Veelkord meie seadusandluse hambutusest.

On loomulik, et inimese au ja väärikus peab olema kaitstud. Tegemist ei ole siin mitte ainult ühe inimese subjektiivse elukvaliteedi ning turvalisuse küsimusega vaid tunduvalt sügavamt tähendust omava asjaoluga. Inimese au ja väärikus on kategooria, mis mõjutab iga konkreetse inimese lähiümbrust, perekonda, sõpru ja kandub üle selle sootsiumi väärtustesse, kus inimene viibib. Teisiti öeldes - iga kodaniku au ja väärikus mõjutab tervikuna riigi autunnet ning väärikust ja vastupidi. Mida väärikamana tunneb end inimene, seda väärikamaks muutub riik ja mida väärikam on riik, seda väärikamana tunneb ennast tema kodanik. Kui üldiselt mõistetakse üsna sarnaselt seda, et inimese au ja väärikuse rikkumine on (loe: peaks olema) kaitstud, siis millegipärast on meie seadusandlus selline, et riigil au ja väärikus puudub või vähemalt ei pea seda kaitsma. Et seda kaitsma ei pea, seda omakorda näitavad lähiajaloo sündmised alates pronksiöö laamendamistest kuni värske kohtuotsuseni, millega tuntud soomlasest šovinist (ennast anarhistiks pidav) Bäckman õigeks mõisteti ning Eesti riik järjekordselt alasti ning patusena maailma pilkude ette visati. Värske Eesti Ekspress märgib täna, et Bäckman võitis kohtus Eesti riiki. Kohtuotsusest selgub, et kaitsepolitsei peadirektor Raivo Aeg eksis 2009. aastal Johan Bäckmani ohtlikkuse hindamisel. “Kas Eesti riigi solvamine on seadusega keelatud?” küsis Soome publitsist Johan Bäckman kohtuistungil, mille ta pärast ligi kaks aastat kestnud protsessimist võidukalt enda kasuks lõpetas. Jah. Kas on? Kui meie inimestel puudub väärikus, ei pea ju seda ka riigil olema ning vastupidi. Või on siin teisi arvamusi? Lühidalt (Ekspressi ainetel) 2009. aastal kehtestas siseminister Jüri Pihl soomlasele 25. aprillist kuni 10. maini Eestisse sissesõidu keelu. Kui Bäckman laevaga Tallinna saabus, peeti ta sadamas kinni ja saadeti kodumaale tagasi. Pihl oli kuulutanud Bäckmani ohuks Eesti julgeolekule. Eesmärk oli takistada tema osalemist aprillirahutuste aastapäevale ja Vene võidupühale pühendatud Notšnoi Dozori miitingutel. Pihl lähtus sissesõidukeelu kehtestamisel kohati sõna-sõnalt kaitsepolitsei peadirektori Raivo Aegi esitatud mitteavalikust taotlusest. Selle kohaselt laimas Bäckman Eesti riiki ja süüdistas meid apartheidilikus režiimis. Aeg kirjutas: “Poliitilise vihkamise õhutamist võimendab Bäckman avalikkusele vägivalla ja verevalamise ähvardamisega.” Asitõenditena viitas Aeg tosinale blogi- ja ajaleheartiklile. Neist kolm oli ilmunud Eesti Päevalehes ja kaks Postimehes. Eesti Televisioon maksis Bäckmani reisi kinni Soomlane ja tema kaitsja Irja Tähismaa vaidlustasid sissesõidukeelu kohtus. Resümee Kuigi Bäckman saavutas sisuliselt mõttetu võidu või nagu Ekspress märgib - viigi, kus saavutades võidu meie riigi üle, ei saavutanud ometigi ta oma toonast eesmärki - tulla meie kodumaale mürgilaineid kokku keerutama. Ometigi jääb ja püsib meie ühiskonna ees suur küsimärk, mis puudutab seadusandluse võimekust kaitsta meie kodanikke, nende turvalisust ja sotsiaalset heaolu nagu ka kohtu mõttekust, kes kehtivale seadusandlusele tuginevalt ei saa kaitsta ühiskonna olulisi põhiväärtusi (või teeb seda kõverpeegli laadselt). Kartes küll langeda triviaalsusse ja sketšivõrku, tahan ma siiski küsida klassikalisele parafraasile tuginevalt - kas meil sellist seadusandlust on vaja? Refereeris Anar Rand Allikas: http://bhr.balanss.ee/