Humanitaarne uus-kolonialism: Liibüa süüdlaseks tegemine ja sõja tähenduse ümberkujundamine

F. William Engdahl - 05.09.2011

Käesoleva artikli autoriks on majandusteadlane ja geopoliitika uurija William Engdahl, kes avaldas antud kirjutise algselt enda kodulehel selle aasta 3. mail, kui NATO sõjategevus Liibüas ei olnud veel tänaseid mõõtmeid saavutanud. Antud essee moodustab kolmanda osa sarjast, mis kannab koondpealkirja „Loov hävitamine“. Kuigi kirjutatud neli kuud tagasi, on see tekst jätkuvalt aktuaalne.

Kõige tähelepanuväärsem aspekt NATO sõjas Liibüa vastu on see, et „rahvusvaheline avalik arvamus“, mis on teadupärast üks hägusemaid mõisteid, on igati aktsepteerinud täiesti avalikku sõjalist agressiooni iseseisva ja mitte ühegi ÜRO põhikirja sätte rikkumises süüdi tunnistatud riigi vastu, mis kujutab endast de facto uus-kolonialismi ja nn „humanitaarset“ sõda, mis rikub kõiki rahvusvahelise õiguse peamiseid printsiipe. Maailm on seda agressiooni aktsepteerinud mõistmata, millised saavad olema tagajärjed, kui antud sõja tulemina surutakse Liibüas läbi vägivaldne võimuvahetus. Küsimus pole selles, kas Gaddafi on hea või halb – küsimus on selles, et taoline tegevus õõnestab kogu olemasolevat arusaama tsiviliseeritud riikidevahelisest õigusest ja õiglastest ning ebaõiglastest sõdadest. Liibüa vastu läbiviidav sõda kujutab endas püüdlust suruda kõigi poolt aktsepteeritud rahvusvahelise õiguse normidesse sisse uut ja ohtlikku arusaama, millele selle loojad on andnud nimeks „Kaitsekohustus“ (ka „Kohustus kaitsta"; inglise keeles "Responsibility to Protect" ehk nn "R2P").

ÜRO peasekretär Ban Ki-Moon on väitnud, et Liibüa vastu jõu kasutamist õigustasid humanitaarsed alused ja on viidanud Kaitsekohustuse põhimõttele, kui „rahvusvahelise julgeoleku ja inimõiguste normile, mis adresseerib rahvusvahelise üldsuse suutmatust ennetada ja takistada genotsiide, sõjakuritegusid, etnilist puhastust ja inimsusevastaseid kuritegusid“. Ameerika Ühendriikide president Barack Obama on tuginenud sellele uudsele kontseptsioonile kui õigustusele tegelikkuses lubamatule ja seadusevastasele Ühendriikide poolt juhitud pealetungi- ja vallutussõjale. Välisminister Hillary Clinton on 2008. aasta presidendikandidaadina öelnud selle uudse kontseptsiooni kohta järgnevat: „Võttes omaks Kaitsekohustuse põhimõtte on ÜRO võtnud omaks põhimõtte, et ulatuslikud metsikused, mis leiavad aset ühe riigi territooriumil on kõigi riikide mureks“. Ilusad, aga ka väga ohtlikud sõnad. Valge Maja siseinfo kohaselt oli peamiseks suunajaks, kes julgustas Obamat valima Liibüa puhul sõjalise sekkumise tee ja viitas hägusele Kaitsekohustusele, presidendi nõunik Samantha Power.

Tegelikkuses väitsid Ühendriigid NATO propaganda tulva oskuslikult kasutades – kuid omamata ühtegi kinnitatavat tõendit –, et Gaddafi õhuvägi on korraldanud süütute tsiviilisikute veresauna. See omakorda oli aluseks, millele toetudes Amr Moussa ja teised Araabia Liiga liikmed viimaks Washingtoni survele järele andsid ja tagasid Washingtonile ja Londonile kvaasi-õigusliku „viigilehe“, mida viimased vajasid. See väidetavalt süütute tsiviilisikute tõendamata tapmine oli põhjus, miks „humanitaarne“ sõda oli vajalik. Eelneva alusel võiks küsida, miks ei tuleks korraldada NATO „lennukeelu-pommitamis-operatsiooni“ ka Bahreini või Jeemeni või Süüria vastu? Kes kehtestab tänases Kaitsekohustusega maailmas vajalikud kriteeriumid?

