MATTI ILVES: MÕNI SÕNA MEIE KOOLIKORRALDUSEST

Eesti koolides on hariduskorraldus täiesti valedel alustel ja tagajärjed on nüüd juba hästi näha, nimelt õpib kõrgkoolides kaks korda rohkem naisi kui mehi. Koolikorraldus on jäänud meil praktiliselt samaks, kui see oli okupatsiooniaastatel. Okupandid teatavasti lammutasid eestiaegse kooli ja rajasid selle ümber nõukogude koolihariduse nõuetele kohaseks. Peaaegu sama asjaga on saadud hakkama Lääne-Euroopas, ainult et seal tegutsesid kooli muutmisel ühtluskooliks sotsialistid, nende valitsemise aastakümnetel, ja liberaalid käsikäes.

Eestiajal oli koolikorraldus kõrgel tasemel ja isegi paljud välisriigid võtsid meilt eeskuju. Väliseesti ajaloolane Boris Tsenov kirjutab: "Eesti hariduselus algas uus periood 1934/35. kooliaastal. Sundusliku 6-klassilise algkooli vanusepiiriks määrati 14 aastat. 4. klassi järel oli võimalus alustada võõrkeeltega või astuda uude keskkooli. Keskharidus hõlmas 8 aastat, alates, algkooli 5-ndast klassist: 5-aastane keskkool ja 3-aastane gümnaasium või 3-aastane kõrgem kutsekool. 5-aastane keskkool oli kahesugune: progümnaasium ja nn. modernkool. Progümnaasium haaras õpilase kooliaastad 5. kuni 9., algusega pärast 4. algkooliklassi lõpetamist. Modernkool (rajatudaastal 1937) oli 3-aastane, baseerus 6-aastsele algkoolile, s.o. hõlmas õppeaastad 7 kuni 9. Koolis oli teine võõrkeel vabatahtlik."

Kuidas me peaksime tegutsema aga nüüd? Kooliaeg tuleks jagada kolme ossa, algkool, progümnaasium ja gümnaasium. Juba progümnaasiumist alates tuleks tüdrukuid-poisse hakata eraldi õpetama. Tüdrukud arenevad teatud vanuses kiiremini ja poistel võivad tekkida raskused. Tüdrukutel kestab puberteet, mil lapsest saab täiskasvanu maksimaalselt kuni 16. eluaastani, poistel kuini 19. eluaastani. Poisid pole muidugi rumalamad. Eraldi õpetamisel jäävad poisid poisteks ja tüdrukud tüdrukuteks, ning ei võta üle teatavaid vastassugupoole omadusi, tugevnevad ka tulevikus loodavad perekonnad.

Olen nendest probleemidest rääkinud ka mõningate poliitikute ja haridusjuhtidega. Tõnis Lukas (oli siis veel haridusminister) näiteks ütles, et poiste-tüdrukute eraldi õpetamine ei tule tänapäeval kõne allagi ja umbes samuti vastas Ene Ergma, mõlemad nägid probleemi lahendust selles, et koolides oleks rohkem meesõpetajaid. Tegelikult see ei ole nii, sest ka eestiajal õpetasid poeglaste gümnaasiumides edukalt enamuses naisõpetajad.

 Ema pilt tütarlastegümnaasiumi päevilt Rakveres.

 Isa pilt, ülikoolis õpiti jälle kenasti koos.