Eurokriis ehk loll saab ka kirikus peksa

Hannes Nagel, EKRE Aukohtu esimees

toimetas: Ragnar Teeveer

Pilt on illustratiivne

.

Kindlasti teab enamus ütlust, et rumal saab ka kirikus peksa. Silmas tuleb pidada tõsiasja, et tänaseni on mõned rahvad lihtsalt vähem taibukad ja tahtejõuetumad kui teised, kelle arvelt rikkad muutuvad rikkamateks ning vaesed vaesemateks.
Kuigi tänapäeval ei ole maailmas kohta kolonialismile, mis piirab inimõigusi ja takistab rahvaste enesemääramisõigust, tundub paljudele aeg-ajalt, et see on endiselt visa kaduma. Küsigem aga: millest on neil selline tundmus tekkinud, ajal, mil enamik maailma riike teeb omavahel koostööd ja osaleb rahvusvahelises kogukonnas? Kui vaadata tagasi ajaloole, on kolonialism, nagu ka inimene, läbinud mitmeid muutusi oma olemuses ja osutunud kohanemisvõimeliseks, erinevalt paljudest poliitilistest ideoloogiatest.
Kolonialismi suurem areng sai alguse pärast viimast maailmasõda, mis viis allakäigule traditsioonilise koloniaalimpeeriumi vormi, mis põhines eelkõige territooriumite füüsilisel haldamisel ja sealsete loodusvarade ekspluateerimisel. Vähearenenud kolooniad, kes olid poliitiliselt sõltuvad, olid kohustatud emamaalt ostma tööstuskaupu, aga vahel ka võlakirju ning tarnisid metropolile odavaid tooraineid, mis võimaldas viimasel rikastuda. Siinkohal ei erine sellisest euroopalikust koloniaalmudelist ka Jaapani kogemus, kes möödunud sajandil mõneks kümnendiks lõi sarnase koloniaalimpeeriumi, mida iroonia kiuste nimetati Suureks Aasia Õitsengusfääriks ning mille pärand tänaseni ajab kolme suurt tsivilisatsiooni Ida-Aasias omavahel tülli.
Samas on kolooniad läbi aegade olnud Euroopa jaoks ka inimressursi ammutamise kohaks, nagu kõik suuremad konfliktid seda kinnitavad: nii britid kui prantslased, aga ka venelased ja sakslased, on mobiliseerinud sadu tuhandeid koloniaalelanikke oma impeeriumide relvajõududesse. Samal ajal on ühel või teisel viisil kõik endised Euroopa suurriigid püüdnud takistada oma koloniaalimpeeriumide lagunemist ning neid eristab vaid see, kes on olnud selles edukam ja läinud kaasa koloniaalsüsteemi evolutsiooniga. Maailma poliitikas on selgesti näha neid suurriike, kes on suutnud kohaneda kiiresti muutuva maailmaga ning tänu viimasele omavad tänaseni märkimisväärset mõjuvõimu endiste kolooniate üle. Näiteks on ÜRO kõrval olemas nii prantslaste La Francophonie kui brittide Commonwealth of Nations, mis ühendavad endisi kolooniad küll sümboolselt, ent siiski piisavalt, et nii Prantsusmaa kui Suurbritannia saaks end globaalselt kehtestada.
Edulugude hulgas ei ole kindlasti Portugal, kes praktiseeris kuni 1975. aastani traditsioonilist koloniaalimpeeriumi vormi ning pidas selle koos hoidmise nimel maha mitmeid sõdu, nagu ka Itaalia ja Hispaania, erinevalt Suurbritanniast, Prantsusmaast ning üllatavalt ka Saksamaast, kes vaatamata korduvatele katsetele ennast maailmas suurjõuna kehtestada on alati selles lõpuks ebaõnnestunud.
