Eesti rahvuslik ideoloogia ja maa selle alusena

ÜS Liivika vil! K. LIIDEMAN

Viisteist aastat eestlase tööd omas riigis sat­tusid hiljuti terava arvustuse alla. Kultuurnädal vabariigi 16-nda aastapäeva puhul pareeris olu­lisema sellest arvustusest, osutades objektiivse­tele saavutustele kõigil aladel. Ei, välises aren­gus ja töö edukuses ei saa Eestile kuigi palju ette heita; ümberpöördult, siin on mõndagi, mil­lega võiks koguni uhkustada.

Ometi tahaks asuda arvustavale seisukohale, kuid hoopis teisest lähtekohast. Kus meile otse karjuvad puudused silma hakkavad, see on meie haridus- ja kultuurpolitika, meie vaimse elu ala üldse. Olgugi need ka mõistetavad, seletatavad, kuid neid peab ometi nägema ja nentima. Meie ees on tänapäeval nende õied: n. n. haritlaste üleproduktsioon, haritlase võõrdumine elust, ideoloogiline kriis, erakonnajuhtide aatelagedus, võõraste aadete ähvardavalt lammutav võidu­käik, hingeline tasakaalutus, omariikluse ja rah­vusliku idee kidumine meie inimestes veretuks abstraktseks mõisteks.

Ütlen, see on mõistetav. Noort riiki valdas algul tõsine ülesehitamise, siis aga järjest ikka snobistlikum tsivilisatsiooni palavik, — tõus ja tõusiklus — kultuuritraditsioonide puuduse tu­lemus. Haaras uute olude petlik aineline pers­pektiiv. Salajaseks või ka varjamata deviisiks kujunes — saada. Saada võib aga ainult välist : raha-vara, elumõnusid, või siis — tsivili­satsiooni. Saamises ja jagamises liituti ja erineti, võideldi ja teritati mõistust; haridustki omandati, koolidesse rühiti, et saada kohta või haljale oksale kergema vaevaga. Tähelepanematult oli saanud tsivilisatsioon sihiks, ülimaks eluotstarbeks omaette. Selles mõistetigi — kul­tuuri, Euroopa kultuuri.

Tõeliselt mõistame aga kultuuri mitte tsivi­lisatsiooni ebemeis ja esemeis, mida inimene võib raha eest hankida, saada, vaid mõistame selles inimese enda teritatud vaimu kehastust temas ja teda ümbritsevas, isiku- või rahvapärast elu­stiili, — kehastugu see elutegevuses, -mõttes või -kujundamises. Sellist tõelist kultuuri on meil tõesti veel vähe, ja see ongi puudus, mille kal­lal tasub juurelda, arvustada, aktsiooni alustada. Kas ei ole siis andestatav, kui me oma omariiklusaegset haridus- ja kultuurpolitikat nimetame sihi- ja sisulagedaks, hingetuks ja eluvõõraks?

Loomulik, et kultuurita ei saa olla ka selget, põhjendatud rahvuslikku ideoloogiat. Milline saab olla vaimne ideoloogia, kui kultuuri mõiste on täidetud rahva ja ka haritlaskonna teadvuses tsivilisatsiooni mõiste sisuga?

Meie endine n. ü. defensiivne rahvuslik ideo­loogia, mis oli kujunenud eesti rahva kaitseks võõraste — balti saksluse, härraskiriku, venestu­mise, saksluse, kommunismi — vastu, olles saa­vutanud välisegi võidu, jäi iga aastaga tühje­maks, kahvatumaks, — anakronismiks. Vana trafareedi järgi korratakse aga ikka veel täna­päevani samu sõnu rahvuslusest, tehes nägu, nagu oleksid need kõigile endast mõistetavad, igas hinges rikkalikult konkreetselt sisustatud, jättes tähele panemata, et mitte üksi kuulajas- lugejas, vaid ka kõnelejas-kirjutajas pole vana­des vormides enam mingit selget sisu, ei enam vana ega veel uut.

Eesti rahvas osutus kardetavaimas, hingelises vaakuumis, ilma ideoloogiata, ilma siduva, ühen­dava aateta, ilma tuleviku tähisteta. Kuid loodus ei lepi tühjusega, loomusunnil täitub see millegagi.

J. Uluotsa Suur-Soome ideoloogiat ei taha küll kuidagi lugeda mingiks quasi-ideoloogiaks, —   kuid olevaid või mõeldavaid rahvusvahelisi konstellatsioone arvestades on see siiski liiaks utoopiamaiguline, et sellele rajada mingit tööd või poliitikat, et tõmmata kaasa laiemaid hulki. Ometi on sellel Suur-Soome unistusel üks tähtis positiivne külg — eestlase rahvusliku ene­setunde püstihoidmine: julgus unistadagi Suursoomest.

