Raul Tagaväli: kas euroala paratamatus?
foto: Toomas Huik / Postimees
Võlakriisi käes vaevlev Euroopa on juba mõned kuud uue ohu ees. Jutt on Euroopa stabiilsusmehhanismist. See on valitsuste kokku lepitud mehhanism, mis peaks Euroopa raskest olukorrast päästma.
Probleem on selles, et praeguseks kokku lepitud lühinägelik mehhanism Euroopa finantsturge ja rahandust ei päästa, võib-olla suudavad vaid selle mehhanismi pealesurujad – suured pangad – enda omanduses olevad võlakirjad hea hinnaga maksumaksjatele maha müüa.
Kogu selle asjaga on püütud hoida «madalat profiili», nagu meie rahandusminister ka riigitelevisioonis kinnitas. Sama on püütud kogu Euroopas. Eestis on see ka hästi õnnestunud, abiks on olnud muud rahvale huvipakkuvad teemad, nagu näiteks rahvuskangelase dopinguskandaal.
Soomes tõusis aga teema põhiliselt tänu Põlissoomlastele väga teravalt üles, parlament pani kokku lausa töörühma, mis seda probleemi analüüsis ja püüdis jõuda konsensuslikule lahendusele. Kui seda võrrelda sellega, kuidas asja on Eestis aetud, siis tuleb kodanikuna kuidagi ebameeldiv tunne peale.
Eestis on püütud varjata isegi mehhanismi kogu summat. Räägitud on esialgsest sissemaksest 148 miljonit eurot (2,3 miljardit krooni), summa 1,3 miljardit eurot (üle 20 miljardi krooni) pole aga peale paari artikli kusagilt läbi jooksnud. Poliitikud on küll väitnud, et see summa pole oluline, selle sissemaksmine sõltub olukorrast jne.
Samas on selge, et kogu see summa läheb kasutusse ja jääb veel puudugi. Meie meedias on olnud juttu, nagu tehtaks summa põhiosa peale eraldi kokkulepped, aga see on vale. Võib-olla pole lõplikku kokkulepet veel olemas ja seetõttu arusaamad erinevad? Vale, riigijuhtide 25. märtsi 2011. aasta kokkuleppe tekst on sisuliselt sellest hetkest ka internetis igale soovijale lugemiseks kättesaadav.
Meil on levinud või valitsuse levitatud seisukoht, et selline asi on ELis ja euroalas paratamatu, meid on ka aidatud ja nüüd peame meie aitama, peame olema solidaarsed. See väide ei ole õige, sest Eesti pole saanud mingit erakorralist abi, kõik on tavalised ELi eelarvest tulevad finantseeringud, mida saavad rohkem või vähem kõik ELi liikmed.
Loomulikult saavad uued liikmed neid suhteliselt rohkem, kuid õige varsti pole me enam ka «uued» ja siis hakkab meie sissemaks saadavat toetust ületama. Sellised abiprojektid ei ole kuidagi seotud ELi või euroala liikmeks olemisega.
Jutt «vaesest» lõunaeurooplasest on ka eksitav. Esiteks pole need lõunaeurooplased meiega võrreldes nii vaesed midagi, teiseks ei saa nemad sellest kõigest mingit kasu. Kogu protsessi sisu praeguse ideena on suurpankade antud laenude vahetamine laenude vastu, mille annavad kogu Euroopa maksumaksjad.
20 miljardit krooni on Eesti jaoks meeletult suur raha – see on ligikaudu veerand aasta eelarvest, ligikaudu kõik aastas makstavad pensionid või haigekassa ühe aasta ja üheksa kuu kulud. Äkki muudab selle summa maksmine kogu Euroopa ja meie elujärje tulevikus paremaks ja meile tasub see end nii ära?
Siin on pankade käsku täitvatel poliitikutel kõige suurem möödalaskmine – selline abistamine muudab vastutustundetu laenamise Euroopas püsivamaks ja seeläbi nõrgendab kogu Euroopa majandust.
Mõelge, milleks peaks keegi andma kahe protsendiga laenu Saksamaale, kui võib anda laenu Lõuna-Euroopa riigile kümne protsendiga, teenida kasumit, saada suuri palku ja kui asi halvaks läheb, siis tulevad teised riigid maksumaksja rahaga appi.
Ma olen kaugel arvamusest, et praegust olukorda on võimalik päästa üldse ilma riikide sekkumiseta, kuid kaotajad peavad olema valesid otsuseid teinud investeerijad, mitte maksumaksjad.
Praegu on veel võimalus Eestit sellest kõigest päästa, sest erinevalt sellest, mis muljet püütakse meile jätta, pole me riigina veel midagi lubanud. Ei euroga liitumine ega valitsusjuhi jutt ole veel selles kontekstis kohustus. Parlamentaarses vabariigis võtab kohustusi ikka parlament, näidates samas ära ka allikad, mille arvelt kohustused kaetakse.
