Mõtleja Einar Laigna: Ise küsin, ise vastan

Pilt: archimedes.ee

Mis on elu mõte?
See on elu põhiküsimus, millest tuleneb kõik muu. Kuna inimene pole ise elu loonud, ei saa ta ise ka sellele mõtet anda. Seega pole ükskõik, mida inimene teeb.
Mina ei tea, mis on inimese eksistentsi kõrgeim sisim mõte ja inimeseks olemise eesmärk. Elu on püha, seda peab hoidma.
Paraku elu pühaks ei peeta. Ühel päeval leiti, et ema võib tappa oma lapse enne sündi. Uue elu ilmalekandjast võib saada selle mõrvaja. Selle õiguse annab emale inimeste tehtud seadus.
Kuid see ei ole kooskõlas elu pühaduse kõrgema seadusega ja on otseses vastuolus inimese õigusega elule. Ema, kes tapab oma lapse, tapab endas emaduse hinge.
Oletame, et abortide tegemine keelatakse. Aga ka lapsi enam ei tehta. Vähemalt Eestis mitte.
Näib, et sellega on lepitud, nagu peakski nii olema, nagu oleks see paratamatus.
Nautlev elustiil ja mõtestamata eksistents toovad kaasa ahtruse. Kuid üldiselt on sigivus elujõu tunnus.
Elu pühaduse piiri tahetakse üha kokkupoole nihutada. Et võib tappa enne sündi ja võib tappa alates teatud vanusest – eutanaasia. Kuid kuhu me tõmbame vanuse piiri? Igal juhul hakkab see piir nihkuma.
Praegu väärtustatakse ainult noorust ja naudinguid, mitte küpsust ja tarkust.
Nii ongi eutanaasia platsis. See algab vaga jutuga vanade ja haigete kannatuste lõpetamisest, mille taga on soov vanemast põlvkonnast kui kulukast üldse vabaneda.
Kuid kui need piirid on maha kistud, hakkavad nad liikuma koomale. Vaim on pudelist välja lastud. Inimese loomust ja ajalugu arvesse võttes on sellega avatud tee tulevastele jubedustele.
Väidetavalt on inimene oma põhiloomult hea.
See naiivne usk suri teoorias juba XIX sajandi lõpul. Ja XX sajandi praktikas leidis kinnitust, et inimese sees on hirmus koletis.
Bravuurne piiride mahakiskumine ja instinktidele täieliku voli andmine viib inimese enesehävitamisse. Kogu kristliku kultuuri sisu on olnud instinktide, tungide, emotsioonide, maailma allutamine mõistusele ja teadmisele.
Praegu propageeritav tungide elu prioriteet on pööbellik mäss mõistuse aristokratismi vastu. Inimolendi vaga soov on patustada ilma südametunnistuse piinadeta.
Ja nii algab totaalne illusioon, et häälteenamusega võib otsustada ka seda, kas loodusseadused kehtivad või mitte. Eetikaseadused on osa kogu maailmakorra seadustest. Mida vaba tahtega inimene võib ignoreerida. Kuid ta peab kandma sellest tulenevaid tagajärgi – sellest ei pääse.
Praegu on arusaam nendest põhialustest maailmas kadumas.
Kas millalgi olid need põhialused olemas?
Jah. Need riigid, kus on suudetud loodusseaduste järgi elada, on olnud ka stabiilsed ja pikaealised. Hiina riikluse 4200- aastane ajalugu on näide harmooniast universumi seadustega. Hierarhia oli: Jumal, keiser, ametnikkond ja rahvas.
Kuidas seda korda on võimalik saavutada?
Iga rahvas peab toitma ennast ise ja sööma oma toitu.
Eestisse tuuakse palju toitu sisse.
Põhieesmärk on meie põhiseaduses: eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade. Seega peab põhiseadus teenima seda eesmärki: eesti rahvas ja oma toit. Meie rahvuslik allesjäämine sõltub maarahva ja talude olukorrast. Talu toodab terveid lapsi ja toitu. Need on elu juured.