Enesetunde, iseteadvuse puudus, orjahinge enda alaväärsuse tunne, — see on näruseim ele­ment eestlase hinges, mis lööb läbi ka meie men­taliteedis. Siin — ja sisemise kultuuri puu­dulikkuses — ongi igasuguste ideoloogia ase­ainete põhjus. Rahuldutakse, kui arvatakse ole­vat kas või väliselt, nagu teisedki — härrad, eurooplased jne. Nagu see O. Rütli tuntud uhkustamine värvimütsini jõudmisega: et nüüd oleme, nagu NEMAD, — s. o. saksad. Sellist viletsat enesetunde rahuldamist on meie vaimu­elu tulvil täis. Snobism on kõikjal, igal on oma comme il faut-ideaal või unistus …

Levinud on see meie akadeemilistest ring­kondades, kus on läbi löönud Euroopasse trügi­mine. Asendagem J. Barbaruse ühe luuletuse motos

    Mon dernier eri

    Paris, Paris!

Paris l’Europe’igdi, — pole küll riimis, aga sisu vastab. Tulla toime tööga, uuringuga, mille referaat satuks mõnda välismaa eriajakirja ja sealt siis refereeritava autori nimi mõnda paksu käsiraamatusse pikka kirjanduse loetellu või teksti sulgudesse, — see on saanud salajaseks dernier cri’ks. Alma mater Tartuensis on vii­dud Euroopasse, Ameerikasse! Ning meie rah­vahariduse juhid on uhked, et nende koolid ei jäävat maha oma metoodika moodsuses, õpe­tamise tehnikas selle või teise Euroopa  riigi omadest ja — et meie käes on olnud maa­ilmarekord üliõpilaste või keskkooliõpilaste ar­vus! Vorm on saanud sisuks, tunnus — sihiks. Mitte selles ei ole halba, et meie teadlaste tööd võivad ilmuda ka Euroopa ajakirjades. See on tunnus, et meie inimesed on suutelised teaduse alal töötama; halb on aga see, kuis seda pri­maarselt hinnatakse sihina omaette. Siht peab olema aga sisse-, mitte väljapoole. Vajame Eesti teadust, ja ainult selle loominguks suudame kulutada. Jumal tänatud, tunnust u s e s t pole me enam nii vaesed, et üksnes nendega tarvitseksime uhkustada.

Meie nõrkus on muus, — usu puuduses en­dasse, kultuuri traditsioonide ja rahvusliku ideo­loogia puuduses. Rahvustunde isikuline väär­tus ongi — inimese usus endasse, tema terves enesetundes, enda sisemise väärtuse tajumises, mis tal võimaldab häbenemata oma päritolu ka võõra ees vabalt pea püsti hoida ilma orjaliku tungita — temaga sarnaneda või enda väärtuse tõusu näha temaga ühtesulamises. Meie nõrkus on selles, et välise külje, tunnuste jahi taga ei ole selget rahvuslikku ideoloogiat, mis seoks ja hingestaks kõik meie tegevuse, kõik püüded, kõik tööd ja töökesed üheks võimsaks vooluks, — omapäraseks, loovaks, eesti rahva teadlikku osa ühendavaks ja edasiviivaks. Selle asemel otsi­takse ideoloogiat, ideid võõrsilt, — ikka mood­said, ikka kõmulisi. See moodsa ja kõmulise hinne on halvaks tunnuseks meile, see ei kõnele rahva vaimsest küpsusest.

*

Rahvuslikku ideoloogiat ei saa l e i u t a d a, see tuleb avastada. Ainult nii on see elujõuline, permanentne, ja viib rahvast edasi. Ideoloogia looming seisneb olevate igaveste ideede avastami­ses rahva hinges ja olustikus ning nende aren­damises tõenäoste ja taotletavate tulevikutähiste suunas. Nagu taimekasvataja-sordiaretaja valib terava silmaga algupärasest, oludega kohane­nud populatsioonide segust põllul jõulisemaid liine, mis on jõudlusvõimelised, seisu-, haiguste- ja talvekindlad, kõrgemakvaliteedilised; nagu ta siit veel edasi jõuab nende ristlemisega ka võõra õietolmuga, pookides pärismaisele jõulisele tai­mele pärandatavaid omadusi kõrgarendeilt, — nõnda peaks käima ka rahvusliku ideoloogia — ja rahvusliku kultuuri — loomine.

Kui rahvuslik ideoloogia tahab olla tõesti rahvuslik, mitte kunstlik ja peale sunnitud, siis on tema alusteks: rahva sotsiaalne struktuur, rahva iseloom, maa ajalugu ja asend. Ainult neil loomulikel alustel püsiv ideoloogia saab haarata rahva hulki, nagu defensiivne rahvuslik ideoloogia C. R. Jakobsoni ajal. Või nagu marksistlik ideoloogia on haaranud tööliskonda linnades. Kas saab aga väikerahvast kanda muu ideoloogia kui just laiemaid kihte innustav ideoloogia!