Washington, London ega Pariis ei astunud ühtegi tõsiseltvõetavat sammu relvarahu saavutamiseks Liibüas ega teinud vähimatki saavutamaks kompromissi, nagu see on varasemalt tavaks olnud. Selles avaldubki uue Kaitsekohustuse-doktriini imetlusväärne paindlikus: Washington ütleb, kes mille eest vastutab. Riiklikust iseseisvusest on saamas igand.

2004. aastal avaldas George Soros ajakirjas Foreign Policy suurema tähelepanuta jäänud artikli riiklikust suveräänsusest. Ta kirjutas järgnevalt: „Riiklik suveräänsus on anakronistlik kontseptsioon, mis pärineb aegadest, mil ühiskonnad koosnesid valitsejatest ja alamatest, mitte kodanikest. Sellest sai rahvusvaheliste suhete nurgakivi Vestfaali rahuga 1648. aastal... Tänasel päeval, kuigi kõik rahvusriigid pole demokraatlikult vastutavad oma kodanike ees, takistab suveräänsuse põhimõte välist sekkumist rahvusriikide siseasjadesse. Kuid tegelik suveräänsus kuulub rahvale, kes omakorda delegeerib selle oma valitsustele. Kui valitsused neile usaldatud volitusi kuritarvitavad ja kodanikel puudub võimalus taoliste rikkumiste korral neid korrale kutsuda, on väline sekkumine õigustatud.“

Kohustus kaitsta

Käimasolev riigipööre, mis viiakse läbi NATO sekkumise teel Liibüa siseasjadesse, on aastatepikkuse hoolika ettevalmistuse tulem. Endine Austraalia välisminister ja Rahvusvahelise Kriisigrupi tegevjuht Gareth Evans oli esimene, kes Kaitsekohustuse kontseptsiooni avalikult sõnastas. 2002. aastal, vaid aasta enne Ühendriikide ja Ühendkuningriigi agressiooni Saddam Husseini poolt juhitud Iraagi vastu, avaldas Evans New York’is asuva Välissuhete Nõukogu (Council of Foreigh Relations) elitaarses rahvusvahelise poliitika ajakirjas Foreign Affairs uudset lähenemist käsitleva artikli. Oma artiklis kutsus Evans üles arutlema selle üle, kas oleks õigustatud mõne riigi siseasjadesse sekkumine tuginedes inimõiguste kaitsele, isegi kui kõnealused sündmused on rangelt siseriikliku iseloomuga ja nimetatud sekkumise põhjenduseks ei toodaks mitte „sekkumise õigust“, vaid „kohustust kaitsta“.

See kaval keeleline „ümberkujundamine“ tõi endaga kaasa ÜRO põhikirja artikli 2 punktis 1 nimetatud liikmete täieliku võrdsuse põhimõtte piirjoonte ähmastumise, mida oligi vaja. 1945. aastal ÜRO põhikirja allkirjastades oli asutajaliikmetel veenev põhjus mitte anda ÜRO-le õigust sekkuda suveräänsete riikide sisemistesse konfliktidesse. Kes peaks aga nüüd otsustama mõne konflikti puhul, kummal poolel on õigus?

Lähtudes Kaitsekohustusest võivad Ühendriigid ja teatud valitud liitlased põhimõtteliselt ühel hetkel väita, et Hiina rikub Tiibetis või mujal elavate vähemusrahvuste inimõiguseid ja anda NATO vägedele korraldus humanitaarse interventsiooni korras sekkumiseks. Samuti võiks ju NATO otsustada sekkuda Vene Föderatsiooni lahutamatuks osaks olevas Tšetšeenias toimuvatesse sisemistesse rahutustesse, kuna Moskva väed üritavad maha suruda mässulisi, keda NATO Al Qaeda või mõne Kesk-Aasia mudžaheedide võrgustiku kaudu salaja relvastab. Sarnane „humanitaarne“ põhjendus võidakse tuua õigustamaks NATO lennukeelutsooni seadmist Valgevene, Ukraina, Venetsueela, Boliivia või ühel hetkel isegi näiteks Brasiilia üle. Nõndanimetatud humanitaarne „Kaitsekohustuse“ doktriin avab neile jõududele, kes kontrollivad maailma avalikku arvamust läbi CNN-i, BBC või mõne muu võtmetähtsusega meediakanali, nagu näiteks New York Times, tõelise kõikide võimaluste Pandora laeka õigustamaks igasugust uus-koloniaalsele poliitikale omast sõjalist sekkumist. Sellised on Gareth Evansi poolt kelmikalt „ümberkujundamiseks“ nimetatud protsessi tõelised tagajärjed.