Eestimaalased, ärgake, muidu on sellisel tegevusel pikaajalised mõjud kogu meie riigi toimimisele! Kannatavad nii haridus, pensionid, tervishoid kui ka kõik muud riigi funktsioonid. Kui valimistel on antud oma hääl ka valitsuserakondadele, siis see ei tähenda, et kõigega peab nõus olema. Pigem on siis veel suurem õigus kritiseerida.
Allikas: http://www.e24.ee/?id=442778
Kogu selle asjaga on püütud hoida «madalat profiili», nagu meie rahandusminister ka riigitelevisioonis kinnitas. Sama on püütud kogu Euroopas. Eestis on see ka hästi õnnestunud, abiks on olnud muud rahvale huvipakkuvad teemad, nagu näiteks rahvuskangelase dopinguskandaal.
Soomes tõusis aga teema põhiliselt tänu Põlissoomlastele väga teravalt üles, parlament pani kokku lausa töörühma, mis seda probleemi analüüsis ja püüdis jõuda konsensuslikule lahendusele. Kui seda võrrelda sellega, kuidas asja on Eestis aetud, siis tuleb kodanikuna kuidagi ebameeldiv tunne peale.
Eestis on püütud varjata isegi mehhanismi kogu summat. Räägitud on esialgsest sissemaksest 148 miljonit eurot (2,3 miljardit krooni), summa 1,3 miljardit eurot (üle 20 miljardi krooni) pole aga peale paari artikli kusagilt läbi jooksnud. Poliitikud on küll väitnud, et see summa pole oluline, selle sissemaksmine sõltub olukorrast jne.
Samas on selge, et kogu see summa läheb kasutusse ja jääb veel puudugi. Meie meedias on olnud juttu, nagu tehtaks summa põhiosa peale eraldi kokkulepped, aga see on vale. Võib-olla pole lõplikku kokkulepet veel olemas ja seetõttu arusaamad erinevad? Vale, riigijuhtide 25. märtsi 2011. aasta kokkuleppe tekst on sisuliselt sellest hetkest ka internetis igale soovijale lugemiseks kättesaadav.
Meil on levinud või valitsuse levitatud seisukoht, et selline asi on ELis ja euroalas paratamatu, meid on ka aidatud ja nüüd peame meie aitama, peame olema solidaarsed. See väide ei ole õige, sest Eesti pole saanud mingit erakorralist abi, kõik on tavalised ELi eelarvest tulevad finantseeringud, mida saavad rohkem või vähem kõik ELi liikmed.
Loomulikult saavad uued liikmed neid suhteliselt rohkem, kuid õige varsti pole me enam ka «uued» ja siis hakkab meie sissemaks saadavat toetust ületama. Sellised abiprojektid ei ole kuidagi seotud ELi või euroala liikmeks olemisega.
Jutt «vaesest» lõunaeurooplasest on ka eksitav. Esiteks pole need lõunaeurooplased meiega võrreldes nii vaesed midagi, teiseks ei saa nemad sellest kõigest mingit kasu. Kogu protsessi sisu praeguse ideena on suurpankade antud laenude vahetamine laenude vastu, mille annavad kogu Euroopa maksumaksjad.
20 miljardit krooni on Eesti jaoks meeletult suur raha – see on ligikaudu veerand aasta eelarvest, ligikaudu kõik aastas makstavad pensionid või haigekassa ühe aasta ja üheksa kuu kulud. Äkki muudab selle summa maksmine kogu Euroopa ja meie elujärje tulevikus paremaks ja meile tasub see end nii ära?
Siin on pankade käsku täitvatel poliitikutel kõige suurem möödalaskmine – selline abistamine muudab vastutustundetu laenamise Euroopas püsivamaks ja seeläbi nõrgendab kogu Euroopa majandust.
Mõelge, milleks peaks keegi andma kahe protsendiga laenu Saksamaale, kui võib anda laenu Lõuna-Euroopa riigile kümne protsendiga, teenida kasumit, saada suuri palku ja kui asi halvaks läheb, siis tulevad teised riigid maksumaksja rahaga appi.
Ma olen kaugel arvamusest, et praegust olukorda on võimalik päästa üldse ilma riikide sekkumiseta, kuid kaotajad peavad olema valesid otsuseid teinud investeerijad, mitte maksumaksjad.
Praegu on veel võimalus Eestit sellest kõigest päästa, sest erinevalt sellest, mis muljet püütakse meile jätta, pole me riigina veel midagi lubanud. Ei euroga liitumine ega valitsusjuhi jutt ole veel selles kontekstis kohustus. Parlamentaarses vabariigis võtab kohustusi ikka parlament, näidates samas ära ka allikad, mille arvelt kohustused kaetakse.
Eestimaalased, ärgake, muidu on sellisel tegevusel pikaajalised mõjud kogu meie riigi toimimisele! Kannatavad nii haridus, pensionid, tervishoid kui ka kõik muud riigi funktsioonid. Kui valimistel on antud oma hääl ka valitsuserakondadele, siis see ei tähenda, et kõigega peab nõus olema. Pigem on siis veel suurem õigus kritiseerida.
Allikas: http://www.e24.ee/?id=442778
0 kommentaari:
Postita kommentaar