Ideoloogia aluseid lähemalt vaadeldes märgi­me esiteks väikerahva hüvesid ja pahesid. Suur­rahvaste haiguste suhtes — militarismi, imperia­lismi, messianismi —, mis neid tõukavad vägival­lale teiste vastu (vallutamised, asumaad, vähe­musrahvuste tagakiusamine), kõigi nende järel­dustega, — oleme meie immuunsed. See-eest on aga meie rahvuslik kandepind igas mõttes liiga kitsas. See sunnibki meid eriti arvestama rahva sotsiaalset struktuuri, ning need ülesanded rahvusliku kultuuri ja ideoloogia alal, mis suur­rahvastel on jäänud teatud kitsamate eliit-kihtide (nagu aadel) kanda, veeretama laiematele „madalamatele“ sotsiaalkihtidele. Teiste sõnadega — see määrab meid demokraa­tiale kõige üldsemas ja tõsise­mas mõttes ja intensiivsele, sihikindlale de­mokraatia mõtte kasvatamisele.

Meie rahvuse sotsiaalne struktuur on soo­tuks erinev vanade kultuurrahvaste omast. Seal on olnud maa — talupojaseisus — kultuuri toormullaks ja rahvuse füüsilise tervise salveks, ühtlasi ka suuremal määral rahvusliku omapära hoidjaks. Talupojaseisus oma rahvusest aadli juhtimisel. Aadli kaudu on maa ka riigi juhti­misest määravalt osa võtnud, kuni kodanluse juhtimisele tulekuni. Kultuuri ja tsivilisatsiooni arendajaks kõrgemale astmele ning ideoloogia loojaks on olnud aga linn — intelligents ja ko­danlus. Kõik need rahva elemendid on seal omast rahvusest ja moodustavad kokku rahvus­kultuurilise terviku, täiendades üksteist. Linn on siin loomulikus ajaloolises arengus maast välja kasvanud, ammutades siit alatasa värskust ja jõudu juurde. Rahvuse noorusjõu allikaks loeb Osv. Spengler õigusega maad, talu­poega, — hinnates teda küll vaid rahvuse toorainena, — nagu see suurrahvaste juures ka tõeli­selt on olnud. „ … Bauernschaft ist … Nährstand in der vollen Bedeutung des Wortes, nämlich die Wurzel der groBen Pflanze Kultur, die ihre Fasern tief in den mütterlichen Boden gesenkt hat und dumpf und emsig alle Säfte an sich zieht und nach oben sendet, wo Stamm und Wipfel in das Licht der Historie ragen. Er dient dem groBen Leben nicht nur durch die Nahrung, die er dem Boden abgewinnt, sondern auch mit jenem andern Ertrag der Mutter Erde, seinem eigenen Blut, das aus den Dörfern jahrhundertelang in die höheren Stände strömt, dort ihre Form empfängt und ihr Leben aufrecht erhält“.

Nii mujal. Meie — ja lätlaste — rahvusstruk­tuur on sellest normaalselt teravalt erinev. Julge unistaja ja originaalne sügav mõtleja J. Luiga tuli välja väitega, et meie vanal iseseisvusajal valitses sama rahvuslik tervik, olgugi tolleaegse üldise taseme kohaselt algelisel kujul: maa, aad­liga (vanematega) eesotsas, ja linn, lääne kul­tuuri assimileerija. Seda on tõestanud uuem aja­looline uuring. Kuid ristirüütlid halvasid meie rahvusliku arengu. Eesti rahvas oli määratud hävimisele, — kui teda poleks päästnud Tannenbergi lahing (1410). Ometigi tuli leppida täie­liku varjusurmaga. Linn võeti võitjate poolt üle, eestlane sulatati võõraks rahvuseks. Maa aadel tapeti enamikus maha, — jäi vaid eesti talu­poeg, kes pikapeale orjastati. Nii vegeteerus eestlus talupojas sajandeid, avaldades end kee­les, rahvaluules ja rahvalaulus, primitiivses rah­vakunstis, põlluharimisega seotud rahvateadu­ses ning vahetevahel vastuhakkamistes.

Linna on küll valgunud sajandite kestel eest­lasi maalt, maa-orjuse pagulasi. Vähemnõudlik on leidnud siin kergemat elu, jäädes ehk nimeli­selt eestlaseks väikegildidesse ja teenijas-tööliskonda, omandades jõudumööda võõrast tsivilisat­siooni. Nõudlikum aga, kes oleks võimeilt kõl­vanud teiste juhiks, kas ei leidnud otsitavat või maksis selle eest hingehinda: müüs oma isetead­vuse, enesetunde, tunnistas end alaväärtuslikuks ja lasikis end ümber valada, andis oma värske vere võõrale rahvusele kosutamiseks. Vere kau­du on küll linna eestistatud, kuid eestlus ei saa­nud sest midagi. Linn on olnud kogu aja suu­reks võõraks koldeks, kuhu on loobitud võõrasse tulle ka rohkesti eesti halgusid, mis on põlenud ühiseks balti-saksluse segapuutuhaks, kadakluse nõega segatud. Vaid mõni üksik eesti süsi on jäänud hõõguma selle tuha all, ja seegi on löö­nud hõõguma enamasti võõrastest tuultest.