Sildistamine kui teadlik manipuleerimine

Massimeedias on sildistamine üks väga põhjalikult uuritud valdkond. Nimetatud tehnika on oma olemuselt indiviidi emotsionaalse reaktsiooni või veelgi täpsemalt sõnade ja fraaside tähenduste tajumise manipuleerimine. Kui Vabariiklaste partei soovis saada avalikku toetust rikkaid puudutanud suurele pärimismaksu soodustusele, mille abil Bill Gates’i ja Warren Buffett’i laadsed saaksid enda miljardeid alles jätta, siis otsustas Bush’i administratsioon pärimismaksu mõiste ümber kujundada „surmamaksuks“. Seeläbi jäi mulje, et antud maksukärpeid peaksid justkui kõik toetama. Peenelt ümberkujundatud sõnumiks sai – üksnes jõukad pärivad, kuid kõik surevad.

Igasugust retoorilist fraasi saab selliselt „pakendada“ teatud tõlgenduste soodustamiseks ja teiste pärssimiseks.

Sildistamise valdkonna autoriteetideks peetavad Susan Fiske ja Shelley Taylor on selgitanud, miks kujutab sildistamine endas niivõrd võimsat inimese arusaamadega manipuleerimise tööriista. Nimelt luuakse sildistamise abil n.ö „mõtteline otsetee“. Fiske ja Taylor on seisukohal, et inimesed on oma loomult „tunnetuslikud viilijad“, selles mõttes, et me püüame mõtlemisele pühenduda nii vähe kui võimalik. Sildid annavad meile kiire ja lihtsa meetodi informatsiooni töötlemiseks. Seetõttu kasutavad inimesed ülalnimetatud mõttelisi filtreid nende poolt vastu võetud sõnumite lahtimõtestamiseks. Fiske ja Taylor täheldavad, et seeläbi on informatsiooni saatjal ja sildistajal tohutu võimu kasutada nimetatud skeeme, et mõjutada seda, kuidas info vastuvõtja sõnumit tõlgendab.

Liibüa vastu suunatud agressioon on mastaapne ümberkujundamise katse, mille tulemusena sildistatakse sõjaline sekkumine kui Kaitsekohustuse rakendamine. Seeläbi saavutatakse aktsepteering ennenägematutele Ühendriikide poolt orkestreeritud sõjalistele sekkumistele (mis viiakse läbi sõltumata sellest, kas ÜRO Julgeolekukomitee on vastava loa andnud või mitte), äärmuslikele uuskolonialismi vormide ilmingutele ja astutakse suur samm teel, mis viib meid Uue Maailmakorra ja Pentagoni poolt igatsetud Täieliku Ülekaalu (Full Spectrum Dominance) poole.

Arvukad valitsusvälised organisatsioonid

Juhtivaks organisatsiooniks, mille ülesandeks on juurutada Kaitsekohustuse hägusat mõistet, on taaskord üks neist paljudest valitsusvälistest organisatsioonidest, mis seekord kannab nime Ülemaailmne Kaitsekohustuse Keskus (Global Centre for the Responsibility to Protect). Sarnaselt tuntud vene puunukkudele on nimetatud keskuse loomise taga omakorda teised tuntud valitsusvälised organisatsioonid, nagu nt International Crisis Group (Rahvusvaheline Kriisigrupp), Human Rights Watch, Oxfam International, Refugees International, mida rahastab teadupärast kitsas sponsorite ring.

