Mõtisklusi elust Šveitsis

Esimene asi mis inimestel tavaliselt mõttesse tuleb, kui keegi mainib Šveitsi, on kas Šveitsi kell, Šveitsi raudtee, Šveitsi pank või ka Šveitsi kõrged lumised mäed. Ükskõik, mis inimestel meelde ei tuleks, on see igatahes positiivne. Kui siin kõrvale näiteks võtta Eesti, siis inimesed tavaliselt ütlevad skype, e-valitsus, küberkaitse – kõik infotehnoloogia valdkonnast. See on väga hea eripära, et meil siin selline areng on olnud ja kestab, aga see on siiski ainult üks valdkond. Tekib küsimus, mis on Šveitsis siis nii teistmoodi, et seal rohkemates valdkondades areng on olnud? Mina pakuksin välja, et kuna Šveitslased on juba nii kaua iseseisvad olnud ja harjunud elama vaba-turumajanduse reeglite järgi, on nad ka õppinud oma vara ja väärtusi kaitsma läbi ühistulise tegevuse.

            Šveitsil, kui ühel vanimal isesseisval riigil Euroopas on välja kujunenud muu Euroopaga võrreldes väga omamoodi institutsionaalne riigivalitsemine, kus erinevate riiklike ja ühiskondlike institutsioonide eesmärgipärasele toimimisele on omistatud rohkem kaalu, kui lihtsalt abstraktsetele „poliitilistele eesmärkidele“ ja „euroopalikele väärtustele“. See on aidanud kaasa nii ühtsele ja turvalisele majandusarengule kui ka heaolu tõusule. Šveitsis on ka demokraatia nagu meil väidetakse olema, kuigi valikuvõimalused ja nende kujunemise alused on seal teised. Šveitsis saab valimiste käigus valitsusse ainult 7 nõunikku. Need nõunikud valitakse neljaks aastaks ja igaüks neist koordineerib oma valdkonda. Valdkondadeks on Sisesuhtete osakond, Välissuhtete osakond, Rahandusosakond, Justiits- ja Politseiosakond, Riigikaitse-, Tsiviilkaitse- ja Spordiosakond, Majandusosakond ning Keskkonna-, Transpordi-, Energia- ning Kommunikatsiooniosakond. See pole küll ehk kõige süstemaatilisem jagunemine, aga see-eest on osakonnad formuleerunud vastavalt riigi omapärale. Need 7 nõunikku valivad endi hulgast presidendi, kes teenib ametis aasta, pärast mida valitakse uus valitsuse tegevuse koordineerija - valitsusjuht. Veel üks omapära, mis erinevaid demokraatialiike iselooomustab on vastaval parlamendi ühe- või kahekojasüsteem. Eestis on ühekojasüsteem, kuna on ainult Riigikogu, kellel on seadusandlik võim. Šveitsis nagu Inglismaal, Venemaal ja Ameerika Ühendriikides on kahekojasüsteem. Üks koda, kus on saadikuid vastavalt kantoni (vaba tõlkes maakonna) elanike arvule ja teine koda, kus on esindajaid igast maakonnast võrdväärselt. Selline jaotus üheltpoolt kaitseb väiksema asustusega maakondade seisukohti, samal ajal arvesse võttes ka suuremate maakondade huve. Kuna valitakse kodadesse inimesi otse, nagu meil Eestiski, on rahva arvamus alati valitsuses esitatud, mis ongi demokraatia põhimõte. Nagu majanduseski, koguneb ka poliitikas erinevate vaadetega inimesed parteidesse, või ühistutesse, kus ühistele vaadetele toetudes ja koostööd tehes, saavad nad oma huvid ellu viidud. Kuna valistusesse valitakse ainult seitse esindajat, kes on justkui nõunikud oma valdkondades, mitte juhid, siis on ka riiklike funktisoonide ettekirjutatud täitmine ühtlustatum ja efektiivsem.