Kuid maailmas käib tohutu võitlus elatisvahendite ja territooriumi eest. Nii oli, on ja jääb. Siin pole leppimist, saab olla ainult ühe poole hävitamine, mis võib toimuda mitmel viisil.
Tänapäevane võitlus eluruumi ja -vahendite eest on hoopis rahulikum ja peenem. Pole vaja sõjaga kallale minna, see on väga ärritav meetod.
Mismoodi käib hävitamine rahulikul viisil?
Maa saab vallutada ka majandussõjaga. Lammutav ideoloogia aitab tublisti kaasa. Näiteks välislaenud, millega pannakse ennast igavesse võlaorjusesse.
Mida inimene valesti teeb?
Maailmakord ehk kosmoloogia – see, milles me kõik elame, püsib loodusseadustel. Ning Maa, kus elame, on osa universumist, universumi kord kehtib ka Maa peal. Me ju ei saa muuta loodusseadusi, saame ainult looduse seaduste järgi elada. Sest ei ÜRO ega Eesti Riigikogu saa otsustada, et vesi hakkab keema 80 kraadi juures.
Loodusseadus ei luba iseennast üle tähtsustada, kutsub korrale, tuletab meelde, et kui tahame isiklikku, perekonna, rahva, riigi või inimkonna elu korraldada, pole see meelevaldne protsess. Ja pole nii, kui üks poolthääl otsustab, siis läheb asi läbi. Selline süsteem enam ei tööta.
Aga demokraatias otsustatakse just häälteenamusega.
Nüüd nimetatakse rahva tahet populismiks. Maailmas ongi ainult totalitaarsed süsteemid. Küsimus on, kelle või mille totalitarism. Demokraatia on siis, kui inimesel on vabadus valida kogu skaalal, ühest äärmusest teise. Kuid praegu lisatakse, et demokraatlikus riigis ei saa lubada äärmusparteisid. Aga see pole enam demokraatia, vaid keskparteide tota-litarism.
Äärmusparteid peavad olema. Nagu on ratsanikul kannused, millega hobune teel hoitakse, nii on äärmusparteid kannused, millega keskparteisid sunnitakse tegema seda, mida nad enne valimisi lubasid. Kui opositsioon kõrvaldada, saab demokraatiast totalitarism.
Eestis ja ka mujal Euroopa riikides on ju opositsioonid.
On, aga julmalt alla surutud. Ükski süsteem ei salli erinevust. Sallivuse jutt on silmakirjalik. Tegelikult valitseb väga tige sallimatus. Ja püütakse väita, nagu oleks liberaalne turumajandus ainuke Jumalast seatud kord maailmas. Aga kaua see on olnud? Kas see kord jääb alles 10 000 aastaks? Või maailma lõpuni?
Kas inimkond on teinud mingil ajal saatusliku vea?
Kristlik Euroopa kultuur püsis väga pikka aega. Kirik valvas, et ühiskonna kontroll toimiks. Ja inimesed elasid kooskõlas loodusseadustega – see kõik kokku oli Jumala seaduste järele elamine.
Prantsuse revolutsioon leiutas inimese õiguse, mis tähendab eirata universumi seadusi, kümmet käsku ja objektiivset maailmakorda. Kuid kui me seda korda rikume, siis hävib elu inimese käest ära.
Prantsuse revolutsiooni tagajärjel tekkis vabariik.
Vabadus, võrdsus, vendlus ei mahu ühte loosungisse, need on vastuolus. Vabadus ja võrdsus välistavad teineteist. Vabariik on riik, mis on vaba Jumala seaduse täitmisest. Prantsuse revolutsiooniga algas Euroopa allakäik.
Ja veel inimõiguste sildi all. Inimene arvab, et võib teha kõike, mis meeldib, võib valla päästa kõik oma instinktid. Olla väärastunud ja hälvetega – kas see on põhiline inimõigus?
Milline riigikord on parem?