Nüüd, omas riigis, on meie riiklik sot­siaalne struktuur üldiselt umbes sama, mis teis­teski, — peale puuduva maa-aadli. Meie nõrkus ei seisne aga mitte seisusliku aadli puudumises, vaid selles, et meil riiklik struktuur ei vasta rahvuslikule. Sellest meie riikliku ja eriti vaimse elu ebastabiilsus. Aadli ülesanded on jäänud haritlaskonna täita, kuid traditsiooni­deta haritlaskond jääb, kui tal puudub orgaani­line side mõne põhikihiga, paratamatult ajavoo­lude tuuletallajaks, tulgu need idast või läänest. Haritlaskond tegi juhtivalt kaasa rahvusliku võitluse kuni omariikluse saavutamiseni, loova ülesehitava töö juures aga avastus tema nõrkus, ideoloogia ja traditsioonide puudus, poliitilise ja filosoofilise mõtlemise pinnalisus. Siit meie erakonnavõitluse omapära, kitsarinnalisus ja lühinägelikkus.

Linn ja maa sattusid teravamasse vastuollu, kui meie majandusstruktuur seda põhjustas. Rohkemal määral põhjustab seda vahest rahvus­lik struktuur. Olgugi meie linn nimepidi eesti linn, on ta siiski maale võõras. Linna kultuur ja traditsioonid on endised, s. o. võõrad. Endine linna aupaiste uustulnukate silmis on liiga suur. Nad ei tule siia mitte uuega, rahvusepärasega, omaga, vaid tulles ihaldavad sarnaneda olevaga, saada samaväärseiks. Linn on senini jäänud rah­vuslikuks võõrkehaks eriti linna kodanluse osas. Ka haritlaskond on sellest nakatatud, kui jätta esialgu arvestamata viimast segast aastat, kus isamaalisus ja rahvuslus tõsteti kelkivaks moeks,

—  sest linna moed on olnud ju ikka möödamine­vad. Linnas on pesitsenud see vaim, mille kohta Spengler tabavalt lausub: Ubi bene ibi patria.

—   das gilt vor und nach einer Kultur“. Usume, et meil see on — enne kultuuri…

Jääb maa — eesti talupoeg, põllumees. See kultuuri puu, „Nährstand“, on meil märksa suu­rema tähtsusega, kui seda järeldab Spengler Lääne-Euroopa kultuuri ajaloo analüüsist. On ju meil sajandite jooksul eestluse kandjaks ol­nud ainult talupoeg; ka praegu saab rahvuslik haritlaskond tõsiselt tugeda vaid temale. Kõik seni riiklikul ja rahvuskultuurilisel alal saavu­tatu on— maalt pärit oleva eesti haritlaskonna töö, kes noorusaastate juurtega veel terves maa­mullas, immuniseeritud maa vaimsusega aatelageda linna haiguste vastu.

Maa on saanud nüüd ka kõikjal üle maailma tähelepanu keskuseks, mitte üksi agraarriikides, vaid isegi tööstusmaades, koguni Inglismaal, kus maa on kord toodud armetuks ohvritalleks lin­nale, tööstusele. Maalt otsitakse tuge, stabiil­sust.

Talupojaseisuse sotsiaalset tähtsust nüüdis­ajal, eriti Kesk-Euroopa agraarriikides — peab tõtt tunnistama — on vahest kõige õigemini osa­nud esile tõsta ja valgustada saksa rahvussot­sialismi teoreetikud, kus — Saksas — vii­mane revolutsioon oli rajatud just talupoja aktiviseerimisele ja vabastamisele, — et teda taas orjastada riigile. Ning just uued agraarriigid, enamikus (peale Poola ja Ungari) ilma omast rahvusest aadlita või linnakihita, on tunnusta­nud põllumehe-talupoja suurt sotsiaalset kaalu

—  haritlaskonna juhtimisel.

Kui meist peab kasvama — seda me ju ta­hame — omapärane alatiseks püsima jääv kulturrahvas, siis ei jää meil teist teed, kui alus­tada otsast peale selle maa mulla ja aklimatisee- runud taime kultiveerimist, millest kasvab oma­pärane eesti kultuurpuu species Balti rannikul —  Quercus eesticus,

Seni on see pinnas seisnud söötis: visa oli vaim — haritlus.— seda vii jama. Linn on vaa­danud sellele kõrgilt ülalt alla. See on linna võõra tsivilisatsiooni ja „hariduse“ hingetu sno­bism, mis hindab inimest värvimütsi ja püksiviigi järgi ja mille tippsaavutisi on — saksa burši õllelaua vaimulage kantus.

Maa oli haaratud samuti ainelisest tõusust ja tema poliitilised juhid viisid ta võitlusse just aineliste hüvede eest, olles neist samuti huvita­tud, sageli koguni suuremal määral kui põllu­mees ise. „Maa vaim“ omandas hoopis võõra, halva tähenduse, see polnud enam vaim, vaid erakondlik meelsus.

