Liivi sõja algusest ja piirileppest

Tartu rahulepingu allkirjad. Foto: wikipedia commons

Palav suvi on endale omaselt juhtinud tähelepanu eemale kirgi kütnud piirilepingult, mis peagi Eesti ja Venemaa välisministrite allkirjad paberile saab. Sel vähesel kuumal ajal, mil eestimaalastest paljud puhkavad ja olmest eemal viibivad on valmimas üks dokument, mille kallal jumal teab, mis põhjustel poliitikud eriliselt kiirustades ja kuuma ilma trotsides töötavad. See väärtuslik paber, mis peagi idanaabrite sefi lukustatakse, sinna kus hoitakse teisigi poliitilise triumfi dokumete, satub tõenäoliselt vanasse, kuid spetsiaalselt Eesti- ja Liivimaa dokumete sisaldavasse hoidlasse. Seal turvatud ja Venemaa jaoks olulises keldris on vanimad meie maad puudutavad ürikud ca 1000 aastat vanad. Kas sinna sadu aastaid hästi turvatud hoidlasse satub veel üks tänapäevane Venemaa välispoliitilist trimfi kuulutav dokumet on meie tänaste poliitikute otsustada.
Piirileppe dokument, kui selline on igati arusaadav ja vajalik formaalsus, mis tänapäeval peaks naaberriikidel olemas olema. Tänased piirleppijad ongi meile seda, kui mõõdapääsmatut serveerinud. Eestil, mis on juba üle 20 aasta iseseisev riik olevat kiire selle lepinguga ja see olevat igati kasulik lepe. Need on kohe allkirjastamist ootavate poliitikute napid kommentaarid. Siinkirjutaja jaoks jääb arusaamatuks, millest tekkis selline kiirustamine ja mis on see konkreetne kasu, mida meie riik piirilepinguga saab. Teada antud nappide kommentaride taustal tunduvad need lepingutingimused Eestile siiski pigem kahjulikud mitte ainult hetkel vaid ka meie pikajalisest ajaloolisest vaatevinklist vaadatuna.
Meie rahval on kenasti meeles Tartu rahu, mis on üks tähtsamaid dokumete, mis lähiajaloos Eesti ja Venemaa vahel sõlmitud. See välispoliitiline võit, milles Venemaa osapool tunnistas kohustust maksta meie noorele riigile sõjakahjusid ja igavesti tunnustada Eestit iseseisva riigina Tartu rahu piirides on täna poliitikute teadmata kasu huvides prügikasti lendamas. Nimelt- uues piirilepingus kokkulepitav piir erineb märgatavalt ospoolte eelmisest leppest, mis sõlmiti 2. Veebruaril 1920. On arusaadav, et vastastikel kokkulepetel võivad riigipiirid muutuda ja sageli muutuvadki, kuid antud juhul peaks ju kokkuleppel mingi alus olema. Viimane kokkulepe meie riikide vahel oligi ca 90 aastat tagasi tehtud Tartu rahu dokument ja oleks loogiline, et viidatakse valmivas lepingus just sellele, kui järjepidevuse alusele. Paraku nähakse vaeva, et muuta meie jaoks kullast kallim leping väärtusetuks. Idanaabrile tehakse tasuta kingitus mille raames saab ta tuhandeid ruutkilomeetreid territooriumi ja temale igati meelepärase värskema dokumendi. Miks? Kas vaid selle pärast, et vastaspool nõuab nii? Või on muid huvisid? Igatahes teame, et selle riigi jaoks ajalooliselt ülitähtsa lepingu rahvahääletusele panemist peetakse tarbetuks, kuna tulemus on ette teada. Mis on see „miski“, mis teeb meie tänased poliitikud nii karismaatiliseks, et leitakse end oma otsustes rahva enamusest targemad olevat. Pole ju tegu pelgalt õllehinna tõstmisega.
Vaadakem natuke ajalukku. 16 sajandi esimesel poolel hakkas Euroopa idapiiri taga esile tõusma Vene riik, mis tollele ajale kohaselt ei põlanud oma territooriumi laiendamisel ära kavalat diplomaatit ja ka reaalset relvade täristamist. Tänaseks on teada, et idanaabri käitumises pole viimase viiesaja aasta jooksul muudatust toimud, kuid rändame siiski ajalukku tagasi. Aastaks 1550 olid tollase Euroopa riigi- ja usujuhid jõudnud arusaamale, et tüütut idanaabrit saab vaos hoida tollase kõrgtehnoloogia ja väärtuslike toorainete tarnimise blokaadiga. On teada isegi, et üks laevatäis venemaa suunas liikuvaid vastvärvatud spetsialiste, kes oskasid valada suurtükke ja teha paremat püssirohtu võeti, kuskil poolel teel kinni, mis tollasele Moskva valitsejale Ivan IV-le tõsist tuska tegi. Eks oli sarnaseid juhtumeid teisigi, kuid tulemus oli sama, mis tänapäeval Põhja-Korea santsioneerimisega. Kim sai oma tuumapommid ja Ivan tolle aja kohta igati moodsad kahurid, mille ta kohe Euroopa poole sihtis.