            Üldise riikliku standardiseeriva ja kindlustava süsteemi sees on Šveitsis kodnikud ise loonud veel ka ühitulise majandusringi WIR, mis kaitseb kohalike ettevõtete ja ka inimeste huve tänases globariseerunud ja korporatiivses ärimaailmas. Kuigi riiklik organisatisoon tagab inimeste põhiõiguste ja -vajaduste kaitse, ei saa riiklik seisukoht alati kõigi kodanike soovide parimat täidetust tagada. Vähemasti tänase riigimudeli puhul. Seda saab tagada aga kodanikevaheline usaldus ja mõistmine, et koostöö võib viia kaugemale kui alatine konkurents kõigiga ja igalpool. WIR kui majandusringi põhimõte võeti kasutusele juba 1934, kui rahapuudus pärssis majandust ja ei lasknud inimestel oma igapäevast kaubavahetust teostada. Majandustegevuse pärsitus aga tõi kaasa tulude vähenemise, samal ajal kui püsikulud jäid samaks. Suurettevõtted, kellel oli tänu mastaabiefektile ka rohkem ressursse, ostsid väike- ja keskmise suurusega pankrotistunud ettevõtetted üles. Sellises raskes olukorras tuli väiksematel ettevõtetel teha raske otsus: kas müüa osalus suuremale ettevõttele või oma andekusele lootes siiski kuidagi edasi tegutseda. Siit tulenevalt lõidki esialgu väike grupp Šveitsi väikeettevõtjaid majandusühingu WIR, kus ühingu liikmete vahel sai toimida vabam ja kiirem kaubavahetus, kui ühingust väljas olles. WIR ühing andis tugeva tõuke ja ka toe oma ala spetsialistidel alaga edasi tegutseda ja tulemusteni, nagu me täna näeme, välja jõuda. Teadurid on lausa toonud välja asjaolusid, mis viitavad WIR süsteemi riski maandavat efekti Švetisi majandusele, aeglustades seda buumi ajal ja toetades seda kriisi ajal. Tänapäeval me näeme, kui stabiilne ja jätkusuutlik Šveitsi majandus ja ka üldine elukord on.

            Samasugust ühistulist põhimõtet kasutades on šveitslased suutnud oma väärtushinnanguid kaitsta ka muudel aladel. Ehedaimaks näiteks on Šveitsi raudtee-ettevõtete ühinemine. Kui enne ühinemist olid raudtee-ettevõtted konkurentsi põhimõttel küll arenenud ja nii mõndagi saavutanud, jõudis areng ka ositi nii kaugele, et kahe küla vahel oli kaks paralleelset raudteed, mida teenindas kaks erinevat ettevõttet. Siin kohal on arusaadav, et konkurents ei ole sellises olukorras just efektiivseim ja ühiskondlikult parim mõtte- ja tegutsemisviis. Niisiis 1902 loodi ühine raudtee-ettevõte, mis teenindas tervet Šveitsit. Tulemuseks on maailma arenenuim raudteesüsteem ja tugev infrastruktuurne tugi majandustegevusele. Aastal 2005 andis  Swiss Heimatschutz, Šveitsi linnade ja külade kauniduse säilitamise auhinna Šveitsi raudtee ettevõttele SBB. Veel võib ühistegevus tulemust näha haridussüsteemis, kus õpilased õpivad 3 keeles. Kuigi piirkonniti on välja kujunenud keelekasutustavad, suudavad siiski enamus šveitslastest puhtalt rääkida saksa, prantsuse, itaalia aga ka tänapäeva maailmas tavaks saanud inglise keelt. Taoline keeleoskus pole varjutanud nende rahvuslikku identiteeti ega isegi piirkondlikku identiteeti, vaid on andnud neile tugeva eelise naabrite suhtes erinevates keeltes mõelda, suhelda ja asjadest aru saada. Erinevate keeletaustade, kultuuritaustade ja mõtetega inimesed on Šveitsis leidnud viisi  läbi ühise eesmärkide seadmise ja ühise tegevuse saavutada ning kindlustada oma heaolu.

            Seega tänu pika ajalisele mõtete ja isikuvabaduse, mida šveitlased on saanud praktiseerida turumajanduses, on nad jõudnud järeldusele, et üks viis oma vara ja väärtusi kaitsta on teha seda läbi ühistulise tegevuse. See on väga lihtne idee, mis on teada olnud juba kaua aega, aga siiski ei ole Eestis nähtavasti julgetud või taibatud seda uutes olukordades kasutada. Targad enne meid on öelnud, et kõik meie mõtted on kord juba kellegi teise välja mõeldud. Kas siis ei võikse me uue Eesti väljakujundamisel võtta eeskujuks toimiv ühistegelik ning vabale mõttele ning tegevuse suunatud Šveitsi ühiskonna? Rakendada tuleb see kõik loomulikult eestlastel endil ning eranditult eestipäraselt.

John Õun

Tartu Ülikooli majandusteaduskond

Allikas: http://www.yhistupank.ee/files/Uhistuleht_august2011.pdf