Ruuben Kaalep: Eesti peab avama silmad Euroopa äärmuslaste ja Venemaa suhtes

Ruuben Kaalep, EKRE juhatuse liige

Delfi Rahva hääl

Nigel Farage

Foto: Francois Lenoir, REUTERS

Tänavused Euroopa Parlamendi valimised läksid ajalukku eelkõige Suurbritannias ja Prantsusmaal, kus triumfeerisid eurovastane UKIP ja Rahvusrinne. Mõlemas riigis toimus see läbi vasakpoolse ning euroföderalistliku ajakirjanduse turmtule, laimukampaania ja meediablokaadi kiuste.

Äärmuslasteks tembeldamine on juba klišee ja nii haaras ka Eesti meedia rõõmuga kinni võimalusest näidata Lääne rahvuslasi venemeelsete Putini käsilastena.
Kohati tähendas see otsest valetamist. Võtame näiteks UKIPi juhi Nigel Farage'i, kes märtsikuus ütles: "Ma imetlen Putinit kui mängijat, aga mitte kui inimest. Kuidas ta kogu Süüria teemast välja tuli - hiilgav. Mitte et ma tema poliitikale takka kiidaks. Kui palju ajakirjanikke nüüdseks vangis oligi?"
Pealtnäha realistist Lääne poliitiku tsitaat, aga just see kontekstist välja rebitigi. Press täitus pealkirjadega stiilis "Farage: Ma imetlen Putinit" ja algas nõiajaht Vene telekanalis RT esinenud UKIPi liikmetele.
 
Pole paremat viisi eurobürokraate ärritada kui näidata, et nende poliitika on algusest peale olnud vale. Näiteks, et Farage'i viidatud Süürias valiti al-Qaida ja islamistide pool ning sellega mängiti kaardid kätte Putinile, kes sai end esitleda kui rahu ja stabiilsuse tagaja Lähis-Idas. Aga kes hoiatab, et vaenlasel on mõnes asjas õigus, see on euromeelsete jaoks reetur omade leeris.
Eestis kasutati neid kontekstist väljakistud ja võltsitud tsitaate kohe UKIPiga kontaktis oleva EKRE vastu. EKRE liitlaste võimuletulek tähendavat NATO lagunemist ja Baltimaade jäämist Venemaa meelevalda. Tegelikult toimus samal ajal EKRE ja UKIPi esindajate kõrgetasemeline kohtumine, kus saavutati selge lubadus, et UKIPi juhitav Suurbritannia aitab Eestit konflikti korral Venemaaga sõjaliselt.
 
UKIPit ja Prantsusmaa Rahvusrinnet ei saa ühe puuga lüüa. Briti iseseisvuslased lähtuvad libertaarsest ideoloogiast ja näevad oma programmis ette kõigest immigratsiooni piiramist, prantsuse rahvuslased tahavad aga otsemaid lõpetada moslemite sisserände oma riiki. Kumbki erakond seob end europarlamendis erineva fraktsiooniga. Ja mis seal salata, Rahvusrinde juht Marine Le Pen on külastanud Moskvat, peab Putinit "patrioodiks" ja saatis oma esindajad jälgima illegaalset Vene relvade kaitse all toimunud referendumit Krimmis.
Et traditsioonidest lähtuvad lääneeurooplased võivad hakata nägema Venemaas liitlast, ei tohiks aga euroliberaalidele tulla üllatusena. Euroopa Liit oma tarbimiskultuse, sõjalise võimetuse, multikulti ja homoabieludega on läbi tegemas lausa spenglerlikku allakäiku. Läänelikust demokraatiast ja inimõigustest on saanud samasugune dogmaatiline religioon nagu ristisõdade-aegne kristlus, mis tuleb tingimata kõigile mahajäänud rahvastele koju kätte viia. Ja Putin kujutab osava mängurina ennast kui vanade väärtuste kaitsjat.
 
Seega on Venemaa jaoks kõige kasulikumad niiditõmbajad just need internatsionalistidest föderaalimpeeriumi ehitajad, kes ei suuda mõista, et nende rahvusriike eitav projekt tegelikult nõrgestab Euroopat. Just nemad, mitte Rahvusrinne, on ka Mistralide tehingu taga. Le Pen, kes kas teadmatusest või valikust kahe halva vahel kaitseb Venemaa tegevust Krimmis, on Euroopa Liidu kultuurilise suunitluse loomulik tulemus.
Kuid on ka ideoloogiline põhjus, miks ma parema meelega usaldaks kasvõi venemeelseid rahvuslasi kui sõnades Baltimaid ja tegudes Venemaad toetavaid eurobürokraate. Ühed neist usuvad rahvusriikide ainuvõimalikkusse, mistõttu Eesti iseseisvuse kadumine ei saa kuidagi vastata ühegi Euroopa rahvuslase põhimõtetele. Teiste ideaaliks on piirideta maailm, kus rahvus on kõigest sotsiaalne konstruktsioon, kõige tähtsam on tarbimine ja sel pinnal ei teki nende peades vastuolu mõne väikeriigi ohverdamisega gaasitarnete jätkumise nimel.
 
Rahvusrinde tõusu Prantsusmaa populaarseimaks parteiks pole võimalik ignoreerida, nagu ei saa silmi kinni pigistada ka paljude teiste sarnaste jõudude esilekerkimise ees Euroopas. Eesti jaoks on võtmeküsimuseks dialoog nendega, kes on poliitikalavale tulnud, et sinna jääda. Kui me isegi ei tee katset avada nende silmi Euroopa idaosa rahvuste eksistentsiaalsete murede ees, pole mõtet ka loota nende toetusele kriisiolukorras ega kiruda nende valesid valikuid.

See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress http://rahvahaal.delfi.ee/archive/article.php?id=68882167 
________________
Ruuben Kaalepi sõnul (Facebook´is) on artklile selline pealkiri DELFI toimetaja pandud!
M.I.