Peab tulema paratamatu muutus selles.

„Rohelise internatsionaali” juhte, tšehh Hodza eraldab maarahva liikumises kolme faasi: „Die erste Phase könnte man ais wirtschaftliche Druckperiode bezeichnen, in der die Agrarbewegung zunächst nur zur klaren Formulierung ihrer wirtschaftlichen und sozialen Forderungen kommt (meil C. R. Jakobsoni aeg!), die zweite Phase hat dagegen ausgesprochen machtpolitische Zielsetzungen (meil põllu­meeste kogude omariiklusaegne tegevus praegu­seni), während es in den dritten Phase „zum Ausbau einer eigenen Ideologie, zum Bewubtwerden einer agrarischen Lebensphilosophie kommt“.

Meie omas arengus oleme jõudnud kolman­dani. Kuid kuna meie ainus eesti rahvusest sot­siaalne kiht on talupoeg, — ta ei ole meil mitte üksnes „Nährstand“, vaid ka „Stamm“, tüvi — ja tema omab valdava kaalu riigis, siis saab parata­matuks Eesti riikliku, rahvusliku ja maa ideoloogia liitumine üheks tervikuks. Neidsamu kolme arenemisfaasi näeme nimelt ka kogu meie rahva arengus. Prae­gune kriis, mis on kõigepealt just ideoloogiline kriis, peab meid asetama samasse aktiivse ideo­loogia faasi, mõeldes seda kõige laialdasemalt — meie rahvus-, sotsiaal- ja kultuurpolitiliste aluste avastamisena ning tervikuks juhtideeks koordineerimisena.

Lähtudes maast ja tõelise „maa-vaimu“ omaks võtnud haritlaskonnast, peab rahvuslik ülesehi­tamine minema ka linna, muundades seda aja jooksul eesti linnaks. Kõigi kihtide eliidist ku­juneb rahvusliku kultuuri ja riigi idee kandja, mis asendab teiste rahvaste aadli. Vajame maal hinge- ja vaimukultuuri sünteesi rahvuse kand­jaks.

*

Rahvuslikus ideoloogias on meie ees rida suuri probleeme, millest mainitagu siin lühidalt tähtsamaid, mis tihedamas seoses maaga.

Maaja ruumi probleem. J. Luiga mõte, et eestlaste sugu on juba üksi sellega oma elujõudu näidanud, et on võitnud endale nii tähtsa koha Läänemere ääres, jäägu maksvele ja seisku meeles alati. See koht, ruum, seob meid maailma-probleemidega kas või selles silla mõt­tes, millises käsitleb „Balticum’i” krahv H e r m. Keyserling Euroopa rahvaste spektrumis, tunnustades nüüd ka eestlasi ja lätlasi Balticum’i mõtte kandjaiks. Eesti välispoliitilisele mõttele jäävad siin alati suured ülesanded. Meie ruum on ikka ähvardatud — nii läänest kui ka idast. Rahvuslikust seisukohast ei tohiks see olla meile nii hirmus. Sest me ei ole mitte ühe hundi lõugade vahel, — selles meie olemise tähtsaim taga­tis. See sunnib meid ühtlasi alati teraselt valvel olema, see ei lase meid kunagi loiult suikuda ega ka korraldada kodus kahtlasi eksperimente, see sunnib meid olema sisemiselt tugevad, oma rah­vast kasvatama poliitiliselt ja rahvuslikult tead­likuks, palju enam kui seda on vaja mõne suur­rahva juures või vaiksemas olundis.

On selge, et eestlus püsib vaid nii kaua, kui Eesti maa on eesti põllumehe käes, tugevalt tema käes. See on aabitsatõde, see on meie rahvuslik aksioom, mille eest võitlesid vene ajal C. R. Jakobson ja Jaan Tõnisson, aksioom, millest tõmmati julged konsekventsid Vabadus­sõja järel radikaalse maareformi näol ning mis nagu mingi kategoorilise imperatiivina nõuab alatist tarka ja aktiivset agraarpolitikat, ühtlasi aga ka kasvatuspoliitikat. Tagasivõidetud maa ei tohi minna võõraste kätte ega tohi eestlane ku­nagi tüdida, võõrduda maast, lakata maad austamast. Selleks peab olema meie talu tugev ja terve — mitte niipalju põhjalikku ümberhindamist va­java kapitali tasuvuse mõttes, vaid selles esijoo­nes ajakohaselt inimväärse korraliku äraelamise võimaldamise mõttes, — tühjalt ja puudulikult kasutatud maa tuleb samm-sammult asustada; en­disajast pärit põlglik vaade maale, maa-elule ja maa-tööle tuleb murda kui mitte enam ajako­hane ; väiketalundid tuleb arendada elujõulisteks, talu pärandamise küsimus peab leidma talu jõudu säästva lahenduse — need on kõik maa ja ühtlasi ka rahvuslikud probleemid.

