Avalik pöördumine Kaitseliidu Tartu Maleva pealikule

Lako TT rühma

kaitseliitlane

Priit Rajasaar

            Ma võin eksida, aga eks igaühel ole omad kogemused ja arusaamad. Räägin nagu mina seda näen.
            Eks märku oli ennegi, aga peale Riia tn. Kaitseliidu ruumide euroremonti hakkas palgaliste ja ametnike pahameel tavakaitseliitlaste suhtes üha suurenema.
            Põhimõtteliselt on see ka arusaadav, sest need ruumid tehti kontoriametnikele kus sussides käia, mitte aga reakoosseisule, kes väidetavalt püüdsid oma poriste saabaste ja relvadega seinu määrida ja lõhkuda.
            Sama on ka Leholas peale euroremonti, kus me tavakaitseliitlased justkui üritame lagastada palgaliste sooja pesa. Tulen mitmepäevaselt õppuselt, esimene asi mis kuulen: ärge seinu määrige, kui oma sitaseid relvi puhastate (tsitaat palgalise suust). Täpselt samad sõnad, kui veel Riia tn. olime. Kusjuures me ei pääse relvade pesemisele ligigi, rääkimata suruõhust, mida viimased kaks korda minu ajal lihtsalt töölegi ei pandud. Siis ma pean ei-tea-kus mitu tundi kahureid kuivatama, enne kui puhastada tohib.
            Mina, realiikmena, olen palgalistele ja ametnikele lihtsalt segav element, kes tihtilugu räägib ja küsib midagi ebasobivat. Ühed tahavad probleemideta oma riigipiruka välja teenida, teised kirjutavad pugejalikult linnukesi seinale, et oleksid täidetud vaid kõrgemalt poolt samasuguste palgaliste (Tallinnast) antud, tihtilugu totrad käsud.
            Enamust ei huvita enam ammugi see, milleks me omal ajal Kaitseliidu taastasime. Mitte selleks, et oleksime apoliitilised (mille mõtlesid välja Päts ja Laidoner, et ei segataks Eesti reetmist), vaid selleks, et eesti mees oleks peremees omal maal. Mitte nii nagu uhkustab E. Savisaar: kes on veel rohkem venelastest mõisahärrasid Eesti jaoks kasvatanud kui Keskerakond. Või sotsialistist kahekeelne S. Mikser, kes uhkustab venelasest haridusministri ja neegrist eurosaadikuga.
          
            Kes siis veel, kui mitte kaitseliitlane, peaks seisma eestlaste Eesti eest. Teistel on niikuinii ükskõik millist pederasmust meie põhimõttetud-kahekeelsed poliitikud üritavad siin ajada.
            Kuidas on üldse palgalisteks saanud need kes pole olnud vabatahtlikud kaitseliitlased, siis ei suuda nad ka aru saada, et keegi on Eesti eest väljas ka ilma tasu saamata.
On kahte sorti kaitseliitlasi: ühed teevad 8 tundi tööd ja peale selle vabast ajast üritavad kas või oma Kaitseliidu masinaid remontida. Ja on teised, palgalised, kellel me jalus oleme, sest nemad ei ole kohustatud oma vaba aega ühiseks ürituseks kulutama. On ka tublisid mehi kellest reakoosseis lugu peab, kuid kahjuks annavad tooni need ülbikud, kes arvavad, et tavakaitseliitlane hoidku oma möla maas (umbes nii, nagu venelastel, kel oleks Eestis hea elada kui neid kuradi eestlasi vähem oleks).
            Toon mõned näited:
1)      Ma pean kõike kiiresti ja ruttu tegema, sest neil ei ole meie jaoks kunagi aega. Kuigi seda aega enne ja pärast lihtsalt molutamiseks on küllaga.
2)      Mõni ametnik tuleb ja möliseb, et oleme seljakotid valesse kohta maha pannud. Ma nimetan sellepärast seda mölinaks, et nad lihtsalt ei oska oma suuruses-tähtsuses ja ülbuses normaalselt suhelda.
3)      Ja kui mingi endine vene miilits, kes on osanud omale Leholasse sooja koha muretseda ja nii mõned teisedki, kellel paistab olema Tallinna bosside teotus, klähvivad realiikmete ja ka ülematega – siis on ikka midagi väga mäda. Suuremad ülbikud nendest, kel on suhtlemis- ja käitumisprobleemid, on: sm. Uno Kübar ja sm. Sergei Täpsi.
Asi on naljast kaugel, sest suud on hakanud pruukima ka need, kes muidu vait on (selle korratuse suhtes).
4)      Näiteks viimane Kevadtorm: mees on nädala metsas olnud ja kui naine talle Lehola väravasse vastu sõidab, siis käsib valvur tal ülbitsedes siit ruttu kaduda, sest värav on nii püha koht, kus peale tema ei tohi keegi hetkekski peatuda.
5)      Eriti mõnitav oli viimase tormi järgne relvade tagastamine, mis nende samade ülbete palgaliste organiseerimatuse tõttu venis ja venis. Kui mees on kasvõi kaks päeva metsas olnud, siis tahab ta ruttu koju, aga mitte molutada Leholas kellegi sitasti tehtud töö pärast.
6)      Parkla – mis mõnitus see on? Kaitseliitlased peavad oma raske varustuse kas jala, seljas või taksoga kohale tooma, sest keegi pole suvatsenud niigi palju meestele vastu tulla, et saaks parkla teha vähemalt maja akende alla. See on totter ja näitab juhtkonna ülbet suhtumist meisse. Oma pühadeaegsetes ilustavates kõnedes võiksid saksad rohkem realiikmete peale mõelda.
Minu kõrgesti koolitatud elukaaslane arvas, et ma kirjutan nagu voorimees. Ma ei häbene, et ma voorimees olen. Ma lihtsalt soovin, et tsaarid kõrgel ka kuuleksid mida lihtrahvas neist arvab. Muidu räägivad ainult nemad ülevalt alla (omast kõrgusest), kui ilus kõik on.
Härra Malevapealik, Teid toetab enamus kaitseliitlasi. Me oleme Teie poolel, me ei soovi, et Teid siit välja süüakse või ära viiakse.
          

Toetame seda kirja ja kutsume üles ka teisi kaitseliitlasi oma arvamust avaldama.
Ain Ehari
Margo Kreos
Margus Kukrus
Ervin Lokko
Silver Reivart
Margo Rääk
Jaan Sotnik
Olev Sõro
Marco Tohu
Rein Vanja
Verner Vislap
Arvo Vällo

12.  juuni 2014

Allikas: Rein Vanja