Ainuke Jumala seadustele vastav kord on monarhia. Sest maailm on hierarhiline. Lennukis pole kaht komandöri ega laevas kaht kaptenit. Riigil pole kahte presidenti. Loodusseaduste järgi on perekonnapea mees, tema käsk on täitmiseks, mitte arutamiseks. Ilma autoriteedita laguneb kõik ära.
Kuidas eestlane ennast säilitab?
Eestlane ei talu, kui keegi on kellestki kõrgem. See ongi meie õnnetus.
Oluline on luua püsivaid kultuure. Stabiilsus tagab elu püsimise, elu säilitamine on aga prioriteet. Tänapäeval räägitakse elu kvaliteedist, aga selle kvaliteedi saavutamiseks ohverdatakse elu ise.
Milleks kvaliteet, kui lõpuks pole elu ennast. Ja üldse, mida tähendab elu kvaliteet? Kes ütleb, mis asi see on?
Meil on ju vabadus.
Vabanemishullus on mõistetav. See on elevus, nagu šampanja peas. Aga see ei tohi pikaks venida, sest eesti rahva ressurss ei võimalda pikka laaberdamist ja hoolimatust.
Vabadus on vastutus.
Vabadus ka Euroopa Liitu minna?
Demokraatias otsustab seda rahvahääletus, mitte poliitikud. Kui seda otsustavad poliitikud ilma rahvahääletuseta, ei sobiks enam rääkida demokraatiast.
Kuidas on eestlase vaimne ja materiaalne tervis praegu?
Praegu on absoluutse muretuse hetk. Nagu polekski ohtu. Aga kas eesti rahvas kasvab? Ei. Kahaneb hoopis. Kas perekond tugevneb? Ei. Kas eestlaste tervis läheb paremaks? Ei.
Kuidas Eesti riik siis püsima jääb?
Iga riik püsib moraalil, mida saab aga alati hävitada. Hävitage moraal ja te hävitate kõik. Ja kui veel õhutada inimese edevust, mugavust ja laiskust ning seda veel lõpmatuseni ka õigustada, võib panna inimesi iseennast hasartselt ja suure lustiga hävitama.
Nii kukub iga riik ise kokku.
Kuid ilmselt siiski on vaja mingit survet. XIX sajandi venestamine äratas eesti rahvusliku eneseteadvuse. Sama teene tegi meie rahvustundele Brezhnevi venestamiskatse.
Tegelikult on eestlased kohutavad skeptikud, neil on alati nii palju küsimusi ja kahtlusi. Skepsis viib aga kõige suhtelisusesse, kõige suhtelisus viib jällegi kõige lubatavusse. Kuid ega küsimise aeg saa pikk olla, ülearuste küsimustega libiseb meile antud aeg käest. Milleks lõputult vaielda asjade üle, mis on tuhandeid aastaid selged olnud.
Mis päästab maailma ja inimese?
Kõiges halvas on süüdi inimese ahnus. Tahetakse üha uusi ja rohkem asju. Süüdi on ka vale elustiil. Mõtestamata eksistents. Samas räägitakse, et usuõpetust polevat Eesti koolidesse vaja, aga Seksi-Kristit viiakse küll koolidesse.
On ju usuõpetuse põhiülesanne inimesele õige koha kättenäitamine universumis. Ehk lihtsamalt: inimesel tuleb tunda mõõtu ja end mitte üle tähtsustada. Et inimene ei peaks iseennast Jumalaks. Selle ametiposti täitmiseks pole inimesel ainsatki eeldust.

EINAR LAIGNA
• Sündinud 8. juulil 1937 Tallinnas

Haridus
• Tallinna Polütehnikum 1957
• Usuteaduse Instituut Tallinnas, 1972
• Katoliiklik seminar Leedus (illegaalne), kaheaastane õppeprogramm poola jesuiitide juures, 1980
Teadustöö: Hiline Rooma Impeerium, keskaja kultuur ja kiriku ajalugu
• Õpingud Vatikanis 1992

Töö
• Metallitööline
• Kooliõpetaja
• Eesti Evangeelne Luterlik Kirik
• Humanitaarinstituudi õppejõud
• Kaitseväe peastaabi tagalaülem 1994–97
• Kaitseväe juhataja nõunik ja peainspektor 1997–