Prints Charles on 1999. aastal öelnud, et Hong-Kongi tagastamine Hiinale märkis Briti impeeriumi lõppu, ent pigem tähendas see lõppu traditsioonilisele koloniaalimpeeriumile, sest Suurbritannia pole maailmaareenilt kuhugi kadunud. Tõenäoliselt võib tema roll muutuda veelkord tähtsamaks. Euroopas näib lisaks finantskriisile ka sisemiselt käärivat, nagu seda ilmestavad ka peaminister David Cameroni poolt 2013. aastal tehtud kriitilised ja kõhklevad avaldused Briti liikmelisuse ja tuleviku üle Euroopa Liidus.
Tulles tagasi aga üllataja Saksamaa juurde, mis puudutab otseselt ka Eestit ning meie lähivälismaad: hiljuti avaldas Saksamaa üks suuremaid meedia väljaandeid Der Spiegel uudisloo, milles võeti kokku Euroopa finantskriisi tulud ja kulud. Viimast eelkõige Saksamaa enda suhtes ning tulemused olid järgmised: 599 miljoni euroga on ostetud 41 miljardi eurone kasum. Siinkohal tekivad õigustatud küsimused teemadel, kuidas on selline supertootlik investeering võimalik ning mille või kelle arvelt on need kümned miljardid eurod teenitud?
Euroopa finantskriisi tippaegadel tekkis suurendatud nõudlus seni usaldusväärsetena püsinud Saksamaa riigivõlakirjade järele, mis on alates 2010. aastast teeninud Saksamaale intressisäästudena tulu juba üle 40 miljardi euro. Samal ajal on Saksamaa pidanud reaalselt investeerima aga ligemale 600 miljonit eurot. Lisaks on Saksamaa kriisi ajal välisriikidele laenanud 73 miljardit eurot, mille pealt võib eeldada ka lähitulevikus märkimisväärset lisatulu.
Ilmselt on mõnede jaoks Saksamaa endiselt kurjuse kehastus, kes üritab läbi Euroopa Liidu oma neljandat tulemist Reichina, aga on ka neid, kes näevad Euroopa finantskriisi taga veelgi keerulisemaid vandenõueteooriad. Lisanduvad needki, kes kiidavad Saksamaa tarkust ja näevad Euroopat viimase kolooniana, keda sakslane praegu ülesse ostab ja kellest viimast välja pigistab. Neid seiku ilmestavad ka valitsusmuudatused nii Kreekas kui Itaalias, mida suuresti Berliin lahkelt soovitas. Ent tulles tagasi reaalsuse juurde, siis olukord on endiselt sama, kus ostetakse mõne riigi võlakirju näiteks 2% tootlikkusega olles eelnevalt omakorda laenanud raha, et neid osta ning teostatakse tagasimakseid 5% intressiga.
Kes vähegi majanduse põhitõdedest aru saab, mõistab, et selline tehing saab vaid ühte osapoolt rikastada ja seob teist pikajaliste kohustustega. Muidugi võiks ja saabki väita, et rumalus ning selliselt "moodsat" majandust üldistada ei saa, kuna selles on palju muutujaid, ent selline on paraku reaalsus. Ei aita seegi, kui neid tehinguid uhkete definitsioonide ja keerukate skeemidega kaitsta, jättes võlgnikule mulje, et ta on siiski ikka väga hea tehingu teinud ning tuleks pigem tänulik kui murelik olla.
Lõpetuseks tuleks aga märkida, et sakslasi ei tasu ka ülearu tarkadeks või lausa müstiliselt geniaalseteks pidada, vaid silmas tuleb pidada tõsiasja, et tänaseni on mõned rahvad lihtsalt vähem taibukad ja tahtejõuetumad kui teised, kelle arvelt rikkad muutuvad rikkamateks ning vaesed vaesemateks. Kindlasti teab enamus ütlust, et loll saab ka kirikus peksa. Ja viimast saab ta juba põhimõtte pärast, kus rahvusel pole tähtsust. Selle üle kehtib ka ajalooline seaduspärasus ning kuniks ei muutu rahvuse tasandil kollektiivne suhtumine ja mõtlemine, ei tasuks oodata ka suuri muutusi selles käsuahelas.

See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress http://rahvahaal.delfi.ee/archive/article.php?id=66629393