmelasu" seas on siiski ka huvitavaid, olulisi ja rangelt valvatud osiseid. Eriti lähiajaloos on mõjuvõimsad "tegurid" olnud rangelt salajased ja need aktsioonid raskesti läbinähtavad. Piisab kui mainida kahte tähekombinatsiooni paljudest - nt CIA ja KGB. Selline ajaloo ebaselge ja varjatud aspekt on väga viljakas konspiratsiooniteooriate taimelava, kus iga koolkond peab laiema populaarsuse saavutamiseks esitama lihtsaid ja plakatlikke teooriaid, kes siis "tegelikult" maailma kõigis hädades süüdi on. Peale ülalmainitud täheühendite on ainusüüdlasteks peetud ka "juute ja vabamüürlasi" ning viimasel ajal ka "rahvusvahelist terrorismi". Mida lihtsam ja plakatlikum käsitlus, seda rohkem uskujaid.

Tundub siiski, et kõike ühepoolselt seletavad teooriad ei saa olla tõesed. Inimene, kellel vähegi on elukogemust, taipab, et maailm on dünaamiline kogum, kus iga isend ja rühmitus soovib ennast kehtestada vähem või rohkem teiste arvelt. See sotsiaalne mäng võtab väga sageli vastikuid vorme sõltuvalt sellest, kui isekad ja võimuahned on antud näitemängu tegelased.

Poliitikas ja riikidevahelistes suhetes, kus panused on sageli suured, võtab kulissidetagune võitlus tihti võikaid vorme. On selge, et selles viljeletavaid meetodeid kajastab omamaine meedia ainult juhul, kui see on sõltumatu, või siis teeb seda välismaine, "vaenlase" meedia.

Ka sellisel juhul nõuab tõel ja valel vahetegemine palju teadmist ja vilumust, mida igapäevasel uudistetarbijal sageli ei ole. Karl Marx arvas naiivselt, et iga töölisklassi liige suudab oma peaga eristada ideoloogiat ja tegelikkust ning et kommunistlik revolutsioon on ainult vägede koondamise küsimus. Ometi langes tema ja Lenini ideede baasil loodud riigi ühinenud proletariaat ajaloo ühe rängima ideoloogilise surve alla, mis totaalselt vassides ja valetades suutis siiski väga paljusid uskuma panna, et "nii ongi". Paraku - ideoloogia on siiski mõjuvõimas.

Siinset lugu ajendas kirjutama lugemiselamus külma sõja ajaloost. Erinevalt tehnokraatide arvamusest on ka ajalugu arenev ja uuenev teadus, mis võib muuta arusaama tegelikkusest. Lugedes kaheköitelist "Mitrohhini arhiivi," mis põhineb autentsetel, rõhutan autentsetel, KGB salajastel dokumentidel külma sõja ajast, seostus loetu nii mõnigi kord sündmustega Eesti tänapäevas. Selgituseks niipalju, et Vasili Mitrohhin oli KGB arhivist aastatel 1972-84, tehes pidevalt väljakirjutusi salajastest dokumentidest. Külma sõja lõppedes õnnestus tal pageda oma arhiiviga Inglismaale, kus koostöös Cambridge’i lähiajaloo professori Ch. Andrew’ga kirjutati kaheköiteline teos KGB aktsioonidest üle maailma. Allpool mõningaid noppeid loetust.

KGB on alati olnud huvitatud monumentidest ja nende ümber toimuvast. Nõukogude salateenistusi häirisid väga 1970ndate põhja-Kaukaasias moslemite massilised palverännakud pühakute monumentide ja muude pühade objektide juurde, millega kaasnesid usulised rituaalid, laulud ja tants. Ühe sellise objekti laskis KGB õhku, nimelt püha Parpiata kalju Usbekistanis. Usklikud moslemid aga korjasid rusud kokku ja ehitasid sellest püramiidi, mille austamist nad jätkasid (kd. 2, lk. 377-78). Pole raske näha, et ka pronkssõduril on sarnane sümboolne väärtus ning loos on ka hoiatav eeskuju õhkulaskmise Eesti aktivistide jaoks.

Kui sovjetimeelne Egiptuse riigipea Gamal Nasser suri 1970. aastal, sai tema järglaseks Anwar al-Sadat, kes aga orienteerus ümber Lääne ja USA-meelseks, ning saatis riigist välja NSVL militaarsed nõustajad. KGB ajas selline suunamuutus raevu, aastakümneid kestnud massiivne investeering Egiptusesse oli raisus. Et mitte halvendada suhteid araabia maadega ja et sundida Sadati enesekaitsele, algatas julgeoleku "aktiivsete meetmete" osakond laimukampaania Sadati vastu.

Kuna Egiptuse riigipea oli veel 1953. aastal avalikult tunnistanud, et ta on suur Adolf Hitleri austaja, ei olnud raske kuulutada teda endiseks natsiagendiks, kes oli edasi müüdud CIA-le. (kd 2, 161-62). Poliitikute diskrediteerimise eesmärgil neid neo-natsideks ja "kättemaksu-otsijateks" nimetamise meetodit kasutas KGB ka Lääne-Saksamaal. Ida-Berliinis oli nende käsutuses endised Wehrmachti, SSi ja muud arhiivid, mille Punaarmee oli saanud saagiks. Kombineerides seal esinevaid fakte väljamõeldistega oli kerge fabritseerida kompromiteerivaid materjale Lääne-Saksamaa poliitilise-, äri- ja militaarse eliidi kohta.

See aga ei takistanud KGB-l oma agentideks värbamast endiseid SS-lasi (kd 1, 572-74). Praegune Venemaa kampaania Eesti poliitikute ja eestlaste "natsimeelsuse" kohta on otseselt analoogsed mainitutega, mille eesmärk on "karistada" endist liitlast ja avaldada survet teatud kontingendile.

KGB "aktiivsete meetmete" kasutamise eesmärkide sekka kuulus ka vastasbloki riikides rahvarahutuste ja rassirahutuste korraldamine. Selleks saadeti vaenu, vihkamist ja vägivalda õhutavaid kirju ja üleskutseid erinevatele osapooltele, ning õhutati ja levitati kahtlusi prominentsete isikute tegevuse motiivide suhtes sageli sisendades, et "tegelikult" töötab too vaenlase heaks. Kui KGB tegutseks tänapäeva Eestis, oleks selle prioriteetseks ülesandeks sisendada avalikkusele, et mõni prominentne poliitik on venemeelne, natsimeelne, kommunist jne, seda muidugi diskrediteerimise ja rahutuste külvamise eesmärgil. Mis muidugi ei tähenda, et keegi ei võiks olla. Samuti oleks selle eesmärk ässitada üles äärmuslikke rühmitusi üles üksteise vastu teravasse sõnasõtta, parem veel kui päris sõtta. Kas garjatšii estonskii parin võtab vedu?

Tänapäeva Eestis aga tegutseb tõenäoliselt FSB. Paljud märgid viitavad samadele, ajaloos palju kasutatud meetoditele. Kas meil jätkub julgust seda läbi näha?

Lugemissoovitus:

Esimene köide

http://www.penguin.co.uk/nf/Book/BookDisplay/0,,9780140284874,00.html

Teine köide

http://www.penguin.co.uk/nf/Book/BookDisplay/0,,9780140284881,00.html#

Allikas: http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=336