Maas on rahvusliku kultuuri materiaalne aluspõhi, mis kunagi rahvust ei reeda; ajalugu on selle tõestuseks. Sest maa on rahvale loomu­sund: maa sunnib inimesele oma tahte, vaimu ja usundi peale, maa sunnib eestlast jääma eestlaseks. Alalhoiuinstinkt hoiab inimest maa kül­jes; see vaid on igavene, mis põhjeneb inimese ürginstinktidel. Eestlase maa hoiab eestlust iga­veseks; hoiab maa ju eestlasel ka tema tõutervist, mis kiduneb linnas.

Rahvusliku maailmavaate ja traditsioonide probleem on osa rahvusliku kultuuri probleemist. Ja nimelt see osa, mis on kogu rahva, mitte üksi eliidi kanda. Sel­lel alusel kasvab vaimse loomingu rahvusliku kultuuri kõrgem aste, — juured mullas; ainult sellel alusel kasvades on ta rahvuslikult omapä­rane ja rahvast kõrgemale viiv, teid tähistav. Loomulik, et see meil ei saa tugeneda muul kui jällegi maal.

Rahvuslik ideoloogia ja maailmavaade pääs­tab meid rahvusvahelise vaimse tuuletõmbuse käest, mis meie asendi ja arvukuse juures võib muidu meile veel nii mõndagi nohu tuua. Kind­laks tuulevarjuks on meile vaid maa. Linn ja temast võrsunud haritlaskond en masse on rah­vuslikult labiilne ja vastutustundetu, tema käed peab hoitama seniks rahvuslike asjade juhti­misest eemal, kuni ta pole assimileeritud maast.

Hulkadele vastuvõetavat, nende tõekspida­misi selgitavat rahvuslikku maailmavaadet ja traditsioone ei saa eimillestki luua ega leiutada, —  siin tuleb käia avastamise, selekteerimise ja kristalliseerimise teed. Rahva iseloom ja vaimulaad ning ajalugu on siin aluseks. Meie rahva hinge on mitmeti rikkunud pikk võõraste valitsemine ja orja-aeg, et terve vaimu kõrvale on siin siginenud ja sügavalegi juurdu­nud orja-vaimu, mis peab olema määratud armu­tule sihikindlale väljarookimisele. Teame, et vabale, suveräänsele rahvale peab saama omaseks vaba kodaniku ühis- ja vastutustunne. Kuid ehitada tuleb oleval.

Siin on meie ees määratult suur ja kõrge rahvuskultuuriline ülesanne. Peame analüüsima rahva hinge, eraldama positiivse negatiivsest — orjapärandusest, ning positiivsele ehitama tead­liku ideoloogia, maailmavaate ja traditsioonid, kuni see sajandite järel fikseerub rahvuslikus karakteris. See rahvuse suursugustamise pikk tee, kus töös tõutervise- ja kasvatus- ning kultuuripolitika läbi põimitud, peab algama sealt, kus on, millele ehitada — maalt. Siin on kohe maa nõue hariduspolitikale: senise abstraktse inimesemõiste asemel seadku kool endale sihiks — eesti rahvusliku ühiskonna ja teoini­mese, kes tunneb ja armastab maad. Ainu­üksi „i n i m e n e“ on — abstraktsioon, inimese elu avaldub töös antud oludes ja ühiskonnas. Oma riik kasvatab aga inimest tööks ja eluks omades oludes ja omas ühiskonnas.

Eestlase hingelaadi terve alus on individua­lism ja positiivne skeptitsism ning kiindumus maa-eraomandisse. Keyserling iseloomus­tab „baltlast“, mõeldes siin kogu rahvaste konglomeraati, eeldades, et maa asend on siin olnud ka rahva iseloomu määrajaks, ja leides siin vana-saksa, skandinaavia ja slaavi elemente: „das Ganze zusammengehalten durch den spezifischen Landschaftsgeist, welcher die Urform des Wikingers schuf. Denn der Wikinger war wesentlich wohl Baite: der abenteuerfrohe Sohn des baltischen Meeres. (Kas ei oleks õigem öelda, et vana-eestlane oli iseloomult vii­king?! K. L.). In seiner Wikingerartung liegt denn auch die spezifische Grenze des heutigen Balten. Gleich den seefahrenden Normannen (ega ometi baltisakslane! K. L.) ist der seelisch nicht reich ausgeschlagen; leicht wirkt er trocken und dürr. Er ist klug, temperamentvoll, geistreich, doch nur im Ausnahmefall weltoffen im pathischen Sinn. Tritt hier noch Turanierblut ais Dominante hinzu, wie bei den Esten, so werden Positivismus und Nüchternheit zu Grundzügen.“

On õigus, et eestlane ei ole puhast tõugu (kui sellist Euroopas üldse on); kuid need põhijoo­ned, mis tuleviku baltlust peavad iseloomustama, on meie rahva omad. Nende kohaselt kujunevad meie ühiskonna- ja kultuurielu vormid ja aval­dused, neid peame silmis meie kasvatusproblee­mide püstitamisel ja lahendamisel.

