MATTI ILVES: TÄNAPÄEVA VÕIMUERAKONDADEST

Võimuerakondadest rääkides peab ütlema, et tänapäeva esindusdemokraatias on erakonnad koondanud enda kätte pea kogu võimu ja rahvale jäävad vaid mõned võimupudemed, kuigi just rahvas peaks olema kõrgeima võimu kandja.

Kõigepealt mõni sõna erekondade ajaloost ja sellest on kirjutanud värvikalt Eduard Laaman raamatus "Jutustusi endisest Euroopast ":
"Praegusaja demokraatias on erakonnad üldine nähe. James Bryce võrdleb neid auruga, mis paneb veduri käima. Kuid erakonnad on palju vanemad kui demokraatia. Nad mängivad oma osa isegi absoluutsetes , piiramata ainuvalitsustes, nagu seda oli vene tsarism. Seal moodustasid nad valitsejakoja lemmikkildkonnad või nn. "mõjuringondade" koondisi, keda Hispaania XIX sajandi eeskujude järgi kutsuti camarilla´ks (loe kamarilja) ja kes kõrvalseisiale palju silma ei puutunud.
Oligarhiais - aadli- või patriitslaste valitsuses - on erakondade tegevus juba palju silmatorkavam kui monarhiais. Meie aja erakondade algkuiud - Inglise erakonnad - tekkisid pärast Inglise revolutsiooni, XVII sajandil, parlamendis valitsevate aadli ja patriitside perekondade koondistena, mis said oma nimed sõimunimedest. Nimi "whig" [viig], millega tänapäevani end kutsuvad Inglise vabameelsed, tähendas šoti keeli - hobusevarast; ülekantud mõttes tähendati sellega algul Šoti presbüterlasi.
Alalhoidlikele jäänud nimetus "troy" [toor] tuli lindpriiks kuulutatud katoliiklike iirlaste sõjahüüust "Tar a Ri" - "Tule, oh kuningas!" See tähendas umbes - bandiiti. Revolutsiooni aegu tituleeriti nii kuningameelseid.
Vanasti olid toorid, kes toetusid väikeaadlile ja maavaimulikele, sagedasti märksa demokraatlikumad viigi suurnikest.Kuna erakonnad olid olemas ammu enne demokraatiat, on aga teisest küljest sama tõsi, et esalgne ürgdemokraatia ei tundnud erakondi. Muistsetes ja keskaegsetes linnriikides ning Šveitsi kantonites, kus demokraatia kõigepealt valitsema pääses, olid olud liiga lihtsad, et erakondi tarvis oleks olnud."

Ja veel Laamanilt: "Erakond peab taotlema kogu rahva, mitte mõne üksiku ringkonna, kihi või maanurga huvisid. Mitte seda ei küsi õige erakond oma liikmelt, mis on tema enda, tema ringkonna või kihi huvid, vaid mis tema arvates on üldsuse huvi. Iga õige erakond peab avaldama rahva üldtahet (Rousseau volante generale)."

Eestis ja ilmselt kogu Euroopa Liidus on nüüd kujunenud eriti kentsakas olukord, sest rahvale ei ole jäänud enam mingit sisulist valikuvabadust.
Tegelikult on meil kõik parlamendierakonnad justkui ühe vitsaga löödud ja erinevad teineteisest vaid väikeste nüansside poolest. Kõik nad pooldavad moraalitut liberaaldemokraatiat, Euroopa Liitu kuulumist ja selle muutumist ka ametlikult Euroopa föderaalriigiks, ükskõik, mis siis selle moodustise nimeks ei saaks. Samuti kõik erakonnad toetavad suurkapitalile meelepärast globaliseerumist.
Need aga ongi tänapäeva poliitika põhiküsimused, mille üle rahvas aga otsustada ei saa nüüd enam ka valimistel. Kuid see pole veel kõik.

Kõige hullem on see, et Riigikogu parteid on kindlustanud oma võimu nii, et neid kõrvaldada esindusorganist on praktiliselt võimatu ja seda tehakse veel meie rahaga, samuti kuuleka allutatud meedia abiga. Parlamendierakonnad saavad miljoneid eurosid, kõigi ülejänud erakondade puhul saame rääkida ainult mõnekümnest tuhandest. Pealegi on valimised aetud meil nii kalliks, et isegi miljonierakonnad vaaguvad peale neid võlgades.

Siit saab teha järelduse, et on kujunenud välja veel seni ajaloos tundmatu parteide diktatuur! Selline diktatuur on eriti kaval, sest rahvas petetakse ära näilise valikuvabadusega. Ajaloost on teada kahte tüüpi diktatuure, ühed on isikudiktatuurid ja teised ühe erakonna ainuvalitsused, parteioligarhiad.
Muistse Rooma revolutsioonist järeldab ajaloolane Theodor Mommsen (1817–1903), et absoluutne monarhia on suur rahvuslik õnnetus, kuid absoluutne oligarhia on veel suurem.

Diktatuuri areng läheb tavaliselt nii, et ühiskond end laseks kõige kergemini ekspluateerida valitseva oligarhia kasuks ja siin ei ole mingeid erandeid ka uusaegse parteide diktatuuri tingimustes.

Meil ja ka Euroopas langevad nii kõik inimesed (va. muidugi oligarhia) õigusteta paariateks.