Gareth Evans, kes on Ülemaailmse Kaitsekohustuse Keskuse nõukogu kaas-esimees, oli aastatel 2000-2009 ka Rahvusvahelise Kriisigrupi president. Evansi poolt juhitud Rahvusvaheline Kriisigrupp, mis on end tagasihoidlikult nimetanud „laialdaselt tunnistatud maailma juhtivaks iseseisvaks ja valitsusväliseks konflikte puudutavate valdkondade info-, analüüsi- ja ettepanekute allikaks riikide valitsustele ja rahvusvahelistele organisatsioonidele,“ on vaevalt käsitletav iseseivuse ja demokraatia hääleotoruna. Antud organisatsiooni näol on tegemist juhtivate Washingtoni poliitika-ringkondade loominguga, mille eesmärgiks on edendada agendat, mida Pentagon nimetab Täielikus Ülekaaluks ja millele ma ühes oma varasemas raamatus viitan kui „Uue Maailmakorra totalitaarsele demokraatiale“.

Lisaks toetustele Ühendriikide ja Ühendkuningriigi valitsustelt saab Evansi Rahvusvaheline Kriisigrupp heldelt tuge ka Rockefelleri, Fordi ja MacArthuri fondidest. Brüsselis asetseva Rahvusvahelise Kriisigrupi hoolekogu liikmeteks on muuhulgas Avatud Ühiskonna instituudi rajaja George Soros ja kuni 2011. aasta jaanuarini oli ka Mohamed El Baradei, kes pidi siis dramaatiliselt ja õigeaegselt Egiptusesse naasma.

Rahvusvahelist Kriisigruppi juhtis varem Ühendriikide presidentide nõunik ja David Rockefelleri kauaaegne liitlane Zbigniew Brzezinski ja sellega on teistehulgas seotud olnud ka rajaja Morton Abramowitz, kes oli endine Riikliku demokraatia sihtasutuse (National Endowment for Democracy) nõukogu liige.

Praegune Rahvusvahelise Kriisigrupi nõukogu esimees on Thomas Pickering, kes oli endine Ühendriikide suursaadik Moskvas ja ka El Savadoris, kus teda süüdistati surmajõukude loomise toetamises. Nõukogu liikmete hulgas on ka kindral Wesley Clarck, kes juhtis NATO vägesid Jugoslaavia hävitamisel 1999. aastal, Samuel Berger, endine Ühendriikide Riikliku julgeoleku nõunik, ja Port Elleni lord Robertson, endine NATO peasekretär. Eelnev peaks vähemalt mõnigaid tähelapnelikke lugejaid juhtima mõttele, mida Evansi Kaitsekohustuse-agenda tegelikkuses tähendab.

Austraalias asuva keskuse kaudu on Evansi Ülemaailmne Kaitsekohustuse Keskus lisaks aktiivsele tegevusele Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas tegev ka Aasias. Lühidalt öelduna, teevad nad ulatsulikke pingutusi propageerimaks Kaitsekohustust kui viisi kaitsta erinevaid rahvaid kõige selle eest, mida nemad defineerivad „genotsiidi, sõjakuriteguda, etnilise puhastuse ja inimsusevastaste kuritegudena.“ Rahvusvahelisele üldsusele korraldatakse peen ajupesu aktsepteerimaks taolist radikaalselt uut seisukohta ilma vähimagi tõsiseltvõetava vastuseisuta.

Austraallasest analüütik, Michael Barker, kes uurib Washingtoni eesmärkide edendamiseks Ühendriikides baseeruvate valitsusväliste organisatsioonide poolt humanitaar-retoorika kasutamist, on tabavalt märkinud: „Võibolla, kui Qaddafi oleks olnud Ühendriikide poolt toetatud dikaator, siis oleks Ühendriikide valitsus saanud mõjutada tema poliitilisi otsuseid ja veenda teda tagasi astuma ja laskma end asendada mõne sobiva Ühendriikide suhtes sõbraliku juhiga. Kuid just seetõttu, et Qaddafi ei olnud Lääne poolt toetatud diktaator, ei saanud välised jõud tema otsuseid nii lihtsalt mõjutada: see võimaldab ka paremini mõista, miks maailma juhtivad eliidid olid nii varmad kasutama humanitaarset ettekäänet tema vastaste toetamiseks kodusõjas.“

Loodud on äärmiselt ohtlik pretsedent ja üha enam riike hakkab sellest aru saama.
Allikas: http://www.decivitate.ee/?go=index