Et eestlane on loomult nimelt individualist, siis saab teda massinimeseks kihutada ainult üürikeseks: kollektivisti — olgu see kommunis­mi või fašismi korporativismi mõttes — temast ei saa. C. R. Jakobsoni poolt eestlasele — see oli ju nimelt eesti põllumehele! — tempera­mentselt lipukirjaks tõstetud deviis — „i s e“ on mees! — on eestlasele loomukohane. Ise mõt­leb, ise teeb, ise võitleb, ise eksib, ise vastutab, ise hambad risti ka kannatab. Ei Stalini kom­muun, ei Darre sundkülakond ega Mussolini kor­poratsioonid ei jäta eesti põllumehe „isele“ tege­vusvabadust ja töörõõmu. Ka juhiprintsiip on kariinimesele, mitte individualistlikule skeptili­sele eestlasele. Eestlane oskab hinnata ja aus­tada võimsat inimest, suurmeest, kuid ei kannata temas jumalust või orjakubjast, vaid tahab näha temas tublit eestöötegijat. Eestlase hingelaa­dile — maaomavalitsuslike kogemuste järgi —  vastab ainult demokraatia, tõeline demo­kraatia, mis saab meil olla kindel vaid agraardemokraatiana. Kuid ees on selle kindlustami­seks veel palju kasvatustööd ja nimelt rahvusdemokraatlike traditsioonide kujundamist.

Traditsioonide ja ideoloogia kandjast eliidist saab meil maa-aadli ja liberaalse kodanluse asen­daja. Rahvuslikke traditsioone tervemal kujul leiame ainult maal. See osa põllumehi, kes oma isikuga ja isiksusega siin läbi löönud, kes ei otsi korruptiivset tuge parteiaparaadilt, kes omas eesti talupoja meeles on alati kindel ja olnud suuteline omal jõul talu kõigist raskustest läbi viima ning kes samas terves vaimus on suutnud kasvatada oma järeltulijaid, — see on tervete tra­ditsioonide kandja. Siit kasvab välja ka terve tugev vaimne eliit linna, haritlaskonda. „Hingegeoloogia”, millel põhineb psühhoanalüüs, lu­bab seda tervet elementi leida ka mujal, — sest ka linna eestlane on pärit maalt. Kelles lööb läbi terve vaim, kes tajub meie rahva tervet hinge ja sidet maaga, see oma vaimses loomin­gus või tulunduslikus tegevuses kannab ja viib edasi sama eestluse-aadet.

Praegune haritlaskond, kes pidi paratamatult kandma aadli ülesandeid riigi ja rahva juhtimi­sel, on valdavas enamuses kaotanud ideelise si­deme maaga. Selline haritlaskonna maapõlglik sidemeteta ja traditsioonideta õhusrippumine ei tohi kesta. Vaja on reaalset sidet rahvuse põ­hiolemust kandva laia kihiga — maaga — ja vastavat parteitut rahvuslikku ideoloogiat. Põllumees üksi ei suuda edasi viia riigi ja rahvusliku kultuuri ideid. Veel vähem aga ha­ritlaskond ilma põllumeheta. Ainult mõlema tihedas liitumises on meie tee, rahvuslik omarada. Maa mõtte, hinge ja tahte viimistlejaks peab saama maa-aate omaks võtnud haritlas­kond, tihedalt läbipõimitud aktiivse, teadliku, haritud põllumeeskonnaga. Möödaminnes olgu tähendatud, et ka meil saab vististi paratama­tuks, et meie haritlaskond peab läbi tegema ko­hustusliku maateenistuse, nagu kaitseväeski, — see aitaks maale lähemale, osava korralduse puhul. See aitaks linna ja senise kooli kasvatus­likke pahesid pehmendada.

Rahvusliku demokraatia praegune pahe on selles, et põhimõtte ja seaduse kohaselt omavad kõik rahva liikmed ühesuguseid õigusi ja soodustusi, rahvuslikke kohustusi peab kandma aga ainult osa neist. Kandval, rah­vuslikult teadlikul osal, kel lasub rahvuslik vas­tutus, peavad olema ka sellekohased õigused — võimetekohasele juhtivale tööle rahvusriigis. Sotsiaalsetest kihtidest on rahva tuleviku eest reaalselt vastutajaks — maa, sest tema vas­tutab oma nahaga, s. o. põllumees oma taluga, mis saab jääda põliselt temale ja tema suguvõ­sale ainult Eesti rahvusriigis. Sellest tõmmatagu konsekventsid.