Vaadakem taas tollast olukorda, mitte Euroopa vaid siinse Eestimaa mätta otsast. Aastaks 1554 oli Ivan Julm võtnud Tartu piiskopkonna vastu pehmelt õeldes tõrksa hoiaku. Venemaale oli vaja otsest väljapääsu Läänemerele, mille randa kontrollisid Tartu, Riia ja Tallinna võimukeskused. Saadikute kaudu anti teada, et kui Tartu oma maksu ei tasu, siis tuleb ta ise koos sõjaväega maksu järgi. Peeti ka läbirääkimisi, kuid nõue jäi samaks. Selleks, et sõda ära hoida kirjutasid kimbatuses ja ehmunud Tartu esindjad 1554 aastal Novgorodis alla 15 aastasele rahule mille tulemusena kohustuti „võlga“ Moskva tsaarile tasuma ka viimase 50 aasta eest, milleks anti küll 3 aastat aega. Edaspidi pidi aastas tasuma tsaarile iga „Tartu oblasti elaniku pealt“ ühe Saksa grivna suuruse maksu. Kolm aastat mõõdus ja raha kokkukogumiseks ei olnud mitte midagi peale rääkimise tehtud. Saksa-Rooma keisririik, mis tollast Euroopat suuresti läbi kirikujuhtide kontrollis oli hõivatud muude muredega ja kuskil kaugel provintsis asuv Liivimaa ei kuulunud prioriteetide hulka. Seega hakkas üksi jäetud Liivimaa protektioraat tuhnima vanades ürikutes ja avastas, et neil polevatki moskoviitide ees mingeid otseseid maksukohustusi olnud. Küll on aga olnud läbi pika ajaloo juhtumeid, kus otsese ohu vältimiseks on vanale vaenlasele raha või muud vajalikku antud, et nad suurema kahju ärahoidmiseks kodu tagasi saata. Selgus ka üks väga vana juhtum, kus Petserimaal olid setud oma mesipuud pannud laande mett koguma, mille hiljem Pihkva vürst arvas tema olma olevat. Selle peale tehti leping, kus Pihkvale tasuti mesipuudest tekitatud „kahju“ eest mingi konkretne ühik mett taru pealt. Sellisele tõdemusele jõudes saadeti Moskvasse Ivani juurde uus saadikute grupp. Saadikud pidid oma faktikindluses Moskvas siiski pettuma, kuna tsaar teatas kohe, et tal on värske kolme aasta vanune leping mida Liivimaa veel liiatigi rikkunud on. Nimelt olevat Liivimaalased maksu maksmata jätmise pärast tsaarile suurt rahalist kahju teinud. Lisaks sellele olevat Tartu ja Tartumaa põline Vene ala juba 600 aastat tagasi ning tema esivanemad (Jaroslav) selle linna asutanudki. Seega tsaar peab ise tulema oma põlistele aladele korda looma ja tal olevat värske lepingu järgi selleks täielik õigus. Liivimaa saadikud üritasid sõda vältida mitmel moel ja järeleandmisi tehes, mis ületas isegi nende volitusi, kuid ajend oli sõjakale tsaarile antud ja tänapäeval tuntud Liivi sõda oli alanud. Tulles tagasi tänasesse päeva teame vaid, et see idast tulnud Jaroslav (1030 Tartu hävitamine) põletas selle linna maha, mis peaks kehtivate väärtushinnangute järgi olema vastand rajamisele. Tol kaugel ajal tuletati moskoviidi poolt poole aastatuhande tagused sündmused järjepidevuse faktiks ja vaevalt, et tänane Venemaa juhtkond teisiti arvab. Igatahes läks tol kaugel viiesaja aasta tagusel ajal nii, et saadikud saadeti tagasi, kimbutati teel isegi vangistusega ja kui nad lõpuks Narva jõudsid oli juba sõda alanud.
See ca 500 aastat tagasi aset leidnud juhtum peaks olema meie jaoks õppetunniks. Näeme, et idanaaber ei unusta faktidel põhinevaid 500 aasta taguseid sündmusi (tänaseks ca 1000 aastat), kasutab edukalt neid oma poliitiliste ambitsioonide rahuldamiseks ja oma iidse järjepidevuse kinnistamiseks. Kindlasti on idanaabril alles 300 aasta tagune leping mille järgi Eesti alad läksid Rootsi käest Venemaale. Pole kahtlust, et seda tuletatakse vajadusel meelde.  Venemaal puhuvad tuuled, mis räägivad tänagi, et Eestimaa on põline Vene ala. Valguses, kus Putin räägib avalikult taas piiride taastamisest endise NSVL piires peaksime olema ettevaatlikud. Seega mõtleme uuesti, kas meile on ikka kasulik Tartu rahulepingu iganemine või peaksime nägema vaeva selle riikluse alusdokumendi värskena hoidmiseks.
Siit küsimus lugupeetud poliitikutele. Miks peaksime jätkama ajalooliste prohmakate seeriat ja kinkima idanaabrile Tartu rahu dokumendi, kus on fikseeritud tollane Eesti piir koos Venemaa sooviga tunnustada meie riiki igavesti? Kas on mõistlik jätta see piirileping allkirjastamata, kui pole lisatud märge, et lepitakse kokku vaid piir, millega muudetakse varasemaid Tartu rahu leppe vastavaid punkte. See annab meile kindlustunde, et ka tulevikus on nii meil, kui ka idanaabril põhjust Tartu rahu leppe dokument välja otsida.

Heiki Liivat

Allikas: http://www.sahinad.ee/eesti-uudised/item/3414-liivi-soja-algusest-ja-piirileppest