Rahvusliku kultuuri probleem. Rahvuslik — see on omapärane, rahva hingest võrsunud ja suuteline sügavasse rahva hinge tungima. Sellisena mõtleme rahvuslikku kul­tuuri. Omapärast saame siingi luua esijoones vaid maast. Meie senise vaimukultuuri loomingu kandvam ja püsivam osa ongi nii kujunenud: keel, rahvaluule, rahvalaul, rahva rakendusteadus (põllumajanduse alal) ja -kunst. Neid stili­seerides ja moderniseerides hoiame neid kultuuritraditsioonidena rahva seas ja nendele ehi­tab võimelise eliidi looming kõrgemaid tippe. Seda ehitamist ei saa muidugi mõelda mingis kinda-kirja või rahvaluule värsimõõdu edasikandmises, vaid rahvast võrsunud ja rahvas ka­jastuvat eestlase vaimu vaba algupärast loo­mingut. Rahvuskunst on see, mis suudab panna meie inimese — tänase või homse — südamed liikuma. Nii on meie kirjanduses, kus jäädavad suurteosed või parimad leheküljed on loodud nimelt maa-ainestikul, maalt kaasa toodud kunstniku hingega („Tõde ja Õigus” I). Kirja­niku ülesanne rahvusliku ideoloogia loomisel on meie rahvusliku iseloomu, hingeelu avasta­mine,— ja tervemal kujul leiab ta seda maalt.

Rahvusliku kultuuri sisu ja allikate selgita­mine, selle edasiarendamine kõrgemale astmele, sellele kandepinna valmistamine rahvahulkades, nende kultuurilise taseme loomulikel alustel ja järjekindlalt kõrgemale tõstmine, — see on meie kultuurpolitika ülesanne.

Sellist meil tõeliselt pole seni olnudki, vähe­malt ametlikult mitte. On vaid eraviisilisi kit­samaid üritusi, ametlikult poolt aga vaid — koolipoliitika ja kultuurkapitali poliitika — need kaks tõusikliku tsivilisatsiooni monstrumit vaim­sel alal.

Meil on igal erialal seltse, korporatsioone, organisatsioone, fakulteete, rühmi, ajakirju jne., ka meie haritlaskond on kõik rühmitunud ja pee­nelt spetsialiseerunud. Meie spetsharitlaskonnal puudub poliitiline ja filosoofiline mõtlemis­viis ja avarusega ühendatud mõttesügavus, mis suudaks haarata kogu elu ning asetada oma eri­ala sesse selle erikaalu ja sündsuse kohaselt. Need küsimused on jäänud — nüüd põhjenda­tult põlguse alla sattunud — poliitiliste erakon­dade „mõttetarkade“ lahendada. Niisama aga puudub meil ka üldine kultuurpolitika ja selle juhtimine, puudub meie kultuurilisi seltse-rühmitusi ühendav, kultuurpolitika määramiseks suu­teline organ, mis koondaks kõik püüded ja üri­tused ühte ja suunaks need kooskõlastatult meie rahvusliku kultuuri ülesehitamisele.

Kultuur on suurt kulu ja jõudu nõudev hü­ve, väikerahva jõud on aga piiratud, sellepärast tohib olla siin tühja jooksvate kulutuste prot­sent minimaalne, mis on mõeldav ainult ratsio­naalse organiseerimise juures. Teiselt poolt ei suuda väikerahva kultuur alati hiilata tippu­dega (mida on siiski suutnud näidata näit., Norra), tema tee on läbilöömine maailmas kõrge rahvusliku kultuuri tasemega, millel kerkivad tipud on rahva edasiviijateks, — nad võivad ju ka väljaspool silma paista. Nii mõistetud rahvuskultuur ei pääse jällegi mitte mööda maast, —  see ongi see avar alus, mille kõrget taset taotlegugi haridus- ja kultuurpolitika. Tõelist, elu­list haridust ja rahvuslikku kultuuri maale, kul­tuuri kandepind avaramaks!

*

Lõpetades need katkendlikud pooltoored mõttevisandid, möönan, et esitatu on veel kau­gel, võib-olla vägagi kaugel selle tõe fikseeri­misest, mis on tulemas üleelatava murdeaja jä­rel; samuti ka, et esitatus leidub vast liialdatud üldistamisi, teenimatuid teravusi ja kindlasti küllalt väiteid, mis pole ammugi uued. Kuid ühtlasi olen veendunud, et senine enam ei kõlba, et vajame hädasti selget, sisukat rahvus­likku ideoloogiat ja senisest märksa tihedamat sidet maaga. On paratamatu meie senises inertses mõttekäigus ümberorienteerumine, elu sun­nib selle pääle. See ei ole kerge, — harju­nud mõttetrafaretist kõrvale a s t u m i ne, kuid see kivinenud trafarett on meid viinud ummikuni, peaaegu kodusõjani, äär­miselt kahtlase rahvusliku eksperimendini. Ees on haritlaskonnal raske tuleproov — aktiivse rahvus- ja sotsiaalpoliitilise mõttekooli läbitegemine, et õigustada oma nime ja vastutusrikast seisukohta eesti rahva, iseseisva, tähtsa Balti riigi rahva esiridades.

ÜS Liivika vil! K. Liideman

Üliõpilaslehest nr. 5/1934

Allikas: http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=1691